Tänase selge ilmaga paistab kuu lihtsalt vapustavalt ilus. Kindlasti annab sellele juurde ka veel õhukese lumekihiga, kuid siiski valge maastik. Otsustasin, et ei mõtle lumega seoses enam ainult sellele, et ma veel endale sobivaid talvesaapaid poest leidnud ei ole, vaid naudin ilu. Sest vähemalt tänane Tartust Võrru sõit kuuvalgel oli küll väga ilus. Tekkis tunne, et nii võiks veel jumal teab kui kaua sõita. Lihtsalt nii kena oli. Ja kuidagi müstiline. Metsade vahelt läbi sõites tekkisid suhteliselt tontlikud varjud. Ja valge oli. Ka ilma kaugtuledeta nägi päris hästi (aga mitte Võrus majade vahel neid enesetapu kalduvustega inimesi, kes täiesti valgustamata tänaval ilma helkurita praktiliselt sõiduteel patseerisid).
Niimoodi kuuvalgel sõites kandusid mu mõtted jälle ühe teema juurde, mille üle ma ka paar päeva tagasi omaette mõtisklesin. Nimelt mina usun saatusesse. Ei tea isegi miks, aga olen täiesti veendunud, et mõningad asjad on nö ette kirjutatud (näiteks see, millal sa sured). Nüüd aga jõudsingi mõtisklustega selleni, et millised asjad siis on ette kirjutatud ja millised on valikute tulemusena juhtunud asjad. Näiteks, kas mingi inimesega tuttavaks saamine võib olla ette määratud või juhtub see just tänu mingile varem tehtud valikule? Kas siis kui oleks teistsugune valik tehtud, poleks selle inimesega tuttavaks saanud või oleks see siiski juhtunud, aga mingit teist teed pidi? Aga need küsimused jäävadki ilmselt vastuseta, sest vaevalt, et leiduks inimest, kes kindlat vastust teaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
Küsige Pillelt, ma arvan, et tema teab vastust!
Loomulikult teab!. Ainus asi üldse, mida Pille ei tea, on see, mida käesoleval hetkel ette võtta. Aga olge mureta, ta pinnib senikaua Unistajat või mind või kedagi teist, kuni selle ka teada saab... ;)
mida rohkem mina saatuse ja muu taolise ümber mõtteid heietan, seda keerulisemaks kõik lõpuks läheb ja seetõttu mõtlen sellistel teemadel harva:)
Mina usun ka saatusesse ja et kõik on omavahel seotud. Ja näiteks Tõnis Mägi tõi väga hea näite, et kui tema vanaema poleks sekundi murdosa jooksul otsustanud Rootsi sõitvast paadist maha hüpata, siis ju teda ja tema muusikat ja lapsi polekski. Nii et kõik oleneb väikestest hetkedest.
Mina tuleb tõdeda saatusesse (või õigemini selle ettemääratusse) ei usu. Pigem valikutesse. Ja juhusesse.
Kuna valikute tegemine on minu jaoks keeruline (teate, otsustama peab siis), siis pinnin seni unistajat või herr pidurit või keda iganes, kuni enam pole vaja otsustada. Ja kui kumbagi pole msn-is või käeulatuses siis viskan kulli kirja - juhus.
Minule meeldib mõte, et sinu ellu ei satu juhuslikud inimesed, vaid just need, keda sul just sel ajahetkel ja situatsioonis vaja läheb. Ja mulle tundub, et siiani on see paika pidanud...
No minu vanaisa räägib ka, et see oli saatus, et ta sõjast põgenema sai ja see tüüp, kes muidu teed valvas, mida pidi ta koju sai, just tol hetkel kusagil ära oli. Kui ta poleks elusalt koju jõudnud, poleks ju ka mind olemas. Võib-olla on saatusesse uskumine ka pärilik või siis kasvõi päriliku eelsoodumusega :p
Postita kommentaar