Viimase loodri asjalik päev

Kui kohustusi pole, tuleb neid juurde hankida. Ja nagu tellitult ilmus mõni aeg tagasi vabatahtlike listi kuulutus talgute kohta. Kuna 18. mail mul midagi ees ei olnud (ok, kolmapäev on tavaliselt ujumise päev olnud, aga selle saab ju edasi lükata, nii või teisiti keegi minuga enam koos ju ei käi) otsustasin ennast sinna ära registreerida. Kell 9.15 oli väljasõit Vanemusie alumisest parklast. Ilm oli suht kahtlane. Pilves ja natuke isegi tibutas. Aga õnneks jäi tibutamine järgi. Teel Tammistu mõisa poole tutvustati mulle pisut asja ajaloolist tausta (sinna mõisa nimelt tuleb puuetega inimeste keskus vms) ehk kuidas see mõis üldse selle fondi kätte sattus, kes seda asja ajab (kuna nimi oli suht keeruline ei jäänud see mulle päris täpselt meelde, midagi SA Agrenska vms oli selle fondi nimi). Varsti jõudsime kohale ja töö võis alata. Saime kindad ja mõned töövahendid ning minu ülesandeks jäi oksi kokku kanda, et need pärast ära saaks põletada. Ja nii see algaski..... minu röövimine, hävitamine ja põletamine. Värske õhk, linnulaul ja teadmine, et teed midagi kasulikku...... mida hing veel tahta võib??? Ei seganud see, et rohi märg oli, mistõttu ka minu jalad botaste sees märjaks said, ega ka see, et ma ennast ära määrida suutsin. Vahepeal ma küll püüdsin endale uuesti natuke korralikumat väljanägemist manada märja heina abil, aga see kahjuks polnud eriti efektiivne. Mingi hetk tuli sinna Tartu ülikooli kliinikumi buss (see fond on kliinikumi alluvuses vms) ja tõi meile süüa. Suppi ja leiba ja teed ja saiakesi. Kõht sai täitsa täis. Lõunapausi ajal tutvustati pisut ka nägemust sellest, milline see asi seal kõik kunagi välja võiks nägema hakata. Päris lahe võiks see olla. Peale sööki tagasi oma röövimistöö juurde. Sai natuke asju ka välja juuritud (kõige parem meetod millegi hävitamiseks on ju see välja juurida :P). Üsna varsti saabus buss. See oli märguandeks, et hakkab tagasisõit. Bussi juures oodates helises korraga telefon (vaid hetk peale seda kui ma olin vaadanud, et ega keegi mulle vahepeal helistanud polnud) ja Merike teatas, et nemad lähvad sööma, kas ma tahan ka tulla. Lubasin uuesti helistada kui Tartus olen. Ja seda ma tegin. Hetke mõtlesin veel, et kas sellise väljanägemsiega ikka tasub läbi linna tatsata ja siis otsustasin, et vahet pole. Oma asi kuidas välja näen. Ja nii ma maandusingi mõne aja pärast Tavernas ja nägin korraga nelja lõputöölist. Olid teised just kõhud täis vitsutanud ja paistsid rõõsad ja rahulolevad. Siis leidsid nad, et ma võiks ju veel ennast liigutada. Näiteks Vaksalisse koristama minna. Mis sai minul selle vastu olla? Enne käisin meile kustutamas ja kodust läbi, et riideid vahetada (jalad olid tänu märgade sokkidele nagu saja-aastase omad) ja maandusingi Pille juures. Koristamine sujus imehästi. Ei pidanud lillegi liigutama, aga kõik sai korda :P Kõige keerulisem kogu asja juures oli nõudepesu. See gaasiboiler on ikka väga pikakde juhtmetega. Vesi on kogu aeg kas liiga külm või liiga kuum. Parajat momenti nagu polnudki. Täiesti võimatu riistapuu. Aga õhtu lõpuks nägin ma viimaks ära ka filmi Don Juan de Marcost, keda mängis loomulikull Depp :))) . Ja süüa sai ka jälle päris palju (uvitav millest see küll tuleb, et Vaksali tänavast är aminnes kõht alati irmus täis on?). Koju jõudes läksin kohe hambaid pesema (juhuks kui sind huvitab, Pille ;) ) ja siis tuttu.

Täna olen ma ka täitsa asjalik olnud tglt. Ommikul küll vedelesin voodis mõnda aega, aga kui ma ennast üles ajasin, läksin kohe väsitavale poetiirule (mitte lõbu pärast šoppama, vaid igasuguseid asju oli vaja poest vaadata). Aga õnneks oli sellest ka tulu. Homme peaks ikkagi ujuma ka minema.