Hull nädal

Möödunud nädal oli täiesti pöörane. Märksõnadeks võiks panna poolmagamata ööd (mis omakorda tähendasid suuri kaklusi herr Mati Unega järgmisel päeval), teadustamisproovid ja üks täidetud lubadus :) See täidetud lubadus on hambaarsti juures käik. Sain kiita, et mul ilusad hambad on :))) aga kaks auku oli siiski. Üks neist tehti kohe korda. Lasin tuimestussüsti ka teha ja selle tulemusena oli mul pool õhtut tunne, et mu vasak pool alalõuast on kolm korda suurem kui parem, aga muidu ei tundnud ma seda poolt üldse (rääkisin nagu Lennart Meri - ainult üht suupoolt liigutades). Kui kedagi ajas segadusse märksõna proovid, siis need oli Hansapäevade teadustajate proovid, olin nimelt ennast vabatahtlikult sinna teadustajaks pakkunud ja kuna minu kaasteadustaja oli noorem ja ei vallanud inglise keelt väga hästi, siis pidin mina inglise keeles teadustama.

Hansapäevadest tuleb siiski pikemalt kirjutada. Neljapäeval oli ainult avamistseremoonia ja kogu möll hakkas alles reedel pihta, seega ka minu töö nendel päevadel.
Reede - juba teine esineja ei olnud üleüldse ennast ilmutanud, mis tähendas, et 20 min tuleb kuidagi muud moodi täita. Õnneks sai järgmine esineja varem lavale tulla, meie lobisesime ka seal vahepeal natuke ja kava läks edasi. Mõne esineja pärast tuli uus probleem - mingi näitlejate seltskond Lätist, kes oleks pidanud üles astuma, oli küll kohal, aga teatas, et nemad lavale ei tule. Et keegi olla neist valesti aru saanud ja nemad on rahva seas, mitte laval. Sai siis see auk ka kuidagi täidetud (vist kiigelaulu tädikestega kui ma nüüd ei eksi) ja kava võis edasi minna. Natuke enne kolme läks asi lahedaks - lavale tulid mehed Hollandist, Deventerist. Nende linnapeal oli väike tekstijupp eesti keeles paberil ja nad laulsid Tartu marssi :) Ok, hääldus jättis soovida, aga üritus oli tore ja nende esinemine üldse väga vahva. Natuke aega oli väga tore ja kava läks kenasti edasi, aga siis jäid mingid metsasarve mängijad umbes 10 minutit hiljaks. Üks mees tuli enam-vähem täpselt ja ütles, et teised ka kohe tulevad. Me siis kuulutasime nad välja, aga siis oli see üks onu ka korraga kadunud ja meil jälle häda käes. Lõpuks suvatsesid need ka välja ilmuda. Eelviimane esineja oleks pidanud olema see sama, kellest keegi midagi kuulnud ei olnud (mingi ühemeheteater Lajkonik). Olime juba arvestanud sellega, et teda pole ja kutsusime regilauljad tädid kavatäiteks esinema. Ja siis tuli selle Lajkoniki host koos oma hoolealusega, kes lõpuks oli välja ilmunud. No ma siis läksin ütlesin tädidele, et õige esineja ilmus välja ja nende teeneid ei vajata. Paari minuti pärast tuli host jälle meie juurde jutuga, et ilmnes veel üks probleem. Mees nimelt ei olevat teadnud, et ta üldse esinema peab, et tema on ainult maskott (nägi välja selline pool inimene, pool hobune). Jama lugu küll. tuli mul siis jälle need laulutädid üles otsida ja ette ja taha vabandades nad ikkagi esinema paluda. Aga siis oli veel ainult üks esineja ja esimene päev oligi suht õnnelikult õhtal. Õhtul toimusid küll linna peal üritused, aga mina olin nii laip, et ei liigutanud ka enam kui koju jõudsin.
Laupäev - enne programmi algust käisin vibu- ja ammulaskmist proovimas. Täitsa hästi läks.
Esinejatega nii hästi ei läinud. Esimene esineja tegi 30 min asemel 20 ja järgmine hakkas küll varem pihta, aga tegi ka vähem kui vaja oleks olnud. Meil jälle auk sees. Kuna Jõelinna olid ilmunud mingid joogaharrastajad, kes olid nõus ka oma asjast lava peal pikemalt rääkima, siis kutsusimegi selle onu, kes neist ainsana eesti keelt rääkis, lavale. Ütlesime, et ta 10-15 min räägiks. Tema rääkis 5 min ja küsis siis imestunud näoga, et kas veel on aega. Siis ütles ta, et võib siinsamas koos rahvaga natuke joogat teha. Rahvas aga kahjuks kaasa ei läinud. No mis siis ikka, teadustajad pidid lava ette joogat tegema minema. Linnaülem läks parajast mööda ja irvitas. Aga sai see katsumus läbi ja kava läks edasi. Mustkunstnik SALT oli minu meelest üks vahvamaid esinejaid meil üldse. Üritas meeleheitlikult selgeks saada kuidas öelda õun eesti keeles (õ ei tulnud tal kohe üldse välja). Varsti tuli lavale Hiiumaa külamuusik, kes meie rõõmuks oli nõus natuke kauem tegema, sest järgmisel esinejal oli poole lühem kava kui meil programmis kirjas. Aga see ei olnud härra külamuusikust küll eriti tore, et ta meid lavale regilaulu laulma kutsus kui rahvas kaasa ei läinud. Aga mis meil muud üle jäi, tuli minna. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga viimane salm kõlas umbes niimoodi: tara taga tagavara tara, aga tagavara tara taga taara tara. Esimest korda kuuldes ei jää see meelde ja järgi laulda ei suuda. Ka teist ja kolmandat korda tglt. Keel läks ikka sõlme, ta laulis seda ka nii kiiresti ju. Aga vähemalt sai kava paika. Mõneks ajaks vähemalt. Sest siis tekitasid segadust härrad Hollandist. Neil oli üks esinemine just ära olnud ja natuke vähem kui kahe tunni pärast pidi järgmine tulema, aga neil oli vaja õhtuse peo jaoks ennast valmis sättida ja nemad ikka ei jõua siis jne. noh, ega siis midagi, sai nad enne järgmisi esinejaid lavale lastud 10 minutiks (selle eest saime Deventeri linnapealt musi :p). Järgmistel esinejatel polnud kuhugi kiiret. Küll aga ülejärgmistel. Ja varsti tekkis jälle auk. Üritasin küll rollimängijaid ära rääkida, et nad mõõgavõitlust kauem teeksid, aga kaua sa jõuad palava ilmaga üksteist taguda. Kutsusime siis jälle kiigelaulu tädid lavale. Kui oleks teadnud, et need, kes järgmisena tulevad, üldse lavalt ära tulla ei taha, siis poleks seda üldse teinudki. Nad sättisid kõigepealt 10 min oma pille ja siis laulsid kõvasti üle aja ka veel. Järgmised ja isegi ülejärgmised juba ootasid. Lõpuks tulid nad lavalt ära ja kava sai jätkuda. Viimane oli Männerschola meeskoor, kes kahjuks laulis unelaule (nagu ma niigi juba haigutnud ei oleks). Ja sai ka see päev õhtusse. Alguses mõtlesin küll õhtul tagasi linnapeale tulla ja vaadata mis toimub, aga teleka ees oli mõnusam lösutada.
Pühapäev - hommik akkas hommikuvõimlemisega (ergomeeter, tasakaaluharjutused) ja täpsuslaskmisega. Seekord ma üritasin vibuga sihtida ja asi ei läinud üldse nii hästi kui eelmisel päeval. Ammuga läks paremini. 41 punkti 50-st.
Kohe esimesena astusid üles sõdalased Eesti Rollimängijate Seltsist. Pärast neid olid jälle need Läti näitlejad, kes nüüd keeldusid isegi lava ette tulemast ja tegid seekord ainult pool ettenähtud ajast. Kutsusime jälle joogaonu kohale. Seekord tegi ta siiski koos rahvaga oma harjutusi. Kava lõpu poole tuli veel üks paus, mille me jälle selle sama seltskonna abil täitsime. Ja siis tuli ka viimane esineja ja peale seda kõik rongkäiku. Rongkäigu märksõnaks oleks võinud olla - ettevaatust, hobuse s**t. Ma loodan, et see varsti tänavatelt ikka ära koristatakse, haises jubedalt. Siis eesti-, saksa- ja inglisekeelne kõne linnapea poolt, lipu üleandmine ja muud tseremooniad ning 25. rahvusvahelised hansapäevad Tartus olid lõppenud. Paari tunni pärast pidi hakkama vabatahtlikele mõeldud pidu. Enne seda vabanesin oma kardulakotist, mida ma kõik need päevad kandsin (Raelinna teadustajatel olid hästi ilusad kleidid, samas oli nendega laupäeval ja pühapäeval ikka suht palav). Õhtul anti siis tänukiri ja nänni.

Üldiselt oli täitsa vahva. Kahjuks eriti muid asju ei näinud, minu jaoks piirdus asi praktiliselt Jõelinnaga, sest kahe esineja vahe oli maksimaalselt 30 min, mille jooksul tuli üles leida ka järgmine esineja. Oi mulle meeldisid need, kes juba pool tundi enne esinemise algust kohale ilmusid. Lava peal sai ikka soperdatud ka, aga mis seal ikka. See teine tüdruk, kellega ma koos teadustaja olin, oli 15-aastane, lõpetas just 9. klassi. Olevat Sadamateatris mingit üritust juhtinud. Minu meelest ta pabistas irmsasti iga väikse asja pärast. Kontrollis mitu korda üle ja harjutas oma lauseid enne lavale minekut. Ise pidi ainult eesti keeles teadustama!!! Lapsed! Olgem ausad, aeg-ajalt käis ta mulle pisut närvidele, oleks kedagi vanemat enda kõrvale tahtnud, aga ma üritasin temaga igal juhul viisakalt käituda. Samas käisin mina kindlasti mõnedele teistele inimestele närvidele. Rollimängijate seltsi liikmetele, kelle telk kohe meie kõrval oli, tuli juba näkku selline no-mida-sa-nüüd-tahad-ilme kui nad mind nägid. Tglt olid nad siiski suht sõbralikud. Vastupidiselt näiteks ühele helimehele, kes mulle pühapäeval peale käratas, et ärgu ma üldse tema käest midagi küsima tulgu. Teine oli pisut sõbralikum, suhtles ka meiega vahepeal ja puha. Samas olevat meie helimehed veel täitsa rahulikud olnud võrreldes ülejäänud linnade omadega.
Vot selline oli minu hull nädal.

P.S. Kui keegi tahb saada aimu sellest, mis mul Hansapäevade ajal seljas oli, siis klikake siia http://tallinn.eyl.ee/pildid2/05.07.03_Hansa3+4/slides/2IMG_6528_filtered.php . Ja kui kellelgi tekib küsimus, et miks mul selline muie näol on, siis põhjus on lihtne - see tüüp, kes pildi tegi, virvendas iga päev seal Jõelinna lava juures, nii et kui ta rongkäigu ajal ka seal pildistas, tuli mulle lihtsalt naer peale. Ja see tüdruk, kes minust vasakul pool on, oli minu kaasteadustaja.