Kolmas vahekokkuvõte

Tagasi Tartus. Muidu polekski aru saanud, et suht pikka maad sõidetud sai, aga maja ees autost väljudes olid jalad pisut kanged.
Mis ma siis Saaremaal tegin? No ikka vaatasin oma suuremad ja väiksemad sugulased üle. Isegi tädimeest nägin tagasi tulles Viire pardal (aga see oli vist esimene kord mul sel suvel Viirega sõita). Saaremaale minnes pandi mind Koguva peale, muidu oleks ilmselt juba minnes tädimehega juttu saanud puhuda. Tädi oli endale just kutsika ja kassipoja võtnud. Kassipojast ma juba eelmises sissekandest natsa kirjutasin, aga ma pean ikka mainima, et väga nunnu ja rahulik kassipoeg on. Nii kui sülle võtsid ja natuke pai tegid, keris ennast kerra ja jäi magama. Kutsikas oli ka äärmiselt nunnu. Selline pisike pontsakas, 75% hundikoer, ülejäänud 25% tõugu ei mäleta (kutsika ema on saksa lambakoer, isa on pooleldi saksa lambaoer ja ülejäänu siis see muu tõug). Käis ja näris, aga kuulas ilusti sõna ka ja mõnikord mõmises vaikselt nurgas. Ja kassiga mängisid kenasti. Kass on muidugi kaval - läks laua alla, kuhu koer järgi ei mahtunud ja siis sai koera rahulikult käppadega püüda. Kassid on ikka targad loomad.
Tuleb välja, et minu paprika-põlgus on võibolla geenides, sest täditütar ja tädi reageerivad paprikale sama moodi nagu mina. Vat siis. Üleüldse oli tore täditütart üle hulga aja näha, me olime vist suht noored kui viimati samal ajal Saaremaal olime. Ja näiteks Pillet ta arvatavasti tunneb. Mpsi ema ta ka teab (ta ju ka muusikakoolis käinud). Nii et Saaremaa on ikkagi väike.
Ja mis oleks Saaremaal käik ilma Sutu külastamiseta? Ei teagi kohe... Igal juhul käisime ka Sutus ära. Soodat ei näinud (ju oli teine metsas möllamas). Võibolla kui ma Haku kaasa oleks võtnud, oleks Sooda ka ennast näole andnud. Ah soo, seda ma vist ei maininud, et ma ka Haku sugulastele näitamiseks kaasa võtsin. Hakkas teine siin Tartus ulakust tegema, tuli teda veidi shokeerida. Igatahes nüüd on ta jälle oma tuttavas köögis ja loobib tühja jogurtitopsi.