Jõgi oli kohati küllaltki risune, aga enamus takistusi oli ümberpõigatav, kohati tuli ka hüplemistehnikat kasutada mõne puurondi otsa kinni jäädes. Kõige rohkem ronimist ja hüppamist ja kummardamist oli Räägu kanalis. Seal polnud paari meetritki vaba vett, aina puud risti-rästi. Kalamehed olid meid eelmine õhtu hoiatanud, et ilma saeta läbi ei saa. Noh, saime küll, aga jah, sõitmiseks seda väga nimetada ei saanud, rohkem ronimise moodi nägi asi välja.
Ööbimiskoht oli meil küllaltki rahvarohke. Terve õhtu ja öö saalisid kalamehed edasi-tagasi, üks suutis mulle korra paanika tekitada, et nüüd sõidab telki sisse, kui keset ööd autotuled väga lähedal tundusid olevat. Sisse siiski ei sõitnud, häiris vaid öörahu mõnda aega.
Seekord sai teekond küllaltki pikk mõlemal päeval, aga polnud hullu, elasime kõik kenasti üle. Eriti tublid olid minu meelest esmakordsed kanuutajad, kes vapralt kogu selle kadalipu vastu pidasid. Esimeseks korraks polnud see kindlasti mitte kõige lihtsam matk.
Ah jaa... see linnuteema, mis jõe peal üles kerkis, ei andnud rahu ja nii ma otsisingi üles jõgitilderist mõned pildid. Mina seda lindu väga hästi ei näinud, nii et ei oska öelda, kas oli tegu vihitajaga või mitte. Ja Umbusi raba jääb siiski Jõgevamaale, asub Alam-Pedja looduskaitseala põhjaosas (muide, Pedja jõe matkal möödusime me sellest õige lähedalt, nii et vedas, et krokodille ei kohanud).
1 kommentaar:
Minu poolest võis see vabalt jõgitilder olla. Käitumismaneer igastahes vastab liigikirjeldusele. Aga kes neid väikesi pruunikaid eesti linnukesi teab. Aga ilmneb, et meie ornitoloogiline vaist võib üllatavalt hea olla...
Postita kommentaar