12. mai 2008

Rattaretkest

Et siis selleaastane Roheliste rattaretk on nüüd möödas. Minu jaoks tähendas see rohkelt sebimist ja sagimist ja probleemidega tegelemist. Ja telefoni polnud mõtet endast väga kaugele panna, see helises pidevalt (pidin lausa 2 korda retke jooksul akut laadima, need toitlustusputkad võiksid vist lausa eraldi teenusena akude laadimise välja reklaamida, sest seal oli neid mobiile seinas ikka mitu tükki).
Tänu sellele, et ma nii mõneski kohas pidin viimaseks platsile jääma, ei sõitnud ma seekord ühelgi päeval korralikult täit rada läbi. Esimesel päeval sõitsin kuni lõunani ja siis edasi koos jäätmeid transportinud autoga, teisel päeval kasutasin lõunapaika sõitmiseks ühe toreda ja abivalmi tuttava noormehe abi, kes juhtus mulle täpselt õigel ajal helistama, et oma asju kätte saada ja viimasel päeval sõitsin lihtsalt laagripaigast lõpp-punkti lühemat teed pidi.
Ilmad olid üldiselt ilusad, reedel sadas natuke (öösel vist suht palju, aga laupäeva hommikuks oli jälle ilus ilm), aga muidu paistis päike ja selle tulemusena näen ma hetkel välja umbes nii nagu punastaks pidevalt (nägu õhetab ja kõrvad on täiesti punased). Aga pesukaru päevitust ei ole. Mul lihtsalt polnud prille ees. Kahjuks aga õnnestus päikesel mu huuled ära kärsatada ja kellele on selline olukord olnud kunagi, teab kui ebameeldiv see on. Aga mis seal ikka, läheb üle.
Öösel mul seekord külm ei olnudki, sest olin kaasa võtnud kaks magamiskotti ja proovisin seda nippi, et panna võimalikult vähe riideid selga, aga kindad kätte ja müts pähe. Töötas. Siiski väga hästi ma kahjuks ei maganud (kõige parem uni tuli muidugi pühapäeva hommikul pärast seda, kui äratuskell helises) ja pühapäeva pärastlõunaks, kui üritus läbi oli, olin mina ka suht läbi. Siiski tuli veel paar asja korda ajada ja logistilisi probleeme lahendada enne, kui lõpuks koju jõudsin. Kodus heitsin põhimõtteliselt esimese pilgu peeglisse alates sellest, kui reede hommikul kodust väljusin (ühe korra vaatasin helibussi peeglist seda, kui palju nägu punaseks läinud on päikese tõttu). Pärast duši all käimist hakkas jälle inimese tunne peale tulema.

Mida siis lõppkokkuvõtteks öelda? Tore, et inimesed on valmis vabatahtlikult prügi sees sobrama ja muidu jäätmetega jändama, tore, et retkelised on ka hakanud enamasti süsteemist aru saama. Eks mina õpin oma möödapanekutest ja lõppkokkuvõttes siiski sai asi tehtud. Ja ärge nüüd arvake, et ma retke ei nautinud. Oli teistmoodi, kui varasematel kordadel, aga siiski mõnus ja ei kahetse sugugi, et selle väljakutse vastu võtsin.

Kommentaare ei ole: