4772

I want to ride my bicycle
I want to ride my bike

laulis Queen. Mul täna mingil hetkel hakkas see laul kummitama. Arvatavasti oli põhjus selles, et ma osalesin 9. Tartu rattamaratonil. Siiski mitte täispikal distantsil (nii kõrgelt ma oma võimeid ei hinda), kõigest 40 km. Minu arvates täiesti paras distants. Ja rada oli lahe. Otepää on ilus kant ja kohati sai ümbrust täiel rinnal nautida. Kohati aga tuli hoolega jälgida teisi rattureid, et nendega mitte kokku põrgata. Päris kogu aeg ma ratta seljas siiski polnud, mõnel tõusul tuli maha ronida. Aeg-ajalt oli selle põhjuseks tõusu järskus, aeg-ajalt see, et kõik eespool olijad ronisid maha ja siis ei jäänud mul lihtsalt muud üle kui seda sama teha, sest vastasel juhul oleks ma kellelegi otsa sõitnud. Paaris kohas olid hoiatavad märgid üleval, kui mõni eriti karm koht tulemas oli. Ühes kohas, kus seda polnud, oleks minu meelest küll vaja olnud. Oli suhteliselt pikk laskumine, nii et sai paraja hoo sisse ja lõpus oli täiesti lahtine liiv. Ma usun, et seal kukkus nii mõnigi. Mõnda kukkumist nägin ise ka, üks päris hull uperpall oli kohe stardi ligidal, aga õnneks hoidsin siiski piisavat pikivahet, et ise neile otsa ei pannud. Ühes kohas, kus tee hullult treppis oli, tulid mulle meelde need kommid, mis Saaremaal rattamatka ajal teele lendasid. Vat kui nüüd oleks kah puistanud, siis oleks saanud konkurente maha raputada - nad oleks kõik komme korjama hakanud :p Aga ega ma tegelikult sinna esikohta püüdma ju läinudki. Nagu meile ka stardis öeldi - see on rahvasõit. Kes võistelda tahavad, peavad täispika distantsi läbima. Minu aeg jäi üsna sinna kanti, kuhu ma arvasin - 2:30:48.0

P.S. 4772 oli mu stardinumber