Kui fotokat kaasa ei võta juhtub ikka midagi pildistamisväärset. Laupäeval sõitsime vanematega maale ja natuke enne meie teeotsa nägime eemal kitsi üle tee kalpsamas - üks, teine ja kolmaski. Aeglustasime ja vaatasime ega rohkem neid põllu pealt tulemas ei ole. Veendunud, et neid ainult kolm oli, sõitsime edasi. Kui metsa vahelt maja poole pöörasime nägime ka, kuhu need kitsed sedasi kalpsanud olid - seisid kõik kolmekesi aia ääres reas ja jõllitasid autot. Isa jättis auto seisma. Minu esimene mõte oli, et miks mul küll fotokat kaasas pole. Kaua nad seal ei poseerinud, varsti jooksid kobarasse kokku (kaks neist olid natuke pisemad, ilmselt pojad, kes ema ümber kokku jooksid) ning seejärel metsa peitu. Isa rääkis pärast, et sealsamas aia taga, kus need kitsed seisid, on ta tähele pannud mahavajutatud rohtu, mis ilmselt võis magamisase olla.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar