Kambakese rattamatk vol 4

Teeks ka siis väikse kokkuvõtte meie sellekordsest rattamatkast põhjarannikul.
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).