Ametlikult tädi

Jõudis aasta siis jälle niikaugele, et sain aastakese vanemaks. Sünnipäev möödus kenasti, klassiõhtu heade sõpradega oli ka vahva. Aga üks lubatud sünnipäevakingitus ei tahtnud kuidagi tulla. Nimelt lubas vend mulle suvel, et sünnipäevakingituseks saan tädiks. Noh, olgem ausad, ega päris õigeks päevaks ei tahtnudki seda kingitust saada, sest niipalju egoist ma ikkagi olen, et peres sellel päeval ainus sünnipäevalaps olla tahaks. Ametlik aeg oli tegelikult päev hiljem, aga ei tulnud siis ka veel kippu ega kõppu. Päris mitu päeva läks ja siis lõpuks, nädal pärast õiget aega, sain oma kõige nunnuma sünnipäevakingi kätte. Praegu võin seda julgesti öelda, sest käisime koos vastsete vanavanematega maimukest vaatamas ja oli ikka nunnu küll. Põhiarutelu käis selle üle, et kellelt midagi on. Otseselt ühe või teise vanema nägu nagu ei olnud, pigem igaühelt midagi. Pilte sai ka päris hoolega klõpsitud, aga kuna mul enda fotokat kaasas ei olnud, siis pole mul hetkel ühtegi neist siia postitada. Võibolla kunagi hiljem lisan.