Plaanid ja tegelikkus

Täna oli viimane tööpäev enne puhkusele jäämist. Plaan nägi ette, et annan viimased õpetussõnad oma asendajale, töökaaslaste tungival nõudmisel tähistan natuke puhkusele jäämist ja õhtul käime ära fotograafi juures ning teeme kõhupilte.
Tegelikkus kujunes selliseks, et eile tuli limast eritust, mistõttu helistasin hommikul ämmaemandale ja küsisin üle, kas võis olla, et limakork tuli ära või on ka mõni muu variant. Ämmaemand kutsus kohale, et vaatame üle. Vaatasid ja võtsid proovi ning saatsid KTGd tegema. Lamasin seal andurid kõhu peal, kui ämmaemand tuli ja teatas, et proov näitas, et lootevett on ka tulnud, nii et nüüd tuleb haiglasse jääda. Enne saadeti mind ka ultrahelisse, seal selgus, et iseenesest on lootevett piisavalt. Lubati siiski koju asjade järele veel minna, nii et lippasin veel tööjuurest ka läbi ja teatasin, et nüüd on haiglasse minek ja kook tuleb teil ilma minuta ära süüa. Loomulikult ei olnud mul ka kott pakitud, nii et koju minnes tuli ruttu see kokku panna ja siis tagasi haiglasse. Koht kuhu tulla, oli tuttav, sest eelmine nädal käisin siinsamas osakonnas seda suhkrutesti tegemas (see ilmselt oli korras, sest selles osas ühendust ei ole võetud ja täna ämmaemand ka midagi ei öelnud selle kohta). Haiglas võeti veel uriini ja vere analüüs ning tehti uus KTG. Pärast vaatas siin ka arst mu veel üle ning teatas, et seis on selline, et ootame-vaatame. Nädalavahetus tuleb ilmselt siin veeta, eks paistab, mis edasi saab. Hetkel tundub, et mingeid erilisi märke sellest ei ole, et sünnitegevus pihta võiks hakata. Eks paistab, kas saan siiski vahepeal veel koju puhkuse ajaks plaanitut ellu viima või on poisil välja tulekuga ikkagi kiire. Elame-näeme.