Nagu igal aastal.... tagantjärele

Nii... just praegu tuli meelde. Kuigi veel mõni päev enne oli mul meeles ja mõtlesin, et seekord ei lase õiget päeva mööda, juhtus ikkagi, et unustasin oma blogi suure juubeli (5 aastat ikkagi) ära. Juba eelmisel reedel oli õige päev. Aga tol päeval ma blogisid vist ei lugenudki. Nii et siis tagantjärele palju õnne blogile.

Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et külm on. Jah, see talv on üle hulga aja üks ilusamaid, lumi ja puha, et nagu kohe täitsa talve nägu, aga ehteestlaslikult tuleb nüüd virin selle üle, et miinuseid on natuke liiga palju. Pikemat aega väljas viibides (sinna alla läheb ka teekond kodust Eedenisse) tekib tunne, et nina asemele moodustub purikas ja kui ette ei vaata, murdub ära ka.

Ja kodus on külm. Põrandalt lausa õhkab külma, varbad külmetavad. Eriti hull on WC-s. Toppisin küll kaltsud sinna ette, kust kõige rohkem külma tundus tulevat, aga väga palju see ei aidanud. Eile otsustasin ajutiselt teise toa magamistoaks kuulutada. Vastupidiselt igasugusele loogikale on see kõige suurem tuba kõige soojem. Ja mitte lihtsalt soojem kui need ülejäänud (mis on ikka konkreetselt külmad), vaid kohe täitsa soe (kui just ust lahti ei hoia, vahepeal ma natuke ühtlustasin temperatuure tubades ja hoidsin uksi lahti). Ma kahtlustan, et äkki on tolle toa põrand pisut paremini soojustatud.

Sinilinnul käima minekuga probleeme ei olnud. Kui nädalavahetusel Võrus tekkis isal laupäeva hommikul raskusi auto käima saamisega (loomulikult oli just sel hommikul vaja vanaisa haigla juurde sõidutada, aga õnneks sai ta bussiga mindud), siis Sinilind nõustus ka esmaspäeva hommikul käivituma. Aga muidu läheb sõit suht külmalt. Papitükk sai mõni aeg tagasi ette installitud, nii et mootor läheb mingi hetk soojaks küll, salongi kohta aga päris sama öelda ei saa. Tööle jõudes on enamasti sõrmed täiesti külmunud.

Aga aitab selleks korrast nutust ja halast teemal külm on. Talverõõme nautima pole küll veel jõudnud, aga aknast vaadates on siiski väga kena talv.