Mudaralli

Kohati meenutas selleaastane Tartu Rattamaraton tõesti mudarallit. Eriti esimesed 9 km, kus sai nii mudamülgaste kõrvalt ukerdatud kui ka läbi litsutud, mis tähendas, et natuke aega pärast mudamülgast lendas rataste alt pori nii et vähe polnud. Ja üsna tihti kostus hüüd "Tropp", millega ei viidatud kellelegi konkreetsele inimesele, vaid informeeriti taganttulijaid sellest, et edasiliikumine on vaevaline, paluks hoog maha võtta. Pärast esimest toitlustuspunkti läks rada kiiremaks, see tähendas, et sai ikka sõita ka ja teine toitlustuspunkt tuli seetõttu suht kiirelt kätte. Ainus ekstreemsem koht oli ühe teetruubi juures, kus sel aastal oli paras oja vulisemas risti üle raja. Teise ja kolmanda vahepeatuse vahele jäi raja metsaseim lõik, kus on alati suht ekstreemne olnud, nii et mudamülkaid tuli veelgi.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.