Kah rattaretkest

Algas siis asi 6. mai hommikul üheksa paiku kahekordse Taisto bussiga Otepää poole sõidust. Enne oli jõudnud Jaanus Välja mulle veel bussis sellele jalgrattavärgile allkirjade kogumise delegeerida. Ei tea, kas keegi ei julgenud vastu olla või siis tõesti kõik tahtsid allkirja anda, igal juhul nii palju kui mulle tundus, sain ma igalt bussis viibijalt allkirja sellele rohelisele kaardikesele. Aga seda ma ütlen küll, et sõitvas bussis ringi jalutamine meenutab pisut ekstreemsporti.
Otepääl selgus, et neid vabatahtlikke pole üldse nii palju kui olema peaks, mis tähendas, et olemasolevatel tuleb nats rohkem pingutada. Sõidu algus oli pisut segadusttekitav, sest peale mõningast suverulli rajal ringi tiirutamist (mis polnud üldse eriti tore, sest kohe algusest suht järsud tõusud pole eriti meeldivad) jõudsime stardipaika tagasi. Hämming. Pöörasime otsa ringi ja läksime uurima, et äkki saab teist kaudu, sealt õnneks sai. Maastik oli kohati jälle suht ekstreemne - meenutas pisut seda koolituse teise päeva oma. Seda, et õigel teel oleme, tähistasid tee ääres prügikastide kõrval seisvad/lebotavad tuttavad näod. Merikese juures sai väike paus tehtud, et esimene võileib pintsli pista ja siis tuli Välja ning teatas Merikesele, et ah, sõida edasi, pole mõtet passida. Järgmisene jõudsime Pille peatuspaika, kust läks ääretult põnev tee alla. Ei tea, kas asi oli selles vinges laskumises või milleski muus, aga natuke peale seda otsustas mu Karoliine keti maha visata. Õnneks käib see suht lihtsalt peale tagasi, ainult käed said mustaks, ja õnneks piisas talle sellest ühest korrast, rohkem retke jooksul sellist asja ette ei tulnud. Hellenurmes sai teienegi võileib ää söödud ja siis ruttu edasi Laguja poole, kus pidi minu prügikoti debüüt saabuma, aga võta näpust, kaks neidist olid selle koha juba hõivanud ja mulle öeldi, mine aga laagrisse. Järgimse prügipunkti juurde jäi Mps pidama (hiljem kaardilt vaadates selgus, et see koht oli ikkagi Mõrtsuka). Tee tundus minevat aina ülesmäge, laskumised kuidagi haihtusid ära ja lõpuks peale ühte vägevat ronimist selgus, et oleme laagripaigas. Potsti maha ja piguga Väljat otsima, et kas võib pisut lebotada või tuleb tööle asuda. Võis lebotada. Kui pakid käes olid, selgus, et lebotamise aeg on otsas. Ja siis algas elu prügikonteineri kõrval. Taldrik-lusikas siia, kohukese paber ja joogitops siia ja pudel siia. Lõbustuseks väike viipekeel teises platsi servas oleva konteineri kõrval seisva Pillega. Hea oli, et meile lõpuks ikka kindad ka anti, palja käega poleks nagu eriti taht seal sees sobrada. Kuigi mul püsis asi üsna puhas, selles mõttes, et asjad olid enamasti õiges kastis/kotis. Eks ma hakkasin juba varakult kisama või käega osutama ka, et kuhu ikkagi oma tavaar kõik panna. Leidus ka neid muidugi, kes ikkagi valesse kohta viskasid. Enamasti küll vabandati pärast. Õhtu lõppes siis Dagö kontserdiga. Dagö oli tasemel, aga see rahvas.... pärast seda kui ma selle meeletu ahistava massi seest välja olin pugenud, sai asja nautida. Aga öösel oli külm. Ja need idikad, kes laulsid käisid ikka pinda küll. Kahjuks ei saa ma magada kui telgi kõrval lauldakse. Vast mingi paar tundi tuli uneaega.
Hommikul jälle hopsti oma konteineri kõrvale. Hämmastav kuidas inimestele ei piisa ühest korrast ütlemisest. Võiks ju arvata, et kui asjad õhtul ühtmoodi olid, siis on nad seda ka hommikul, aga ei. Nagu oleks täiesti uus rahvas olnud. Ja loomulikult oli öö jooksul konteinerit täiendatud sellega, mis sinna ei käinud. Kui laager juba tühjenema hakkas, tuli minna laagriplatsi üle kaema. Naiivne nagu ma olen, läksin seda ilma kinnasteta tegema. See oli viga. Õnneks tuli natukese aja pärast Tiiu sinna ja andis mulle ühe kinda ja koristas ise oma kindaga selle toore kala ära. Kust krt see välja koogiti??? Keegi püüdis v??? Hämmastav. Kui plats oli üle käidud, võisime minema vändata. Seekord otsustasime oma teekonda lühendada. Kõik ikka selle huvides, et me võimalikult kiiresti järgmisse peatuspaika jõuaksime, kus jälle inimesi harida :) Pikajärvele jäid Mps ja Laisik maha. Ikka tööpostile. Mina pidasin paremaks Urvaste poole edasi rühkida. Enne sinna jõudmist läks tee ka Koorastest läbi, lausa selle krundi kõrvalt, mida me sügisel oma hajaasustuse planeerimise töös vaatlesime. Praegu oli seal põld. Varsti olingi Urvastes. Läksin kohe Liina juurde ja küsisin imestunult, et kus siis prügikastid on. "Pole" oli vastus. Hiljem selgus, et need viidi hoopis kiriku juurde. On ikka tohmanid küll. Egas midagi. Liinal oli prügikotte ja mingi kohalik tünnike oli ka juba musta kotiga - nii me siis seisime seal mina hoidmas musta kotti otsapidi käes ja Liina rohelist ja õpetasime rahvast, et ikka pudelid ühte ja muu sodi teise. Varsti saabusid ka õiged konteinerid ja siis sai juba viksilt selle kõrval seista. Huvitav fenomen oli see, et inimesed ei julgenud enam oma plastmassist nuga ja kahvlit rohelisse konteinerisse visata. Ilmselt oli see Leigolt meelde jäänud, aga seda nad ei teadnud, et need taldrikud pole ju nagu nii biolagunevad. Nii ma siis pidin mõnele lausa kolm korda kinnitama, et jah, ma olen kindel, et nad võivad oma plastmassist söögiriistad ka sinna visata. Rumalad - MINA ju teadsin, mis kuhu käib. Peale mõnetunnist passimist sõitsime edasi. Mitte küll päris seda teed mööda, kust retke originaalmarsruut ette nägi. Varsti jõudsime Sangaste lossini. Nägin esimest korda oma ihusilmaga. Naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et see Lossiküla on seal samas. Aga võta näpust. Veel päris kõvasti tuli ülesmäge rühkida enne kui laagrisse jõudsime. Pakid kätte, telk püsti ja konteineri kõrvale sööma. Aga ei saanudki väga kaua seal olla kui saabus Jaanus Välja ja teatas, et tal kahuriliha vaja. Ja nii maanduski prügikollide tiim hoopis lava ette seminari kuulama. Tegelikult küll rohkem igasuguseid asju kommenteerima. Ja siis hakkas sadama... Alguses natuke. Ah ei viitsi sinna telgi juurde oma vaasalinna väiketondi kostüümi järele minna mõtlesin mina. Siis hakkas kõvemini sadama. Lähen, ei lähe, lähen, ei lähe keerles mõte peas ringi. Aga minust jõuti ette ja abivalmis inimesed ohverdasid ühe suure prügikoti mulle vihmakaitseks. Peale selle seminari lõppu otsustasin ma siiski oma kollase keebi kasuks. Õigesti tegin. Mingil hetkel hakkas suht kõvasti järsku sadama ja meie Merikesega varjusime lähedalasuvasse seminaritelki. Ja siis tuli lavale Termikas. Eelmise õhtu kogemustest õppinud, ei olnud mul kavatsustki lava ette ronida. Võimendus oli piisavalt hea, et ka ohutust kaugusest võis asja kuulata. Kui vihm vähemaks jäi, ronisime jälle telgist välja ja leidsime Pille ja Mpsi ning varsti saabus ka Piret. Kuna Pireti telk oli suurem kui Mpsi oma, siis tuli ühel ümber kolida. Ja nii nagu kõik tähtsad otsused vastu võetakse, tuli siingi abiks vana hea kivi-paber-käärid. Ainsaks küsimuseks jäi, et kas Pireti telki läheb võitja või kaotaja. Piret kui telgi omanik sai õiguse otsustada ja kuna tema tahtis võitjat, siis jäin mina Mpsi telki. Niipalju oli meil siiski ettenägelikkust olnud, et enne sellele väikse vihmakaitse meisterdanud olime (mille pagana pärast nad teevad ühekordseid telke???), selle töö juures kulusid ära soojad suhted korraldajatega, tänu kellele meil vähemasti abimaterjalile ligipääs oli. See öö oli ka külm. Ma küll jätsin ühe kampsuni rohkem selga, kuid mingil veidral põhjusel külmusid mu varbad ära, villastest sokkidest hoolimata. Ja ka sel ööl käis mu peast läbi mõte krdi laulurahvas. Kui laulurahvas lõpuks oli vait jäänud, oli kõrvaltelgis kohe jututuba püsti. Seega - jälle üks umbes paaritunnise unega öö.
Hommik saabus loomulikult siis, kui ma olin jõudnud lõpuks magama jääda. Aga vähemalt päike paistis jälle. Peale hommikusööki ja prügikonteineri kõrval vahtimist tuli jälle edasi põrutada. Selleks ajaks oli juba selgunud, et päikseprillid on mul nüüd mõnda aega konstantselt ees. Kui kaaskodanikud seda mulle nii lahkesti öelnud poleks, siis mina seda teadnud ei oleks, sest peeglit polnud ma kaks päeva näinud. Igal juhul, ilm oli suht soe, nii et peale Keenit tuli teha üks stripp-peatus, et riidekoormat seljas pisut vähendada. Kuna järgnes üsna sile ja pikk asfalttee lõik, sai minu Karoliine esimest korda retke jooksul ka käiku 3-5 proovida. Päris hästi läks edasi. Aga varsti tuli siiski jälle kruusatee ning pidi 2-4, 2-3 ja muude madalamate käikude juurde tagasi pöörduma. Ka seda marsruuti polnud kavas täies pikkuses läbida. Nii umbes 15 km lõikasime maha sellest. Käärikult edasi oli ilus rattatee. Küll päris mitmete tõusudega, aga selle eest hea kattega ja sõiduteest eemal. Miks kõigil maanteedel sellist teed kõrval ei ole??? Ja siis ta saabus. Lõpp. Pühajärve laululava. Ratta seljast maha, väike eine konteineri taga ja rahva harimine võis jätkuda. Inimesed on ikka õrnakesed küll. Kui mina ütlen, et papptaldrik käib siia, siis väidetakse, et ma sõiman. Mida nad siis veel teeksid, kui ma tõesti sõimama hakkaks??? Igal juhul Noorkuu on tasemel, hea meelega oleks sinna ette tantsima läinud, aga tööpostil oli vaja ju olla ja pealegi, ei olnud ka kedagi, kellega seda teha (enamus lugudest olid fokstrotid). Ja lõpuks öeldi, et me võime lakuda. Ratas autosse laaditud, pakid üles otsitud tuli veel õige buss leida. Tartusse jõudes jäi läbida veel viimane lõik - ratas käekõrval Annelinna (rattaga sõitmiseks oli mul liiga palju asju ja olgem ausad, sel hetkel väga ei kutsunud ka).
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli tore. Mulle meeldis. Ja ei tea, kas mu istmik hakkab asjaga ära harjuma või milles see asi on, aga taguots ei olnudki valus. Hoopis reielihased olid kivikõvad. See on see kui sauna pole igal õhtul ;)