Külaskäik naabrite juurde

Eelmisel pühapäeval oli äratus väga varajane. Kell 7 tuli olla juba kogunemiskohas, et istuda bussi ja põhjanaabrite juurde külla sõita. Läksime Jyvaskülla targemaks saama. Võõrustajad tahtsid meid kohe väga targaks teha ja kuulsime lugematul arvul ettekandeid. Kõik muidugi soome keeles. Kuigi meil oli tõlk kaasas, kes siis kogu info maakeeli edasi andis, tuleb tõdeda, et üsna raske oli niimoodi tarka juttu kuulata, aga midagi siiski kõrva taha jäi ja isegi paberile sai midagi kirja.

Pühapäevasest pikast sõidust ja varasest ärkamisest olime nii väsinud, et kell kümme oli juba Unemati platsis. Mõtlesin küll, et kui nii vara magama lähen, olen järgmine hommik juba ei tea kui vara üleval, aga ei. Kella helisedes oli ikka tunne, et tahaks veel voodisse jääda. Järgmised õhtud enam nii hästi ei läinud - õhtud sisaldasid ka meelelahutuslikku poolt ja magama sai järjest hiljem.

Ühel õhtul külastasime mingit baari, kus mängiti popjazzi. Kuna üks kolleeg, kes parajasti kaasas oli, on ise ka kõva laulumees, siis veensime teda esinema minema - saigi bändiga kokkuleppele ja kõlas Creedence Clearwater Revivali Have You Ever Seen the Rain. Hiljem, kui bänd otsustas pillid kotti panna, läks meie laulik uuesti lavale, tinistas pisut kitarri ja juba kõlas ühislaul. Ah jaa, pärast seda kui bänd läinud oli, ei jäänudki baari kedagi peale meie ja baarmani. Muide, neil on seal selline mojito konsentraat, millele vedelikku lisades saab maitse poolest täiesti korraliku kokteili, aga väljanägemiselt ei meenuta asi küll mojitot (ei mingeid piparmündilehti ega purustatud jääd).

Igal juhul oli tore reis hea seltskonnaga. Ilmselt jäi kõigi meie hinge kriipima kõige rohkem teadmine, et Soomes on näiteks 2000 elanikuga omavalitsuse eelarve 15 miljonit eurot (millest 3,8 milli eelmise aasta lõpus üle jäi) ja riik laseb rahulikult toimetada.

Ugrimugri

Lugesin läbi Rein Siku raamatu "Minu Ugrimugri". Julgen soovitada ka kõigile teistele, kes vähegi tunnevad ennast ugrimugrid olevat.

Tuleb tunnistada, et ega ma hõimurahvastest eriti midagi enne raamatu lugemist teadnud, nüüd olen pisut targem. Samas kumab raamatust läbi, et nii mõnedki hõimurahvad teavad eestlasi ja Eestit hästi. Venemaa avarustes elavad rahvakillud vaatavad meie poole imetlusega, sest oma riik, kus riigikeeleks oma keel, on midagi sellist, millest paljud neist vist unistadagi ei julgeks.

Raamatu mõningad looduspiltide kirjeldused tekitasid tahtmise millalgi ise põhjapöörijoone taga ära käia. Küll ehk mitte nii ekstreemsetes tingimustes nagu autor seda kohati kogenud oli, aga siiski ehk leida ka endas see tõeline ugrimugri üles.

Laulmine on ugrimugridele alati hingelähedane olnud. Toon siinkohal ära mõned lingid hõimurahvaste muusikale YouTube'is.

Udmurdi memmed poplugusid udmurdi keeles laulmas - Buranovskie Babuški

http://www.youtube.com/watch?v=2n-7KCHFoqw&feature=related

Saami muusikat - Mari Boine

http://www.youtube.com/watch?v=YettpVCclNc&feature=related

Hõissa, pulmad!

Ja jõudiski kätte see tähtis päev - 21. august - kui Maailmaparandaja ja Mps oma kooselu ametlikuks tegid. Pruut nägi imeilus välja ja ka peig oli kena (kui aus olla, siis mehed ülikonnas on alati kenad). Jah-sõna tuli kohe eriliselt kiirelt, pärast heietas paaripanija ikka pisut juttu ka.

Pärast grupipilti haarasime juba traditsiooniliselt pruutpaari oma piiramisrõngasse. Kuigi pruutpaari autot üritasid mõningad tüübid vahepeal ära vallutada, said nad siiski selle enda valdusesse ja varsti läks lahti sõit Sutu poole. Aeg-ajalt tundus, et mõnel autol on miskit seal väga suure lõtkuga, nii sinka-vonka käis see sõit. Aga kohale siiski jõuti. Nimi söödi seekord lihtsalt ära (väga maitsev oli). Lisaks istutati tammepuu, mille all kunagi lapsed ja lapselapsed võiksid istuda.

Sellel peol ei olnud pulmaisa, vaid olid pulmaõde ja pulmavend, kes said oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Lisaks jagati loomulikult palju ka teisi ameteid. Ühe neist sain endalegi. Põhimõtteliselt tuttav ameti, aga teise nimega (eelmine kord olin Pitsat, nüüd Musilane), töövahend oli endiselt huulepulk. Ja kitsi ma ei olnud. Kõik soovijad said jälje põsele, kaelale, suule või käele (muudesse kohtadesse huulejälje saamise soovi ei avaldatud), kel ära kulus, sai uue küsida.

Peolt ei puudunud ka vahvad üllatused - peigmehe romantiline "Mis värvi on armastus", kellamäng pruudi ristiisa pere esituses, hoogne tša-tša-tša peigmehe õe ja venna esituses ning lisada võib vast ka meie etteaste "Taburetilaul" (Tuukri laulu viisil) koos kolme eridisainiga taburetiga.

Loomulikult oli ka mitmeid võistlusi, oksjon, õnneloos jms. Ühe võistluse - soovilennukite lennutamise - panin kinni :) Kahjuks aga unustasin selle vahva kommikarbiümbrise peopaika (kui äkki keegi selle kaasa võttis, siis oleks äärmiselt tore, kui see taas minuni jõuaks).

Vaatamata vabade noormeeste vähesusele sai ka tantsupõrandal jalga keerutatud. Loomulikult oli plaanis ka ühislaulmine. Esialgu saalis, siis mingil hetkel kõlakojas ja siis jälle saalis. Lõpuks jäigi laulma osa meie kambakesest ning veel mõned tublid, kes olid nii kaua vastu pidanud.

Viimaks lasime pruutpaari pulmaööle ja lahkusime. Kaasa võetud vihmavarjust oli kasu - mõnus jalutuskäik vanaema juurde öömajale möödus vihmata.

Soovin teile veelkord palju õnne ja armastust ja pikki aastaid üheskoos, kallid vastabiellunud!!!

Kõigest, mis vahepeal olnud

Vahepeal jälle auk postitamisse sisse tulnud, kuigi ainet ju oleks.

Kanuumatk sai pisut rohkem kui nädal tagasi tehtud. Sai vett nii ülalt kui alt. Ümber ei läinud keegi, aga kõik vist käisid vees ära. Mina käisin kolmel korral, üks kord neist päästevestiga (mind annab ikka veenda lollusi kaasa tegema :p). Ilmselt tõelises hädaolukorras ei läheks kogu aur päästevestiga hulpimise ajal itsitamise peale, seekord aga küll.

Tundus, et marsruut sai täitsa paras planeeritud ja jõgi oli mõnusalt vaheldusrikas. Meeri puhkekoht oli peaaegu ideaalne (vaablaste poolt vallutatud kuivkäimla ja vetteminemise redeli puudumine võtsid ideaalsest punkte maha). Üürgasin ka mina seekord poole ööni laulda.

Kuigi Ulilani jõudes tundus, et võiks veel vabalt edasi aerutada, andis autosse istudes tunda, et tegelikult on ikka vässu kallal.

Et mul hakkas eelmisest nädalast puhkus, siis otsustasin kolm päeva Võrumaal veeta. Seekord siis tõesti maal (pärast seda kui olin linnas pesu pestes natuke alumisi naabreid uputanud). Kohati tundsin ennast seal nagu väike laps, kes täiskasvanutel jalus siiberdab ja ka midagi teha tahab. Ma ikkagi ei suuda niisama peesitada, tahaks midagi teha kogu aeg. Enamasti leiti mulle ka tegevust. Loomulikult sai ka kohalikus järves ujumas käidud.

Väga kaua ma maal ei olnud, sest neljapäeval tuli üks asjalik päev puhkuse vahele teha. Ja neljapäeva õhtul oli ju Tätte kontsert. Siinkohal väidaks vastu kõigile neile Tätte-on-ikka-intiimsema-õhkonna-esineja väidetele. Minule jättis see laululavatäis publikut ja Tätte koos sõpradega päris võimsa mulje. Midagi puudu ei jäänud seetõttu, et ma nii kaugel istusin, aga kogu see mass Tuulevaikset ööd laulmas oli midagi sellist, mis jätab kustumatu mulje. Ja telefonidega tekitatud tähistaevas sealsamas lauluväljakul oli samuti erakordne. Igal juhul jäin kontserdiga väga rahule.

Reede hommikul pakkisin asjad ja võtsin suuna põhjarannikule. Mind ootas Käsmu ja Viru folk. Jõudsin kohale natuke hiljem kui olin plaaninud, nii et avakontsert jäi nägemata (panin sel ajal telki üles). Küll aga oli juba järgmine esineja laval, kui pealava juurde jõudsin ja sain seda mõnda aega nautida (eriti mõnus oli kontserti kuulata samal ajal kiikudes). Edasi kulges päev põhiliselt ühelt kontserdilt teisele kulgedes, vahele ka mõned muusikata etteasted raamatuesitluse (mille tulemusena omandasin ka raamatu ning autori pühenduse) ja luuletuste lugemise näol ning õhtul lõpetuseks ka pisut vene multikaid.

Järgmine hommik algas minu jaoks suht vara - päike ei lasknud üle kaheksa enam magada, küttis telgi liig kuumaks. Egas midagi, tuli seada sammud mere poole. Minu selle aasta esimene meres ujumine. Kõige selle asjatamisega läks piisavalt palju aega, et jõudsin just täpselt Turovski loengu alguseks kohale. Ühel hetkel jõudis kohale ka Jupijumal koos MacGuyveri teibiga (olin hommikul avastanud, et telk on pisut vigane). Lahastasime telgi ära ja läksime esiteks ujuma. Vahepeale kuulasime kontserti ning siis läksime jälle ujuma (märjad ujumisriided olid veel kotis ning välikäimlad on küll üsna ebamugav koht nende selga panekuks, aga saime siiski hakkama). Seekord valisime teise koha. Seal rannast pisut eemal kivil istudes tundus, et sinna võiks jäädagi. Aga seda me siiski ei teinud. Kobisime tagasi telgi juurde ja panime selga õhtuse tualeti (hiljem selgus, et tegelikult oleks võinud ka vahetamata jätta). Enne veel kui päeva peaesineja kontserdile jõudsime toimus intsident õllega, mille tulemusel Jupijumal levist mõnda aega väljas on. Hiljem selgus, et see on juba teine telefon, mille rivist välja langemisel kaudselt minu osa on. Peaesineja lõpetas pisut enne keskööd, aga kontsertkava ei olnud veel lõppenud. Sammusime koos massiga metsalava juurde ning kuulasime unega võideldes ära ka Indigolapsed (ärge saage valesti aru, kontsert ise oli hea, aga see vässu ei tahtnud rahule jätta). Peale seda oli rahvamajas veel üks kontsert, aga sellest me juba loobusime une kasuks.

Päike ei olnud ka pühapäeva hommikul armulisem ja küpsetas meid telgist varakult välja. Andsime alla ja suundusime mere äärde hommikust sööma. Hommikuksöök lõppes kerge suplusega. Järgmine siht oli pannkoogid. Neid pakuti päris mitmes aias. Valisime ühe koha välja ja nautisime imelisi pannkooke kellegi aias kirsipuu all. Päev läks järjest palavamaks ja nii tuli taaskord ujuma minna. Seekord otse merelava tagant. Mõtlesime korra ka sealt kontserti kuulama jääda, kuid otsustasime siiski lava ette murule istuda. Küll mitte kogu kontserdiks. Vaja oli jõuda Saatpalu etteasteks rahvamajja. Minu meelest oli selle ilmaga rahvamajas päris hea. Vähemalt ei kütnud päike pealage. Pärast proovisime ära ka suitsukala. Kuna Jupijumal pidi järgmisel päeval (erinevalt minust) tööl olema, siis seadis ta end minekule. Mina jäin festivali edasi nautima. Varsti aga tuli jälle tõmme mere poole. Seekord otsustasin õhtuks mitte pikki pükse jalga panna, kuna väljas oli endiselt lämbe (võtsin vaid kampsuni igaks juhuks ühes). Kaheksa paiku lava ees lõppkontserti oodates sai aga selgeks, et sel õhtul kuivalt ei pääse. Suur hall pilv liikus meeletu kiirusega meie poole. Teise loo ajal avanesid luugid ja hakkas kallama. Esialgu läks kontsert edasi (ega minagi lava eest lahkunud), kuid siis kadus elekter ja nii äkitsi see läbi saigi. Pagesime äiksetormi eest kohvikusse varjule. Seal hakkas ühel hetkel spontaanne kontsert pihta. Mingi seltskond võttis laulu üles ja nii päris mitu korda. Lõpuks tundus, et torm on vaibunud ja läksin välja. Kuid vihma endiselt kallas. Ootsain vee mõnda aega ühe telgi varjus ja vaatasin piksenoolte sähvimist. Lõpuks tundus, et vihm hakkab siiski järgi andma ja suundusin telgi poole. Minu üllatuseks oli telk täiesti normis, isegi asjad seal sees kõik kuivad. Panin kuivad riided selga ja läksin patseerisin pisut veel festivalialal ringi. Käisid jutud ka uue tormi tulekust. Seda siiski ei tulnud, nii et öö möödus rahulikult.

Järgmine hommik sai pisut pikemalt magada, sest pilved ei lasknud päikesel telki nii meeletult kuumaks kütta. Lõpuks hakkasin ennast minekule sättima. Kõige rohkem aega läks lahase lahtilammutamisega. Käsmust välja sõites võtsin peale kaks hääletajat. Ühe panin Tallinna piiril maha, aga teine otsutas minuga Muhuni kaasa sõita. Tänu sellele ei pidanud ma nina kaardis õiget teed otsima, sest ta teadis mind juhatada. Virtsus saime otse praamile. Sellele uuele. Liftiga ja puha.

Kelle nelja paiku jõudsin Kuressaarde kohale. Peatusin tuttava värava taga, aga maja polnud enam see. Teist värvi, teise kujuga... Pool maja on siiski endine, sest remondi käigus lihtsalt laiendati elamist, aga välispilt on küll täiesti muutunud.

Pritsib või ei pritsi?

Mina, kes ma autode hingeelust siiski eriti palju ei tea, ei ole veel suutnud selgeks saada, kas minu vana Nissan on sissepritsega või karburaatoriga (mitte, et see teadmine mulle ka eriti oluline oleks). Siiski on inimesi, kellele see teadmine on oluline. Kahjuks on Nissan selline müstiline auto, et keegi pole suutnud mulle veel konkreetset vastust anda, kas ta siis on sissepritsega või ei. Vend surfas natuke netis ja leidis, et mootori koodi viimase tähe järgi saab teada. No läksin siis mina täna Nissani kapoti alla piiluma seda mootori koodi. Mida ma ei näinud, oli mootori kood. Võtsin siis manuaali välja ja sirvisin seda pisut. Seal oli noolekesega näidatud, kust seda vaatama peab. Tegin uuesti kapoti lahti ja hakkasin uurima. No ikka ei näe. Minu uurimine aga äratas mööduvas meesterahvas huvi ning ta küsis abivalmilt, et kas midagi kadus ära. Mina vastasin selle peale, et ei kadunud, ma otsin mootori koodi. Selle peale hakkas onu ka uurima. Juurde tuli veel kaks noormeest, kes samuti hakkasid uurima. Lõpuks otsiti välja üks tähtede ja numbrite jada, aga kuna selle viimane täht ei sobinud (seal oli B, aga mul oli vaja S-i või E-d), siis mul on kuri kahtlus, et see vist ikka ei olnud see õige kood, nii et küsimus on endiselt õhus.

Saalitäis higiseid naisi

Kuna reisi tõttu tuli vahepeal pikk paus sisse, olen nüüd hoolega trennis käinud. Enamasti ikka pilateses ja Bodybalance'is, aga mõned korrad ka vähe hoogsamat liigutamist nõudvas trennis. Eelmine nädal mõtlesin muidugi enne hoolega järele, kas ma ikka tahan Bodyjam'i minna, kui isegi pilateses higi voolama hakkab (endine jahedus trennisaalis on asendunud paraja lämbusega... nagu igal pool). Lõpuks siiski leidsin, et vaja ennast natuke rohkem liigutada ja läksin. Väga mõnus tund oli, aga loomulikult oli särk ikka üsna märg pärast seda (aga mitte nii märg nagu treeneri oma).

Sel nädalal oli trennikavasse tagasi ilmunud Zumba. No sinna ei saanud ju minemata jätta. Ja nii ma siis veetsin jälle tunnikese tantsu vihtudes ning venituste ajal oli hästi tunda, kuidas kehast õhkus sellist kuumust, et radiaator kahvatunuks minu kõrval. Treeneri soovituse peale pärast trenni sauna minna tekkis tahes-tahtmata küsimus, et mismõttes minna... siin ju ongi saun. Praeguste ilmadega ei ole minul küll mingit soovi pärast trenni kuhugi veel soojemasse ruumi minna, saaks ainult parajalt jaheda duši alla.

Järvemaraton

Eile tegime jupijumala ja M-iga Elvas järvemaratoni. Umbes kahe tunniga ujusime viies erinevas järves.

Vee soojuse järgi edetabelisse asetades oleks järjestus (alates soojemast) selline:

Vaikne järv (nagu oleks vannis ujunud)

Arbi järv

Verevi järv

Jaani järv

Elva paisjärv

Kõige selgema veega oli Jaani järv.

Kõige kiiremini läks sügavaks Arbi järves.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga mõnus oli.

Kes nihutas Eesti ekvaatorile?

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel võtaks pigem Šotimaa vahelduvvihmase ilma selle põrgukuumuse asemel, mis meil siin valitseb. Päike on ka jube kuri sel aastal - vaid paar tunnikest linnas ja juba on ta su õlad ja käed ära kärsatanud. Aga jalad talle ei meeldi. Nii et õlad oleks nagu keedetud vähilt saadud ja jalad meenutavad värvilt luike (valget loomulikult).

Kolm korda võite arvata, kas tööjuures on praegu kohutavalt palav ja umbne. Aga loomulikult. Hommikupoole kannatab veel natukenegi olla, aga pärast lõunat hakkab päike mõnuga tuba kütma. Üks pisike puhurikökats üritab mulle leevendust pakkuda, aga ega ta väga ei aita. Korralikumat täna hankida ei õnnestunud, sest sellest poest, kuhu ma õhtul jõudsin, olid ventilaatorid otsa saanud (üllatus-üllatus). Aga samasugust kuumust lubab terveks nädalaks (ikka sinna 33 soojakraadi kanti), nii et homme peaks vist teistest poodidest ka proovima. Õnneks Kia konditsioneer töötab kenasti, nii et vähemalt autos on hea olla. Kodus pole ka väga viga (mul õnneks aknad lääne poole). Laual olev termomeeter näitab muidugi hetkel 28,2 kraadi. Säh sulle põhjamaad.

Back from the highland

Kogu seda kahte nädalat siia ümber kirjutama ei hakka (ja noh, ega kõike enam nii täpselt ilmselt mäletakski, aga õnneks on meil matkapäevik, mis ehk kunagi ümber trükitud saab).

Kokkuvõtvalt niipalju, et tore oli. 4 naist Peugeotis seljakottidest rääkimata, aga üllataval kombel mahtusime ära (1 kott (enamasti Schumi, kui kõige suurem) kogu aeg salongis). Mingil hetkel kogunes autosse muidugi ka igasugu muud lahtist kraami, aga lõpuks tuli see siiski jälle kottidesse toppida.

Telkimist väga palju ei olnud, sest me ei tahtnud väga märjaks saada ja muutlike ilmade eest (mida oli enamus ajast) pagesime hostelitesse (ühe korra ka B&B-sse, kus saime tõelist Šoti

hommikusööki). Siiski saime uue elamuse ka telkimisest - kui telk lööma tuleb (uus sõna: tentslapping) ja see öösel natuke varjulisemasse kohta kolitakse (vat sellepärast on hea, kui telgis on neli inimest - evakuatsiooni puhul saab igaüks ühest nurgast võtta). Ja hostelis on hea telki kuivatada, kui ise toas ei ole (loodame, et keegi sinna koristama ei üritanud minna).

Hostelitest said meilt plusspunkte need, kus ise voodipesu ei pidanud paigaldama. Eriti kõrge hinnangu sai see bunkhouse, milles oli voodi juures õllepudelihoidja (mina küll torkasin sinna veepudeli, aga mõte jääb samaks).

Autosõit oli kõige harjumatum kätele - parem hakkas käigukangi otsima ja vasak ei olnud käiguvahetusega harjunud. Ühe sõidureaga teed olid elamus omaette, eriti siis,

kui nad mägisel maastikul olid. Enamusel neist kulusid siiski jupijumala närvirakud, mina läksin rooli vaid siis, kui alkohol oli mängus olnud. Punktist A punkti B jõudmisel oli Tom meile abiks. Enamasti küll oli sihtkoht tema arvates keset teed ja siis tuli ise leida lähim parkimiskoht või tuvastada, kus majas siis ikkagi see õige hostel on. Juhtus ka sedagi, et me teda ei kuulanud. eriti püüdlikult juhendas ta meid ümber keerama, kui ta ei tunnistanud meie soovitud sihtkohta ja panime talle lähimalasuva tuttava sihtkoha ning siis Tomi suureks hämminguks lõpetasime pisut teise kohas, tema meeleheitlikku "Esimesel võimalusel pööra ümber" lihtsalt ei võetud kuulda.

Mõningaid kummalisi asju, mis meile harjumatud olid:

- kaks kraani... jube tüütu, kui sa ei saa kraanist mõõduka soojusega vett, vaid on valida kuuma ja külma vahel, sest ei hakka kätepesuks kraanikaussi basseinikest tekitama.

- deep fri

ed asjad... mujal tegelikult seda nii palju ei olnud, aga Edinburghis võis pea kõike söödavat saada friteeritult. Marsi proovisime ära.. ei olnudki väga hull.

- ameerikalik söök... friikartulid kõige kõrvale, aga salatit

haruharva. Ja kui kellelgi on suuremat sorti kaloripuudus, siis söögist nimega macaroni&cheese saab neid kuhajaga (ja võibolla ka väikse infarkti

pealekauba)

- suletud (köögiga) söögikohad umbes kahest viieni.... just siis, kui meie oleks hea meelega lõunat söönud, oli nendel kas kogu asutus suletud või heal juhul sai ainult suppi ja saiakesi. Mingi veider variatsioon siestast?

- tõus ja mõõn.... nii nagu äike ja päike vaheldusid mitu korda päevas, nii kadusid

ja taastekkisid merega otse ühenduses olevad järved imekiirelt. Oli loch, enam ei ole lochi, nüüd jälle on loch... sellist asja Eestis juba naljalt ei kohta.

Loodus oli seal tõesti ilus. Mäed ja järved ja meri ja kaljud. Lõpuks muidugi muutusid mäed juba

igapäevaseks ja iga mäge ei pidanudki pildistama, aga kummalisel kombel olid erinevad mäed kõik isemoodi. Kõige kõrgema neist - Ben Nevise - vallutasime ära.

Esialgu tundus asi ikka päris lihtne, poole maa peal läks juba keerulisemaks (enam ei olnud kividest trepp, vaid lahtised kivid), aga no Rumeeniaga ei anna võrrelda, sest seljas ei olnud 20 kg. Üleval oli kahjuks pilves, nii et sinna me kauaks vaadet nautima ei jäänud. Ja lihased meenutasid veel pikalt seda vallutust.

Linnadest jättis kõige parema mulje Edinburgh. Väga kena koht. Kuigi ega Fort Williamil, Invernessil ja Portreel ka viga olnud. Mulje tekkimisel oli oma osa ka sellel giidiga tuuril, mis me Edinburghis võtsime. Parim neist, mida kogenud oleme.

Täna öösel ma ei maga

Eile õhtul tegelesin pakkimisega. Kuidagi väga aeglaselt läks see, aga lõpuks sai kott kokku ja seekord isegi ühe korraga (ei pidanud kolm korda ümber pakkima, et asjad ära mahuks, nagu eelmisel aastal). Käisin checklisti üle, tundus, et kõik sai kaasa pakitud, mida vaja võiks minna.
Nüüd tuleb veel valla jaanituli maha pidada ja siis on bussile minek. Jaaniöö polegi ju magamiseks mõeldud.

Ilusat jaani teile kõigile!

Laul, tants ja laadamelu

Reedel lõi hajameelsus jällegi välja. Keerasin rahulikult Turu-Riia ristilt Annelinna poole, kui töökaaslane tagaistmelt teatas, et ta tahaks ikkagi koju saada. Mis teha, tuli väikese ringiga üle teise silla sõita ja ta ikkagi kodule lähemale viia.

Laupäeval käisime emaga Vastseliina laadal. Jõudsime sinna tipptunnil - päris mitu kilomeetrit liikusime tigukiirusel enne kui parklasse jõudsime. Parklast oleks saanud ka rongiga laadaplatsile, aga me siiski loobusime ja läksime jala (mingil hetkel tuli meil rongi eest kõrvale hüpata, sest rong kasutas sama teed). Laat meie jaoks väga tulemuslik ei olnud - kulutasime 21 krooni murelitele (päris head olid) ja 3 krooni WC-le. Aega kulus seal umbes 2 tundi. Edasi läksime suvilasse, et midagi kasulikku ka teha. Kuigi ilm oli tuuline, ei häirinud see sääski - käisid ja kiusasid, nii et pidin ennast ikkagi Offiga pritsima.

Täna olin kutsutud Elvasse Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupeole. Enne pidu ringi jalutades nägin Mätta Räpsajat, aga kahjuks peo ajal laulukaare alt ei õnnestunud teda silmaga tabada. Küll aga nägin Mani jalga keerutamas ja puusa nõksutamas. Ilmaga vedas - kuigi kõiksugu ilmateated lubasid suure suuga vihma täna õhtuks, oli taevas selge ja päike paistis mõnuga lauljatele silma. Ja üllatus-üllatus - mitte ükski sääsk ei tulnud kiusama. Ma ei tea, mismoodi Elva linn neist lahti on saanud, aga seda nippi tahaks igal juhul teada.

Pisut pikemalt nädalavahetusest

Reedel peale tööd panin taaskord põhja poole ajama. Seekord algas sõit nii tugevas vihmasajus, et väljavaade autost oli tõsiselt häiritud. Õnneks jäi vihm seda vaiksemaks mida lähemale sihtmärgile jõudsin. Ja see sihtmärk oli taaskord Käsmu, mis ka reede õhtul vihmata jäi. Seekord oli Crex nõustunud minuga kontserdile tulema. Ultima Thule ja Jää-äär sedakorda siis esinejateks. Esimene ei tahtnud küll kuidagi lavalt lahkuda, aga lõpuks lasti siiski Sööt & Co lavale.

Pärast kontserti võtsime suuna Salmistule. Kaardi pealt vaatasime kõige otsemana tundunud tee välja. Kahjuks puudus minu kaardil info selle kohta, et see tee suuremas osas remondis on ja seal vaid 30 km/h sõita saab. Nii me siis loksusime ikka väga pikalt sellel lõigul. Lõpuks jõudsime siiski asfaldini ja sealt edasi Narva maanteele. Viimasele jõudsime lausa kaks korda, teine neist juhtus peale ebaõnnestunud katset Kuusalu keskust leida. Egas midagi, tuli Kiiu kaudu Salmistule läheneda. Tegime küll ringi, aga kohale jõudsime. Jupijumal juba ootas meid lavaširullidega. Sõime, jõime, lobisesime ja märkamatult hakkas kell kolmele liginema. Väsimus võttis võimust ja kobisime ära magama.

Hommikul põõnasime meie Crexiga mõnuga. Umbes poole lõuna paiku ajasime kargu alla. Jupijumal oli küll imestunud, et me nii kaua magasime, aga mis sa teed, kui unevõlg nädala peale nõnna suur koguneb. Peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Käega katsudes tundus vesi täitsa soe. Võtsin varbad paljaks ja läksin jalgupidi vette, aga siis tundus vesi oi oi kui külm. Merel paistis mitmeid süstasõitjaid. Imestasime, et miks neid küll nii palju sel päeval seal oli (õhtul saime teada miks ja ka seda, et see sõit päris mitmele traagiliselt lõppes…). Tagasiteed otsustasime huvitavamaks teha läbi metsa minnes, kus väidetavalt pidi olema tee. Esialgu oligi täitsa tee moodi, mõne aja pärast kiskus jalgealune väga märjaks. Otsustasin oma jalanõusid suuremast veest säästa ja paljajalu edasi minna, aga kahjuks teostasin oma mõtte vale koha peal. Just seal, kuhu ma oma palja jala toetasin, oli sipelgaid liikvel. Ei ole vist raske arvata, mida need putukad minu jalaasetusest arvasid. Arvatavasti annab see veel tükk aega ennast tunda (hetkel on esialgsest punetusest järel ca 20 sügelevat punni).

Lõunasöögi valmistasime gaasigrillil (ei lennanudki õhku), maitses väga hea. Pikalt leiba luusse lasta ei saanud, sest Käsmus ootasid meid Crexiga juba uued esinejad. Seekord otsustasime mugavusi nautida ja laenasime Jupijumala käest rannatoole. Hoopis teine tera oli nendel istudes Noorkuud, Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt nautida. Tuleb tunnistada, et mulle sümpatiseeris kõige enam neist Noorkuu. Nad on ikka tõsiselt vahvad.

Seekord jõudsime tagasi ilma suuremate ringide ja teeremontideta. Ja tuttu pugesime ka varem. Teada oli, et pühapäeval on äratus varem… palju varem. Põhjus oli lihtne – tahtsime minna Tamsallu orienteeruma. Ja läksime ka. Minu jaoks oli see esimene sedalaadi üritus. Otsustasime võtta asja rahulikult ja tegime raja läbi ilma aega võtmata. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli õige otsus. Kuigi iseenesest ei olnud asi kõige hullem – vaid üks punkt jäi tõesti leidmata, ülejäänud, mida võtta tahtsime, leidsime üles. Ja trahviringidest hiilisime ka kõrvale avatud raja vabandusega. Vihma tõttu tekkis ühel hetkel oht, et kaart laguneb käes ära, aga õnneks leidsime ühe kiletasku metsa alt, mis aitas säilitada seda, mis kaardist järele oli jäänud, kuni võiduka lõpuni. Et jalad olid mul läbimärjad ja teisi jalanõusid kaasas ei olnud, otsustasin sokkides autosõidu kasuks (kuivad sokid olid õnneks olemas). Täitsa mõnus oli.

Teisipäevaõhtu mustlasmuusikaga

Eilsest algasid Käsmus kaunid kontserdid. Esimese neist esitas Marko Matvere koos Mustlasvankriga. Kuna mul on juhtumisi 2 kontsertsarja passi, siis ei saanud sellele kontserdile minemata jätta.

Kohe peale tööpäeva lõppu võtsin suuna Käsmu poole. Kahjuks olin ma teede atlase koju unustanud ja reisi esimene osa - Jõgeva maanteele jõudmine - osutus pigem kõhutunde järgi orienteerumiseks, aga jõudsime õigesse kohta välja (nüüd kaardi pealt vaadates tundub, et läksime isegi täitsa õigesti). Edasi teadis minu kaarditu kaardilugeja teed õnneks peast, nii et jõudsime ilusasti kohale. Selleks ajaks oli Käsmu kogunenud juba päris suur hulk autosid, esialgu liikusime edasi tigukiirusel ja vahepeatustega. Lõpuks jõudsime siiski parklani ja saime sammud kontserdipaika seada.

Väga palju inimesi oli tulnud kohale (matka)toolidega (kohalikke pinke jagus vaid esimestele), nii et meie ei nägime aeg-ajalt vilksamas Marko Matvere peanuppu, aga üldiselt erilist väljavaadet lavale ei olnud. Aga ega see kontserdi puhul väga oluline olegi. Olulisem oli muusika. Nagu arvata võite, oli tegu hea muusikaga. Nii et mina jäin küll rahule (ja mulle tundus, et mu kaaslane samuti).

Tagasiteel pakkus natuke elamust veel üks heinamaal lippav karu (mina vist polnudki varem looduses karu näinud).

Lillepotipõllumajanduse upgrade

Hommikul äratas mind telefonihelin - jupijumal kutsus Tartu turule šoppama. Ronisin voodist välja ja läksin.

Kõigepealt ostsime jupijumala aeda taimi. Kui neid juba igasse kätte sai, viisime saagi autosse ja tulime järgmise satsi järele. Müügilettide vahel ringi käies ja kõiki neid taimi vaadates hakkas minulgi näpp sügelema ja tundus õige aeg realiseerida mõte laiendada oma lillepotipõllumajandust, nii et lillekaste ostsime juba mõlemad (mina piirdusin küll esialgu ühega). Kast oli tegelikult väga hea koht, kuhu asetada kõik need ostetavad taimed. Lehtsalat, tomat, amplimaasikad ja katsetuseks ka üks arbuus. Maasikad on lisaks sellele, et ma sealt mõne aja pärast punaseid marju noppida loodan, ka ilusad vaadata - sellised tumeroosade õitega.

Kui taimed olid ostetud, läks söögikraami ostmiseks (värsked hapukurgid olid juba varem ostetud, sest traditsiooniliselt tuleb neid süüa Turu silda ületades). Hispaania, Poola ja Leedu maasikate vahel valides osutusid lõpuks valituks Leedu maasikad. Päris nii head ei olnud nagu kõrghooaja maasikad, aga peaaegu. Ja üsna kiirelt said otsa ka :)

Koju jõudes istutasin oma saagi kasti ära ja hakkan nüüd saaki ootama :p

Enne kui sääsed kogu mu vere ära imevad....

Täna* hommikupoole sain kutse minna kiiremas korras verd loovutama. Tuleb tunnistada, et see on esimene kord, kui mind on spetsiaalselt kutsutud (tavaliselt olen ikka oma algatusel sinna läinud). Aga kui kutsutakse, siis tuleb reageerida. Käisin õhtul siva läbi sealt. Isegi veri sai aru, et kell on juba palju ja verekeskuse töötajad tahavad koju minna ning voolas kiirelt kotikesse (on olnud juhtumeid, kui minu veri ei taha minust mitte lahkuda). Pärast sain taas allkirja vastu väikse kingituse. Neil olid seal taas uued kruusid, nii et nüüd on mu doonorikruuside seas ka musta värvi kruus. Olles oma kruusi kätte saanud, lahkusin kiirelt, et inimesi mitte liigselt peale tööpäeva lõppu kinni hoida. Õnneks pole vereandmine minus kunagi sellist enesetunnet tekitanud, et seal pärast istuma ja toibuma peaks.

* Kuna ma ei ole veel magama läinud, siis minu jaoks täna = esmaspäev.

Voortelt tagasi

Selleaastane rattaretk läbi, Vooremaa elu-olu üle vaadatud (suurt osa sellest vaatasime tegelikult juba eelmisel aastal kambakese rattamatka ajal).

Sel aastal ei võtnud ise ratast kaasa, sest oli juba ette teada, et aega sellega liigelda mul ei oleks. Sebimist oli palju, asju tuli mõningatele inimestele 5 korda üle rääkida. Sel aastal anti mulle ka kempsufirmaga suhtlemine üle (tegelikult vedas prügi ja kempse sama firma, nii et ülemus oli sama), aga kahjuks saadeti see autojuht, keda korraldajad lootsid mitte enam kohata ja kuigi ma eelmine aasta temaga otseselt kokku ei puutunud, saan ma suurepäraselt aru, miks teda enam kohata ei tahetud.

Ma loodan, et sellest nüüd traditsiooni ei saa (kuigi teised juba irvitasid, et see mul traditsioon), aga suutsin jällegi enne retke külmetuse hankida. Kolmapäeva hommikul tervitas mind nohu ja reede hommikul lisandus sellele kurguvalu. Eelmise aasta kogemusele tuginedes ründasin juba retke alguses meedikuid sooviga midagi oma kurgu turgutamiseks neilt saada. Kuna hääl oli jõudnud juba pisut käredaks muutuda, ei olnud mul pikalt vaja seletada, mida ma soovin. Õnneks siiski seekord asi päris tummfilmiks ei muutunud, piirdus lihtsalt pisut käreda häälega.

Ilm oli alguses päris jube. Reede hommikul enne üheksat alguspaigas oli külm, tuuline ja kallas vihma. Retke ametlikuks alguseks oli vihm vaibunud, aga tuul oli endiselt ja rajameistrid nimetasid neid, kes selle läbida suudavad, imeinimesteks. Aga neid imeinimesi oli ca 2000. Järgmine päev tõusis temperatuur suht kõrgele ja poole kuue paiku õhtul taevasse kiigates seal pilvi ei paistnud. See pilt oli aga petlik. Nii umbes tunni aja jooksul kogunesid Laiuse lossivaremete kohale tumedad pilved ja ühtäkki olid taevaluugid valla ning äike võttis võimust. Kogu see möll oli suhteliselt lühiajaline, aga nii mõnegi inimese asjad said läbimärjaks (pakiautod olid mõnda aega tagasi avatud, aga paljud asjad vedelesid veel maas.... need kaeti küll presendiga, aga kõiki asju see päris kuivaks ei jätnud) ja roheline telk (mis tegelikult sinine oli) tegi õhulennu.

Kahju oli sellest, et seekord kambakesest kedagi retkel ei olnud, aga loodetavasti järgmisel aastal Saaremaal ehk mõni teist siiski lööb kaasa.

Kia, kass ja killerkotid

Tänahommikune dialoog telefonis

- Tere, helistan politseist. Kas teie sõidate Kiaga?

- Jah, sõidan küll. Kas midagi on juhtunud? Ma usun, et kõik autoomanikud kujutavad ette, millised mõtted selle paari sekundi ajal peast jõudsid läbi käia.

- Teie auto alla jooksis kass ja omanikud ei saa teda sealt enam kätte. Kivi langes südamelt.

- Kahju küll, aga jõudsin just Lõunakeskusesse ja ei saa hetkel tagasi koju minna.

Põhjus, miks ma ei saanud tagasi koju kihutada kassi päästma, oli lihtne. Olin lubanud osaleda aktsioonis, mille käigus inimestele kilekoti vastu kaks riidekotti antakse - üks endale, teine sõbrale. Suundusingi Rimi juurde, et üles leida see täpne koht, kus Tartu aktsioon aset leiab. Eemalt nägin suurt inimmassi. Olin küll näinud pilte Tallinna aktsioonist, aga ei uskunud, et asi nii hull on. Aga oli. 15 minutit enne keskpäeva oli inimesi juba murdu ja selle laua juures, kust kottide jagamine pihta pidi hakkama, oli tõeline mäsu. Inimesed olid lausa arust ära. Ootasime kenasti kuni kell kukkus ja hakkasime asjaga pihta. Esialgu ei tahtnud asi üldse sujuda - lauda trügiti muudkui tahapoole, need inimesed, kes oma riidekotid kätte olid saanud, ei pääsenud enam välja. Õnneks lahenes see suurem tropp peagi ära ja edasi läks juba kenasti järjekorra alusel ja suht libedalt - allkiri kleepekale (seal oli lubadus, et inimene teise koti sõbrale annab), kleepekas kotile ja kaks kotti inimesele ning kil(l)e(r)kotid meile. Kahjuks olid korraldajad tartlaste huvi alahinnanud - kotte jagus vaid 300-le, sabas seisis aga rohkem inimesi, nii et viimastele jäi vaid oma kilekotist vabanemise rõõm. Igal juhul sai asi kiiremini läbi, kui arvanud olin - vähem kui 40 minutiga olid kotid jagatud.

Kui aktsioon läbi oli saanud, helistasin politseisse ja uurisin ärajooksnud kassi kohta. Selgus, et ta on endiselt minu auto all või auto kapoti all või kusagil sealkandis. Egas midagi, hüppasin ratta selga ja kimasin kodu poole. Tegelikult meenus mulle, et kodust lahkudes olin näinud küll paari inimest oma Kia juures, aga ei osanud sellest midagi tõsisemat välja lugeda. Maja ette jõudes ootasid seal noormees ja neiu. Tõin toast võtme ja avasime kapoti. Kohe sirutus noormehe käsi sinna ja haaras kapoti all olnud kiisul turjast. Oli teine selline kena karvane kass, nii et kapotialune oli kah pisut karvane. Tänutäheks kassi päästmisele kaasa aitamise eest kingiti mulle šampus. Tegelikult poleks seda vaja olnud, mul oli hea meel, et asi nii kergelt lahenes - olen lehest lugenud küll nendest kassidest, kes mootori vahele kinni jäänud on ja pärast neid päästeameti abiga tunde sealt välja aidatud on. Nägin juba vaimusilmas, kuidas Kial ka on vaja pool mootorit laiali lammutada, et kass kätte saada. Õnneks aga istus see kiisu kenasti kapoti all ja ei olnud ennast mootori vahele kinni käänanud.

Kevad on kenasti väes...

Nädalavahetusel avasin rattahooaja. Eile ei arvestanud ilmaoludega ja panin pisut liiga paksu jope selga. Täna mõtlesin, et olen targem ja panin õhema jaki, aga ikka hakkas palav (täna oli vist veel soojem kui eile). Õhtupoole see-eest oli riietus täitsa sobilik ja kinnaste kaasavõtmine õigustas ennast.

Vesi on endiselt kõrge. Anne kanal üritab Emajõkke jõuda, palju puudu ei ole, et ka Eedenisse šoppama jõuaks. Kohe sealt silla juurest läheb tee, mis hetkel lõppeb kohe lainetes... kuidagi naljakas tundus see pisike teeotsake kohe veepiiril.

Kevad on enamasti ka suurpuhastuse aeg. Päris suurpuhastust ette pole võtnud, aga eelmine nädal koristasin ühte riiulit kapis, mis alatasa segamini läheb ja täna tuli selline mõte, et peseks aknad ära. Et asi ainult mõtteks ei jääks, tuli see kohe ära teha. Pilt sai selgem. Aga pakendiprügikast oli täna nii täis, et esialgu kahtlustasin, et pean teise kasti otsima. Siiski õnnestus suure vaevaga kogu oma kotitäis sinna pressida.

Maitsetaimed potis läksid sel aastal paremini kasvama kui eelmisel. Päris kena rohelus on. Aga poest ostetud sibul pealseid ajama ei hakanud (ega see mind eriti ei üllatanud, aga mõtlesin, et katsetan ikkagi).

Ekstreem-sünnipäev

Töökaaslane otsustas oma kuldset juubelit tähistada ebatraditsioonilise matkaga soos. Laupäeva

hommikul aga ilmnes, et sõiduautodega matkaraja alguspunkti jõudmine ei tule kõne allagi. Džiipid aeti küla pealt kokku ja mahutati rahvas nendele, et jõuaks läbi üleöö teele tekkinud veekogu matkarajani. Minu meelest oli päris vahva läbi vee sõita, mõned inimesed autos aga olid hirmust kanged. Igal juhul ei olnud paanikaks põhjust ja jõudsime ilusasti kohale. Sünnipäevalaps oli läbi ookeani ATV seljas kohale tulnud, mistõttu tuli osa garderoobist ümber vahetada päris peo alguses. Kokku tuli päris palju rahvast, nende hulgas ka üks meie endine kursaõde, kes on sünnipäevalapse elukaaslase sugulane (Eesti on väike).

Kui rahvas oli koos, võis matk alata. Rada oli väga vaheldusrikas - lund, vett, kuiva maad, ühesõnaga kõike oli. Vahepeal tegime väikse peatuse vaatetornis. Sealt edasi läksid tublimad edasi ja laisemad tuldud teed tagasi. Mina tegin ringi ära. Mõnus matk oli.

Sellega pidustused ei piirdunud. Kui seltskond oli taas kokku kogunenud, võtsime suuna Palupõhja looduskooli poole. Ega sinna poleks ka ilmselt oma madala kliirensiga sõiduautoga jõudnud, sest tee peal olid kohati poolemeetrised mudarööpad. Nelivedu vedas sealt ilusasti läbi. Looduskoolis anti süüa, kuulasime kohalekutsutud pillimehe mängu-laulu (hästi mängis ja laulis, enamus repertuaarist oli tuttav) ja ühe seltskonnaga määrasime ka seinal istuva linnu ära.

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna inimesi oli tükk maad rohkem kui autosid, pakiti see auto, mille peal mina olin, tihkelt inimesi täis ja ka taha käru peale jagus neid. See tingis aga äärmiselt aeglase sõidukiiruse, sest tee oli auklik ja kärus raputab korralikult. Sõitsime seda ca 12 km üle tunni aja. Ja loomulikult ei olnud ookean vahepeal sugugi mitte kahanenud, vaid ikka tõusnud (vihma oli ka jälle sadama hakanud). Vaatamata mõningate autosolijate oietele ja halale, jõudsime õnnelikult jällegi kuivale maale.

Ühte võib selle sünnipäeva kohta kindlalt öelda - meelde jääb ta kõigile osalejatele (allpool üks fotomeenutus sellest kõige meeldejäävamast teelõigust).

Laulu sees

Mõnikord on ette tulnud arutelu selle üle, kelle nimi mis laulus kõlab. Siiamaani on minuga lihtne olnud - ei ole minu nime üheski laulus mainitud. Täna aga avastasin isa ostetud Koit Toome plaadilt, et tal on üks lugu, kus ka minu nimi sees on. Lõpuks ometi :)