Mardid ja sandid

Täna juhtus nii, et olin seitsme paiku kodus. Olin parajasti tubli ja triikisin. Käis uksekell. "Tohoh, kes see nüüd siis olla võiks???", mõtlesin. Välimist ust avades tekkis kahtlus... ega ometi? Jah, mul oli õigus. Paar plikat olid tulnud mardisanti tegema. Teatasin, et minu meelest joosti santi eile. Aktsendiga "Täna ka" sain vastuseks. Kutsusin nad siis sisse. Jäid teised seisma koridori Jyski kilekott käes. Vaatsin neid (olgu öeldud, et endale mardisandi välimuse andmisega polnud küll vaeva nähtud) ja küsisin, et kas neil mingi eeskava ka on? Selle peale luges üks tüdrukutest marditeemalise luuletuse. Rohkem ei pinninud ka, toppisin nende õieli suuga kilekotti mõned õunad ja läinud nad olidki. Mina aga pidin tõdema, et ei ole enam marti jooksmine see, mis ta vanasti oli.

Mäletan, kuidas meil oli ikka ette valmistatud eeskava - tantsisime, laulsime, küsisime mõistatusi, mõnikord viskasime herneidki. Ja vastu saadava nänni jaoks meil kilekotti kohe kindlasti ei olnud. Riietusest ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Kuidagi tundusid need tänased "mardisandid" rohkem nende moodi, kes tänaval ligi tulevad ja mõnda krooni (")kojusõiduks(") küsivad. Ei tea, kas ameeriklaste Halloween on tänapäeva noored ära rikkunud või oli asja algpõhjus tänaste ootamatute külaliste rahvuses? Eile nägin tänaval ühte kampa, kes tundusid ikka tükk maad rohkem ehtsate mardisantide moodi. Loodan väga, et see tänane nähtus oli vaid halb erand ja enamuse tänapäeva laste/noorte seas on ikka marti jooksmine au sees ning seda tehakse südamega.