Tundub, et Tartu linnaisad/-emad fännavad ekstreemsporti. Eriti trikirattureid. Ega muidu ei oleks Tartus sellised rattateed, mis lõpevad trepiga (see kuulus rattatee seal Hansakeskuse ees ja ka vana kaubamaja juures saab sellist ekstreemsust harrastada). Kui see trepp on juba pikemat aega oma geniaalsusega Tartus hiilanud, siis Riia mäele (Pepleri ja Kastani tänava vahelisele lõigule) on tekkinud sellised huvitavad hüpekad. Et ikka tuleks trikiratturite järelkasvu.
Mis siis veel huvitavat. Noh, käisin eile Pillel külas. Pille kui põline Eurovisioonifänn, otsis netist vanad Eurolaulud (kõik vist ei olnud võidulaulud, sest seal näiteks ABBAt ei tulnud) ja me kuulasime neid. Loodan, et tema korterinaabrid väga vihaseks ei saanud, sest tema tubli arvuti leidis, et neid tuleb kõvasti mängida. Aga alguses oli väga popp laulda "amuur, amuur", praktiliselt igas laulus oli see sees. Ja aastatega toimusid märgatavad edusammud. Kõigepealt žestikuleeriti kätega, siis tulid taustalauljad, siis hakkasid ka jalad liikuma, siis läksid kleidid lühikeseks jne. Igal juhul oli põnev. Ja koduteel kummitas mul siiski The Voice, ma kavatsen selle üles otsida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
No trikiratturitest rääkides. Tulin mina ükspäev mööda vanemuist üles ja vaatan, et vastu sõidab selline soliidses kostüümis naisterahvas - trikirattal. Tükk aega mõtlesin, et kas nägin õigesti. A no ilmselt oli tal auto katki läinud ja bussist maha jäänud ja ainus võimalus mitte hilineda elutähtsale kohtingule oli laenata poja ratas...
Paar päeva enne seda nägin ma seal ühte tüüpi üherattalisel jalgrattal...
A üldse sai eile kõvasti nostalgitsetud ja meenutatud aegu, mil rohi oli pisut rohelisem kui praegu
Ma nägin ka ükspäev ühte tüüpi üherattalisega ja täna nägin mingit meest mootoriga tõukerattaga... Paistab, et tavalised jalgrattad hakkavad moest minema.
Postita kommentaar