Väsinud, aga rahul

Miks väsinud? Sest kahe päevaga on läbitud pea 500 km.
Miks rahul? Sest oli irmus tore ja mitmed valged kohad Eesti kaardil said suht värvilisteks ja tegelikult läks asi üsna plaanipäraselt, kuigi mulle millalgi selle nädala keskel tundus, et plaani nagu õieti polegi. Kaks kohta, kus mina kindlasti käia tahtsin olid Elistvere loomapark ja Palamuse ning need said käidud. Unustamatu ilvesekiisu, rebased (eriti Uru ja Reks, aga ka vana ja targa näoga rebane) ning hüperaktiivsed oravad (need oravad andsid väljendile " nagu orav rattas" hoopis uue ilme) said ära nähtud. Ilmnes ka, et Elistvere loomapargi parklas olid eraldi pooled tumesinistele autodele ja muud värvi autodele. Et oleks ikka ilus ühtlane rivi, olid kõik kolm laupäeval startinud autot tumesinised. Meie parkisime kõik kolm autot kõrvuti ning tagasi tulles avastasime, et meie kõrval on veel kolm tumesinist. Ja see tumesiniste autode ülekaal kordus veel mitmel korral laupäeva jooksul.
Peale Palamusel käiku võtsime suuna Kuremaale, kus toimus väike piknik järve kaldal. Seal oli maru uhke parkla tehtud. Muidu oli täitsa kena koht ja tore söömaaeg, aga herilased olid jälle Mani avastanud. Kahjuks ei tiirelnud nad ainult Mani ümber, aga teda jälitasid nad kõige rohkem. Siiski pidid ka ülejäänud olema äärmiselt ettevaatlikud söömisel, et mitte leiba koos herilasega hammustada.
Edasi järgnesid vahepeatused Laiusel ja Äntu järvede ääres ning siis jõudsime juba Rakverre. Ronisime korraks üles mäkke linnuse juurde, et kohe sealt alla tulla. Väike trenn noh. Enne Karepale jõudmist põikasime läbi veel Kundast (ilmselgelt olid mõnedel seal oma tagamõtted, ega niisama mingit kirikut vaatama minda ikka) ja Toolsest. Viimane oli väga lahe - laevad ja varemed ja liumägi :)
Lõpuks siis olime Karepal. Mina polnud seal varem käinud. Väga ilus oli muidu - mere ääres ja puha. Üle pika aja jälle välipidu (mis arvatavasi jääb ka viimaseks sel aastal) ning isegi ilmataat oli meile suht armuline, paaril korral ikka lasi vihmal sabiseda.
Tänane päev algas suht vara. Üheksa paiku oli start ning natuke enne kümmet kohtusime oma kanuudega. Mina olin kapteniga ühes kanuus ning loomulikult olime meie esimesena lõpp-punktis. Matk iseenesest oli väga vaheldusrikas - oli nii vaba ja sügavat vett kui ka üle kivide ja puutüvede minekut. Ümber kanuud meil ajada siiski ei õnnestunud ja nagu ma aru sain, siis ka üksi teine kanuu meie omadest ei läinud ümber. Sõiduvõtetes oli aga suurt erinevust näha - meie käisime ikka mõlemad jalgupidi vees ära, Man näiteks oli ka lõpus kuiva jalaga, aga noh, tema tuli ka jala üle finišijoone. Edasi läsime Tapale süüa otsima. Leidsime ka sealt ühe Grossi poe ning peale söögipausi võtsime suuna Tartu peale.