Veel mõjusid

Täna olin jälle Paides. Oli koolituse teine osa. Seekord räägiti KSH-dest ja ühest analüüsimeetodist täpsemalt ning asi lõppes praktilise osaga. KSH-dest rääkis muide Järvet. Ma imestan ikka, kuidas õpetajatele ja õppejõududele kõik need näod meelde jäävad... igal juhul ta mäletas, et oli mulle loengut andnud, ainult et ta ei teadnud, ka ma olen geograaf või keskkonnatehnoloog.
Seekord oli hommikune sõit normaalsem - ühtegi rekkat ega traktorit ees ei munenud ja ma jõudsin ilusti õigeks ajaks kohale. Aga tagasisõit oli nõmedam - väljas läks parajasti pimedaks ja vastutulevate autode tuled tundusid kuidagi eriliselt heledad. Mina ei tea, kas kõigil on mingid tohutu võimsad pirnid esituledes või on asi minus, aga jubedalt häirisid.

Teine korv

Et siis otsustasin hakata osa mune teise korvi panema. Vähemalt mõni aeg. Näis, kas mingit efekti ka on.

Ülemaks kui hõbevara...

Üle pika aja veetsin jällegi nädalavahetuse Võrus. Seekord oli kaks põhjust - venna sünnipäeva tähistamine pereringis ja kooli kokkutulek (seekord selle kooli kokkutulek, kus ma keskkoolis käisin).
Aktus toimus kultuurimajas, aga saal oli nii puupüsti täis, et otsustasime hoopis endiste klassikaaslastega kohvikus juttu ajada. Hiljem suundusime edasi koolimajja, kus olid ära jaotatud klassid lendude vahel. Meie vanas klassis pidi olema üks teine lend. Omavolitsesime natuke ja vahetasime sildid ära ning platseerusime ikkagi oma vanasse klassi. Klass nägi küll teistsugune välja, kui meie ajal - seinad ja kapid olid üle värvitud, lauad olid teistsugused, õpetaja laud teise koha peal ja valgustidki teistsugused.
Meie klassist oli lõpuks pea kolmandik kohal, A klassist oli vist veel rohkem (vähemalt silma järgi tundus neid kõige rohkem), C ja B olid üsna väheste inimeste näol eisndatud. Tore oli jälle vanu klassikaaslasi näha ja kuulda, millega keegi tegeleb. Lisaks nägime ka oma endist klassijuhatajat ja teisigi õpetajaid. Mälestuseks tehti ka lennu pilt.

Mõjudest

Neljapäeval veetsin päeva Kesk-Eestis, täpsematl Paides. See tähendas hommikusi adrenaliiniminuteid Tallinn-Tartu maanteel. Ja tänu teeremondile ka väikest hilinemist koolitusele.
Koolitus ise oli huvitavam, kui ma arvata oskasin. Koolitajate esinemisoskus oli hea ja teemad iseenesest ka huvitavad. Täpsemalt oli teemaks strateegiliste dokumentide mõjude analüüs. Vajalik asi kindlasti, aga kui tõesti iga strateegilise dokumendi juurde teha mõjude analüüs ja sama ka siis, kui seda dokumenti muudetakse, siis tekib küsimus, kust see ressurss võetakse? Eriti praeguses olukorras, kui mõjude hindamisena räägitakse ju praktiliselt ainult KSH-st, mida saavad teha ainult litsenseeritud eksperdid ja mis maksab ikka päris korraliku summa.
Tegelikult jäi kogu sellest päevast kõlama tõdemus, et riigi tasandil pannakse muudkui KOVidele kohustusi, aga ressurssi selle täitmiseks enamasti ei anta. Ja siis leitakse, et KOVid on haldussuutmatud.

Kaua planeeritud, kaunikene

Täna jõudsime siis niikaugele, et külastasimegi Tanelit. Nende uus pesa oli hästi mõnus ja hubane. Ja meid ootas pitsa ja kook ja muudki. Loomulikult oli tähelepanu keskpunktis Elo. Mõnevõrra üllatuslikult on tegemist tõsiselt aktiivse lapsega (kusjuures nüüd olevat ta veel rahulikumaks muutunud). Igal juhul leidis ta endale pidevalt tegevust ja see, et kari võõraid tädisid (kuna Man ei suvatsenud meiega tulla, olid külalisteks ainult naised) järsku ümberringi oli, ei häirinud teda mitte üks põrm.
Igatahes oli äärmiselt vahva üle pika aja Taneli pere külastada.

Hetki õhtusest poeskäigust

Meestele peaks tuttav olema situatsioon, kui jäädakse vaatama napis riietuses vastassugupoole esindajat. No minul juhtus täna sarnane situatsioon. Tegelikult ei olnud tegemist millegi ebasündsusele kalduvaga, tol noormehel oli seljas T-särk ja jalas põlvpüksid... täiesti tavaline asi eksole... kui oleks suvi. Aga praegu on oktoobri lõpp!!! Ja vaatamata sellele, et väljas on veel plusskraadid, ei ole nii soe, et T-särgiga käia. Vat sellepärast jäingi imestunult vaatama seda noormeest.

Olin oma ostud sooritanud ja panin kassa juures asju kotti, kui üks kassapidaja küsis teise käest mitu klienti tal päeva jooksul oli. Ja edasi läks rekordite arutamiseks, millesse sekkus veel kolmaski kassapidaja, kelle rekord arutelu algataja tõsiselt imestama pani. Võibolla oleks veel miskit huvitavat teada saanud, aga mul said asjad kotti pakitud ja seadsin sammud poest välja.

Maitsvate kingitustega sünnipäev

Nagu lubatud olime punkt kell neli J. maja ees. Enne olime veel ühes pealinna kaubanduskeskuses kokku saanud saarlastega (täpne ajastus ikkagi).
Seekord saime nii meie kui sünnipäevalapsed kergemalt läbi - kingituseks viisime sööki-jooki. Laud oli lookas maitsvatest roogadest. Ja jooke oli ka erinevaid. M. demonstreeris järjekordselt oma imelist kokteilisegamisoskust ning tegi seekord päris eksootilist jooki, mis väga hea maitses. Laua ümber sai arutatud igasugu asju ja lisaks niisama jutlemisele-arutamisele ka mõned reeglid paika pandud. Näis, kuidas need realiseeruvad :p
Täna oleks mind äärepealt rooli pandud, aga autoomanikul otsustas siiski viimasel hetkel ise minna. Mina olin rahul :) Ja kohale jõudsime ka ilma igasuguste probleemideta.

Topelt

Täna oli põhjust topelt õnne soovida. Kõigepealt vennale sünnipäeva puhul (ma olevat esimene õnnitleja olnud :D) ja siis uudist kuulda saades ka perek Kallasele noorima pereliikme ilmaletuleku puhul.

Kahjuks oli ka kurbi sõnumeid topelt. Lahkusid parematele jahimaadele nii hunt Kriimsilm, kui ka üks J. toredatest hundikoertest. Kaastunne.

Kotkasilm

Käisin üle pika aja kinos. Selles uues, mis Taskus on. Toolidega sai tõepoolest kiikuda :p Vaatasime filmi nimega Kotkasilm. Hea film oli. Ja natuke kõhedusttekitav ka, sest kuigi tegu oli väljamõeldisega, ei oleks selline asi ilmselt mitte väga võimatu ka reaalses elus. Igal juhul tekkis saalist lahkudes tahtmine oma mobiili aku ära võtta...

Eile õhtul sai natuke pokkerit mängitud. Natuke teistsuguste reeglitega kui ma varem mänginud olen. Ma ei tea, kas see oli algaja õnn või miski muu, aga mul läks lõppkokkuvõttes täitsa hästi. Ja kuigi makaronijuppide või tikkude või sentidega on ka päris tore mängida, on tõeliste žetoonidega ikka hoopis teine asi.

Kas rahvuslik rikkus või ärihuvi?

Sellise loosungi/küsimuse alla on koondatud järjekordne kodanikualgatus põlevkivi arengukava teemal. Idee riigikogu liikmele kiri saata, mis seal lisaks tavapärasele nime kirjapanekule võimalusena toodud on, on päris huvitav.

Kusagil artiklis oli öeldud, et keskkonnaorganisatsioonide ja keskkonnaministeeriumi vahel on alanud külm sõda. Iseenesest päris huvitav paralleel. Aga jah, asi paistab siiamaani suht nukker, nii et tuleb radikaalsemaid samme astuda. Eks siis ole näha, kas rahvusvahelised lepped ja üldtunnustatud avalikkuse kaasamise põhimõtted maksavad midagi või ei.

Netijamad vol n+1

Viimasel ajal hakkas kodus neti püsiühenduse tähendus pisut teisenema - see, et õhtu otsa nett olemas on, kippus muutuma pigem erandiks. Kui aus olla, siis kõrvalekalded tavamõistes püsiühendusest on vast mingi kuu aega vahelduva eduga kestnud. Enamasti oli see siiski vaid üks õhtu nädala jooksul. Aeg-ajalt üritasin ka Elioni klienditoe järejekorrast läbi närida, aga väga pikalt ei viitsinud telefoni otsas rippuda ja nii ma enamasti loobusin.
Eile õhtul võttis asi täiesti vahelduvühenduse näo -oli nett, ei olnud netti, oli nett, ei olnud netti. Katsed ühendust oma jõududega taastada lõppesid tulemuseta. Haarasin siis järjekordselt telefoni ja valisin juba tuttava numbri. Imekombel sain kohe ühenduse, rääkisin probleemi ära, lubati info edasi anda neile, kes asjaga tegelevad ja võeti minu telefoninumber. Täna sain SMSi, et probleem on lahendatud. No eks näis. Tänasel õhtul igal juhul pole probleemi olnud.

Jäätmepäev

Käisin ka jäätmepäeval (sellest pasundas hommikul raadios ja kõik kodumaised telekanalid vist olid kohal, nii et tähtis sündmus). Huvitav ja asjalik oli. Mõningate asjade osas sai pilt selgemaks, kuigi küsimärke ja asju, mida tegema peaks on küll ja rohkemgi veel.
Korraldusliku poole pealt veel nii palju, et kuigi koguti kokku nimesildid (et neid taaskasutada), oleks võinud taaskasutusele mõleda ka materjalide trükkimisel ja kasutata ümbertöödeldud paberit. Kahjuks ei tulnud mul see märkus meelde, kui tagasiside küsitlust täitsin.

Perekondlik

Nädalavahetus möödus taaskord pealinnas (polnudki ammu käinud eksole). Seekord oli põhjus perekondlik - saime vennanaise perega tuttavaks ja vaatasime pulmavideot. Oli mõnus õhtu, uued hõimlased jätsid hea mulje. Ja kuigi vend oli küsinud, et äkki ma tahan kaine autojuht olla, otsustas isa siiski ise kaineks jääda (ilmselt polnud neil minusse nii palju usku... ega mul endal ka ei olnud, aga vend leidis, et mis see siis ära ei ole ).
Pühapäeval läksid vanemad ja vanaema vaatama kaksikuid, keda mina ja vend suve alguses vaatamas käisime. Mina seekord loobusin sõprade kasuks ja veetsin pühapäeva pool päeva M-i juures. Nägin ka metsikuid kasse. Üks kähises aina, aga kui sülle võeti ja pai tegime, siis oli teine suht rahulik, jälle maha saades aga kähistas edasi. Ja teine ei andnud üldse kätte (emane muide :p). Kahjuks möödus aeg liigagi ruttu, oleks hea meelega kauem olnud, aga tuldi järgi ja toodi tagasi Tartusse ära.

P.S. Tänaõhtune kummitusfraas pärineb laulust Tööaskeldus (artistiks jätkuvalt Ruja):
Tooraine, tooraine, tööprotsess.
Viimistlus, viimistlus, valmistoodang.

Uus tööriist

Sain oma loosiauhinna ka lõpuks kätte. See pesitses mõnda aega venna juures, kuna kätte sai selle pealinnast, aga bussiga ei hakanud külmrelva vedama :p Igatahes, selline asi siis:

Nii et kui kellelgi on saagi vaja, siis ma võin laenata :)

Kiire pilguheit nädalavahetusele

Kerge ring Eestile ehk nädalavahetus marsruudil Tartu-Tallinn-Kuressaare-Tartu on edukalt selja taga.
Kõigi muude sündmuste kõrval jääb tähtsündmuseks siiski Maailmaparandaja sünnipäevapidustus. Vaatamata sellele, et ma poliitiliste kohustuste tõttu sinna suht hilja kohale jõudsin, sain osa ka olulistest sündmustest, mille tulemusena said kaks inimest jälle vabadeks ja vallalisteks :p (ma olin neile juba ammu rääkinud, et mingit pööret on vaja... teine variant oleks laps olnud, aga ka selles osas polnud mingit tulemust paista).
Ah jaa, kuigi ma vaid paar pirukat sain, ei saa jätta mainimata, et olid piirakad tuntud headuses. Ja see šokolaadikook... üks parimaid kooke, mida ma saanud olen. Ja hommikused vahvlid olid ka head (polnudki ammu selliseid kodukootud vahvleid söönud), aga torbikuks keeramises võib harjutades meistriks saada. Vibulaskmist harjutasime ka natuke hommikul. Man sihtis põhiliselt märklauaks olnud teo näkku, lausa mitu noolt lendas sinna paremasse silma.
Aga varsti tuli asjad kokku pakkida ja Tartu poole suund võtta.

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2

Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.

Mudaralli

Kohati meenutas selleaastane Tartu Rattamaraton tõesti mudarallit. Eriti esimesed 9 km, kus sai nii mudamülgaste kõrvalt ukerdatud kui ka läbi litsutud, mis tähendas, et natuke aega pärast mudamülgast lendas rataste alt pori nii et vähe polnud. Ja üsna tihti kostus hüüd "Tropp", millega ei viidatud kellelegi konkreetsele inimesele, vaid informeeriti taganttulijaid sellest, et edasiliikumine on vaevaline, paluks hoog maha võtta. Pärast esimest toitlustuspunkti läks rada kiiremaks, see tähendas, et sai ikka sõita ka ja teine toitlustuspunkt tuli seetõttu suht kiirelt kätte. Ainus ekstreemsem koht oli ühe teetruubi juures, kus sel aastal oli paras oja vulisemas risti üle raja. Teise ja kolmanda vahepeatuse vahele jäi raja metsaseim lõik, kus on alati suht ekstreemne olnud, nii et mudamülkaid tuli veelgi.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.

Ettevalmistsused autovabaks päevaks

Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.

Sügis mis sügis

Kui fotokat kaasa ei võta juhtub ikka midagi pildistamisväärset. Laupäeval sõitsime vanematega maale ja natuke enne meie teeotsa nägime eemal kitsi üle tee kalpsamas - üks, teine ja kolmaski. Aeglustasime ja vaatasime ega rohkem neid põllu pealt tulemas ei ole. Veendunud, et neid ainult kolm oli, sõitsime edasi. Kui metsa vahelt maja poole pöörasime nägime ka, kuhu need kitsed sedasi kalpsanud olid - seisid kõik kolmekesi aia ääres reas ja jõllitasid autot. Isa jättis auto seisma. Minu esimene mõte oli, et miks mul küll fotokat kaasas pole. Kaua nad seal ei poseerinud, varsti jooksid kobarasse kokku (kaks neist olid natuke pisemad, ilmselt pojad, kes ema ümber kokku jooksid) ning seejärel metsa peitu. Isa rääkis pärast, et sealsamas aia taga, kus need kitsed seisid, on ta tähele pannud mahavajutatud rohtu, mis ilmselt võis magamisase olla.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.