Hiiumaast

Sai siis selle pika nädalavahetuse jooksul teoks mõte rattamatkast Hiiumaal.

Reedel peale tööd hakkasime Tartust Rohuküla poole sõitma. Kuna ma ei olnud kunagi varem Hiiumaal käinud, ega ka ise Haapsallu sõitnud, uurisin (nagu juba tavaks saanud) töökaaslaselt selle kohta, et kust kaudu oleks kõige mõtekam sõita. Tema soovitas Paide ja Rapla kaudu, nii et saigi see marsruut valitud. Üldiselt läks ilma viperusteta, teele ette jäänud linnadest saime kenasti läbi (tänud kaardilugejale :)), ainus jama oli see, et takerdusime pidevalt mingite aeglaste liikurite taha nagu haagissuvilad ja teetöömasinad. Aga Rohukülla jõudsime kenasti õigeks ajaks. Või vähemalt nii me arvasime, et 45 minutit varem on piisav. Panime siis rattad sõiduvalmis ja suundusime piletikassa poole. Mingil veidral põhjusel oli reede õhtul neil vaid üks piletikassa avatud ja seal taga oli piisavalt pikk järjekord, mille edasiliikumist aeglustas tunduvalt mitte eriti kaines olekus noormeeste kamp, kes vahele üritas trügida. Mingi hetk tekkis juba tunne, et jäämegi praamist maha, sest ei saa lihtsalt õigeks ajaks piletit ostetud, aga õnneks viimasel hetkel saime siiski piletid kätte ja kihutasime praami poole. Seal oli teisigi rattureid, nii et üks laevatööline lasi lausa oma ametikäigu ukseesise ära ummistada, et rattad ära mahuks.

Kella 10 paiku olime siis Hiiumaal. Esialgne plaan oli esimeseks ööks Kassarisse jõuda, aga mõne aja pärast sai selgeks, et nii edukad me pole. Tuli hakata lähemalt ööbimispaika otsima. Aga nagu ikka sellistel puhkudel, ei paistnud alguses kusagilt sobivat kohta. Muidu oli tegelikult iseenesest väga mõnus sõita seal tähistaeva all. Lõpuks leidsime ühe kartulipõllu, mille servas oli lapike rohumaad, kuhu paistis olevat võimalik telk asetada. Mõningate tehisvalgusallikate abiga saime telgi püsti ja ronisime sisse, et tuttu minna. Kahjuks aga oli Une-Mati ilmselt kuhugi mujale selleks ööks läinud, sest minul ei tahtnud kohe kuidagi und tulla. Natuke vist ikka sain sõba silmale, aga seitsme ajal hommikul oli meil kõigil silm lahti ja otsustasime edasi sõita ja kusagil ilusamas paigas hommikust süüa (mitte et see põld nüüd nii kole oleks olnud, aga seal oli kole palju hirmus näljaseid sääski, kes kohe üldse olla ei lasknud). Ja nii me einetasimegi Köleri mälestuskivi juures. Ning siis rühkisime edasi, kuni jõudsime ka Kassarile. Tänu meie varajasele stardile olime seal üsna vara. Käisime Sääre tirbil ära. Kohe seal päris lõpus, nii et varbad vees olid. Mõnus hommikune jalutuskäik oli. Sealt edasi võtsime suuna Emmaste poole. Järgmine peatus tuli suht ruttu, sest olime otsustanud esimeses ettejuhtuvas poes varusid täiendada. See esimene ettejuhtuv tuli aga suht ruttu (tegelikult isegi liiga ruttu - tee läks just kenasti mäest alla, aga siis tuli hoog maha võtta ja peatada). Lisaks sellele, mis oli plaanis olnud osta, saime ka ühe tuulehaugi võrra rikkamaks. Kassarilt välja jõudes otsustasime lõunapausi ära pidada. Bussipeatused on hea koht lõunapausiks, nagu juba varasem rattamatka kogemus näidanud on. Kui olime oma söögi praktiliselt lõpetanud ja asusime J-i paanikašokolaadi ründama, tuli üks kohalik meesterahvas ja tahtis kangesti juttu puhuda. Õigemini, eriti lähedale ta tulla ei julgenud, rääkis meiega suht kaugel, mistõttu suur osa tema jutust meil tegelikult möödasõitvate autode tõttu kuulmata jäi. Aga hästi viisakas mees oli. Natuke jutustas meiega ja siis jalutas edasi Käina poole (sinna oli 4 km meie lõunapausi bussipeatusest). Pärast mõningast leiva luusse laskmist istusime jälle oma ratastele ja rühkisime Emmastele lähemale. Kuna edasi tuli hirmus armsaid bussipeatuse majakesi, pidime me ühes neist ikkagi veel ühe lebo tegema enne Emmastesse jõudmist. Aga lõpuks me sinna jõudsime. Ja jäime ootama saarlasi.

Koos saarlastega jõudis ka kahjuks üks vihmapilv kohale, nii et meie ühise sõidu algus kulges vihmas, aga seda eriti kauaks õnneks ei jätkunud. Käisime korra ka ühe kena kiriku juures ja ööbimispaigaks valisime (olles eelnevalt mõningate kohalike ja kohalikke olusid paremini tundvate isikutega nõu pidanud) ühe RMK matkarajal asuva püstkojaga puhkekoha. Väga mõnus koht oli. Natuke maad eemal oli ka kuivkäimla, mis oli küll auguga põrandas, aga väga korralik. Ja mustikaid oli ka ümbrus täis. Sain minagi neid kuulsaid Hiiumaa mustikaid maitsta. Aga pikk päeva oli seljataga ja sel õhtul ronisime päris vara telkidesse ära.

Hommikul peale pudrusöömist panime jälle telgid kokku, paigutasime asjad ratastele ja sõitsime edasi. Esimene peatus oli Vanajõel. Mõnus ürgoruke oli, kahjuks polnud meil aega seal pikemat matka teha. Järgmiseks tuli Rebasemägi, kuhu mõned meist üles ronisid (mina ka). Ja siinkohal väike märkus - seal ei olnud vaatetorn, vaid vaatepoodium (ühekorruseline asi, mis pole kõrgemal kui 2 meetrit, ei ole ju torn!). Järgmine koht oli juba õige torn - Kõpu tuletorn. Jällegi jäid osad meist maapinnale ja teised võtsid ronimise ette (mina loomulikult ka, sest mina polnud kusagil varem käinud). Sealt oli juba päris hea vaade. Kõpust sõitsime edasi Luidjale, kus pidasime lõunapausi (kuna aga varude täiendamiseks oli vähem võimalust, kui me lootnud olime, ei olnud see eriti rikkalik eine) ja käisime ujumas. Muidu oli suht soe vesi ja hea liivane põhi, aga neist millimallikatest pole minagi eriti vaimustuses. Peale mõningast peesitamist sõitsime Kõrgessaarde, kus oli suurem pood, nii et saime õhtuks ennast varustada. Reigis tegime väikse metssea vaatamise peatuse. Olid lahedad küll. Ja pisikesed olid armsad. Kuldid aga pisut sõjakad. Ja farmiomanik oli tore (muide, kas te vaatasite seda farmi logo seal pileti peal...). Väike vahepeatus veel ühe puust kiriku juures ja järgmiseks sihtmärgiks oli Tahkuna tuletorn. Kuna sealkandis oli vähem kattega teid, raputas kruusatee natuke minu ratta koormat paigast ära. Korra kui ratta peatasin, et seda sättida, peatus minu kõrval kolm autot. Esimesest küsiti, kas on abi vaja. Ütlesin, et aitäh, aga ma kohendasin kõigest oma kandamit. Ja siis küsiti teisest sama. Minu kinnituse peale, et ikka kindlasti ei ole abi vaja, sõitsid nad edasi. Lahke rahvas seal saarel.

Tahkunas käisime jällegi tuletornis ja kõndisime kivilabürindis ning turnisime rannas veidike suuremate kivide peal. Kellaaeg oli juba üsna hiline ja päike hakkas loojuma, seega tuli ööbimiskoha asukohta jällegi esialgsese plaaniga võrreldes veidi muuta. Jäime Tahkuna poolsaare põhjaserva. Koht iseenesest oli aga imeline. Metsatukk otse mere ääres, mis tähendas õhtusööki päikseloojanguga. Mida hing veel ihata võib??? Ja kuna ka seda kohta oli "õnnistatud" lugematul hulgal sääskedega, siis otsustasime peale sööki Maailmaparandaja telki kolida. 6 inimest mahtus suurepäraselt sinna. Ja et oleks tõeline telgiläbu, pidi keegi ikka midagi ümber ka ajama (seekord olin mina see kobakäpp). Aga ilmselt ei läinud piisavalt rummi ümber, muidu poleks neil seal telgis öösel külm olnud :p Mina öösel eriti ei külmetanud, aga hommik tundus küll suht jahe. Mind kohe kuidagi ei tõmmanud hommikul ujuma (kuigi rand oli ilus ja meri kohises nii mõnusalt). Aga enamus meist siiski käis ära.

Ning algaski meie matka viimane päev. Vahepeal väike remondipeatus (minu ratta tagapidur keeldus ühel hetkel töötamast) ja üsna varsti olimegi Kärdlas (viimased 5 km oli lausa imeline rattatee). Käisime kohvikus söömas ja Konsumis šoppamas (paljukiidetud Hiiumaa leiba ostmas) ning oligi aeg jälle eri suundadesse sõita - saarlased Sõru poole ja mandri omad Heltermaa poole. Paar puhkepeatust ja varsti leidsimegi ennast juba tuttavatest kohtadest. Sadamale lähenedes märkasime kõigepealt autode rivi. Sellest tuiskasime uhkelt mööda ja seekord saime ilma igasuguse vaevata piletid kätte ning suundusime praamile. Praami peal saime endale paar hoolealust - üks perekond reisis koos kassidega, kes toodi välitekile, aga kuna perenaine ise lapsega väljas olla ei tahtnud, palus ta meil neil silma peal hoida. Päris kenad kassid olid.

Vastupidiselt minu ühele unenäole oli ka auto Rohuküla sadamas alles. Ratas jälle autosse pakitud, algas sõit tagasi Tartu poole. Koju jõudes olid suhteliselt väsinud, aga rahul ja õnnelik, sest matk oli tore.