Eksootiline nädalavahetus

Nii, hansapäevad on selleks korraks jälle läbi. Nii nagu kahel eelneval aastal, olin ka sel aastal seal vabatahtlikuna ametis. Seekord siis müüsin kavasid, mis tähendas seda, et töö oli vahetustega ning sai natuke ringi vaadata ka.
Asi algas minu jaoks reede pärastlõunal kell pool neli, siis algas minu vahetus. Esialgu ei tahtnud kavade müümine hästi sujuda, aga varsti hakkas juba minema. Pärast kella kaheksat, kui tööpäev otsa sai, istusime staabis (linnavalitsuse kultuuriosakonna saal on see tavaliselt). Kella üheteist ajal pidi hakkama karnevalirongkäik ja sinna oli soovitav minna maskide/näomaalingute/kostüümidega, seega lasin ühel tüdrukul endale silmapliiatsi ja laineriga natuke näo peale joonistada. Pool üksteist oli tuleetendus Emajõel, mis olla natuke kehvem olnud, kui plaanitud, sest vihm olevat midagi ära rikkunud (enne oli pisut vihma tibanud). No mina ei tea, mis seal siis olema pidi, minu meelest oli küll päris vinge show. Karnevalirongkäik, mis peale tuleetendust algas, viis meid Raekoja platsile Raelinna lava juurde. Seal rääkis meile proua linnapea ja siis õpiti/tantsiti ka Tartu sambat. Kui kellelgi tekib nüüd küsimus, et mis see veel on, siis tegu on Tartu marsiga, mis on sambavõtmesse pandud ja sinna on ka spetsiaalne liikumine juurde mõeldud. Õigemini, liigutused on rohkem kätele, jalad peaksid kogu aeg samba ühte põhisammu tegema. Peale seda sambat tulid lavale kõhutantsijad (nad esinesid vist kõikidel tseremooniatel) ja pärast seda veel mingid tantsijad jne Mina leidsin vahepeal lava kõrvalt need välismaalased, kes paar nädalat tagasi ühel olemisel olid, kuhu Hannah mind kutsus. Igatahes jätkus õhtu nende seltis ja väga tore oli.

Laupäeval alates poole neljast pidin taas kavasid müüma, aga seekord ei tahtnud äri kohe üldse minna. Pole ka ime, sest üle poole üritustest oli ju läbi juba. Peale vahetuse lõppu tulin koju, et natuke rohkem riideid selga panna, sest väljas oli suht jahedaks läinud, mind aga ootas ees rüütliturniiri rongkäigus tõrviku kandmine. Selle rongkäigu alguse ootamise ajal sattusin vestlema ühe noormehega, kes laulab TAMis (Mps, Raul (kui mu mälu mind nüüd ei peta, igal juhul R-tähega algas nimi kindlasti ja ta laulab I tenorit) tervitab sind). Kuna tal oli TAMi laulik kaasas, laulsime natuke sealsamas tänaval. Rongkäigus osalesid ka rüütlid oma toredatel hobustel, kes aga endast teatavaid jälgi maha jätsid, nii et pidevalt tuli jalge ette vaadata, et mitte millegi pehme sisse astuda. Turniir ise oli suht lühike, aga pärast oli mingi tantsu- ja tuleetendus. Tants oli tore küll, aga see kestis vist mingi pool tundi. Mul sai sellest igatahes juba tõsiselt siiber. Ilm oli suht jahe ja mu jalad olid väsinud seismisest ning mul oli tõsine plaan koju minna niipea kui see värk seal Toomemäel läbi on. Läks aga pisut teisiti. Sattusin jälle kokku ühe vabatahtlikuga, kes neid väljamaa inimesi tunneb (ta on ise ka selle Erasmusega seotud) ning läksime koos temaga Rasputinisse, kus see rahvusvaheline seltskond sedakorda pesitses. Väga kaua me seal olla ei saanud, sest koht pandi kinni kell kolm. Edasi läsime osa rahvaga Zavoodi (kui nüüd täpne olla siis kolm Eesti tüdrukut, üks Brasiilia noormees ja üks Kolumbia noormees). Ma poleks uskunud, et puupüsti rahvast täis Zavoodis on võimalik tantsida, aga see sai laupäeva öösel ära tõestatud. Koju jõudsin umbes poole viie paiku, mistõttu pühapäeval ma jällegi hommikusöögile ei jõudnud, selle asemel oli lõunasöök (meile anti kolm korda päevas kindlatel kellaaegadel Treffneri gümnaasiumis süüa).

Pühapäevane päev oli mul vaba. Sain niisama ringi tuiata. Kõigepealt vaatasin pealaval kõhutantsijate esinemist (Jaanus Välja mängib neile trummi muide) ja siis jälgisin neid ka A Le Coqi telgis. Viimane oli parem koht nende vaatamiseks, sest seal olid nad lähemal ja mulje oli vahetum. Kes ei tea, siis Epp (meie kursuselt) on ka kõhutantsija. Igatahes oli väga nauditav esinemine, ma usun, et kui ma oleks meesterahvas, siis oleks see veel nauditavam olnud ;)
Nagu ikka oli pühapäev lühema programmiga ja kell neli hakkas lõpprongkäik. Taaskord olid kaasategevad hobused ja teed tuli tähelepanelikult jälgida. Lõputseremoonia ajal tuli jälle sambat tantsida (kui päris aus olla, siis munakivide peal tagant lahtiste kingadega on see suht raske).
Õhtul oli siis vabatahtlikele mõeldud pidu, kus saime linnapea käppa suruda ja aukirjad ka oma tubli töö eest. Ja jälle oli valdavaks muusikaks, mis kostus, Tartu samba. Alguses ei tahetud, et see mängima pannakse, aga kui lõpuks pandi, siis tantsis enamus kaasa. Aga ega meil nii lihtsalt pääseda lastud, et seda ühe korra ainult lastud oleks, ikka kaks-kolm korda järest ja iga natukese aja tagant. Sambade vahele tuli igasugust muud muusikat, nii et täna õhtul tantsisin ma isegi kõige rohkem. Üleüldse pole ma vist nii palju ühe nädalavahetuse jooksul kunagi tantsinud, nagu sel nädalavahetusel. Lisaks tantsimisele olen ka seisnud ja kõndinud päris palju... seega puhkust oma jalale ma ei andnud. Ööseks panin jalga küll viinasoki, sest reedel oli mu pahkluu paisunud vääga jämedaks. Sokk igatahes aitas ja praegu on jalg juba peaaegu normaalne :)

Ma usun, et järgmine aasta olen jälle hansapäevadel vabatahtlik. See on lihtsalt nii tore elamus.