Viimase loodri päev

Täna sai jälle kaua magada. Kella 12 paiku tegin lõpuks luugid lahti. Läbi kardinate tundus nagu oleks päike väljas. Oligi. Hakkasin kibedat kahetsust tundma selle üle, et mu ratas nüüd hoopis Tartus on. Egas midagi, arvuti käima ja MSNi, äkki on kellelgi mõni hea soovitus varuks, et mida selle ilusa päevaga peale hakata. Mingil veidral põhjusel aga oli MSN kehtestanud mulle osalise tsensuuri, mistõttu ei jõudnud kohati ei minu öeldu vastaskõnelejani ega ka tema öeldu minuni. Ainus soovitus, mis mul sellest tsensuurist tuleneva mitmekordse küsimise peale saada õnnestus oli mine metsa Pillelt. Soovitus oli iseenesest hea. Aga ainus, mis piisavalt lähedal on, on see Tamula järve ümber minev rada, kus ma aga alles just käisin koos Pillega. Samas, auto ju maja ees, võiks kuhugi kaugemale minna. Kuid siinkandi matkarajad ja muud vaatamisväärsused said ju eelmine suvi läbi käidud. Siiski-siiski, järsku meenus, et üheni me ei jõudnud. Peetri jõe maastikukaitseala. Otsisin siis aga voldiku välja ja uurisin asja. Nii-nii, Mõniste kandis. Läksin isa käest igaks juhuks üle küsima, milline tee Mõniste poole läks. Siis hakkas ema huvi tundma, et miks me kaarti uurime. Ütlesin siis, et ma lähen matkama. Ema oli ka asjast huvitatud. Jõudsime otsusele, et sööme kõigepealt lõunasöögi ära ja siis lähme. Aga mingil põhjusel ei meeldinud talle, et see nii kaugel on. Mitu korda küsis, et kas lähemal pole midagi. Mina ütlesin, et lähemad on kõik läbi käidud. Aga siis tuli meelde, et Kirikujärve maastikukaitsealal me eelmise suve Lõuna-Eesti matka ajal ju ei käinud. Ainult seal järves ujumas. Otsisin siis selle voldiku välja ja otsustasime hoopis sinna minna.
Peale sööki asutasimegi ennast minema. Isa jäi koju teleka ette lebotama, teda kõndimine eriti ei tõmba. Jõudsime ilma viperusteta kohale, kusjuures ma ei mäletanudki, et see nii käänuline ja künkaline tee oli. Olles valinud ühe kahest matkarajast, asusime teele. Voldikus oli kirjas, et rada on üsna looduslik, võimalikult vähe on loodust muudetud. Aeg-ajalt tekkis küsimus, et kas see ikka on matkarada, kus me oleme. Aga siis nägime rada tähistavaid rohelisi ringe ka. Ja teeviitasid. Kuigi naljakas oli vaadata, et teeviit näitas vasakule, aga viida peal olevad neegripoisid astusid paremale. Kohati oli rada suht ekstreemne. Suur osa oli selles kindlasti olnud jaanuaritormil, sest puud olid risti üle teeraja. Kohati aga oli tee üsna vee all ja üle ühe kraavi puudus purre, mistõttu tuli ka väheke hüppamist harrastada. Natuke rohkem kui tunni aja pärast olime auto juures tagasi (voldikus oli kirjas 1,5-2 tundi) koos kimbukese nurmenukkudega. Igal juhul oli mõnus jalutuskäik.

P.S. Kui kellelgi pole kolmapäeval midagi teha või tahab asjalik olemisest puhata, siis võite koos minuga Tammistu mõisa talgutele tulla. Andke teada ja ma edastan teile sellekohase meili.