Prügikollid vs prügilollid

Reedel algas järjekordne Roheliste rattaretk, seekord siis uuriti, kuidas Matsalu ka elab. Reede hommik eriti paljulubav ei olnud - vihmasadu ja veel mõningad asjaolud tekitasid suht nukra oleku terveks sõiduks Lihula poole. Õnneks aga otsustas ilmataat siiski meile halastada ja stardi ajaks oli vihm järgi jäänud ning päikegi piilus pilve tagant välja.
Meie olime seal järjekordselt vabatahtlikena, kelle ülesandeks oli inimestele õpetada, mis on joogitaara ja mis ei ole. Juba sealsamas Lihulas oli näha kui palju inimesed lugeda mõistavad (prügikotihoidjatel olid ilusti sildid peal) - kuna meid veel valvamas ei olnud, oli kogu prügi segamini loobitud. Aga noh, vähemalt oli enamus sellest siiski prügikasti jõudnud (käisime pärast platsi üle, et mahavisatud sodi ka üles korjata). Kuna me jäime Maiega stardiplatsile päris kauaks, tuli meil teha üsna suur lühendus distantsi, et jõuda võimalikult ruttu lõunasöögi paika. Selleks ajaks kui me kohale jõudsime, olid inimesed jõudnud juba valesti oma prügi ära visata (mis moodi nad küll saavad papptaldrikuid joogitaaraks pidada???). Ega siis midagi, tuli asi ära sorteerida. Varsti jõudsid need vabatahtlikud ka kohale, kes olid varem teele asunud ja ilusti õiget teed pidi sõitnud. Siis oli juba päris lõbus seal mitmekesi inimesi harida. Mõne aja pärast otsustasime Maailmaparandajaga edasi laagri poole sõita. Teel kontrollisime ka prügikottide puhtust (ehk siis seda, kas joogitaara kotis on ikka joogitaara või on seal jälle kirjaoskamatud käinud) ja korjasime ka tee äärest pudeleid üles. Mõne aja pärast sain SMSi, millest selgus, et mul tuleb võimalikult kiiresti laagripaika jõuda. Sealt edasi jäid igasugused vaatamisväärsused ja lisapuhkused ära, väntasin nii kuis jaksasin edasi. Laagrisse jõudes sättisin prügikotihoidjad paigale ja siis einestasin, loomulikult prügikasti kõrval. Varsti jõudsid ka teised vabatahtlikud laagrisse ja algas seletustöö. Päris tänamatu töö see siiski ei olnud, sest päris paljud inimesed ütlesid "aitäh" pärast seda, kui nad oma pudeli ära olid visanud (ilma, et ma midagi üldse selgitama oleks pidanud). Ja aeg-ajalt tuldi veidrate ja vähem veidrate küsimustega minu juurde.
Pimeduse saabudes otsustasime lahkuda ametipostilt ja tuttu minna. Noh jah, mõte oli ju hea, aga kahjuks oli selle teostamine natuke keerulisem. Meie kõrvaltelgis käis hirmus valjult suhete klaarimine, Ladina-Ameerika seepidele oleks too "draama" küll oma jaburusega silmad ette teinud. Kui need kõrvaltelgi pubekad lõpuks vait jäid, ei tahtnud uni enam tulla - külm oli ja maapind oli natuke kaldus jne Mulle tundub, et ma vist ei maganud üldse tol ööl.
Igal juhul hommikul natuke peale kuut otsustasin ma ennast magamiskotist välja organiseerida (see ei olnud väga lihtne, kuna magamiskotis oli ikkagi võrdlemisi soe). Ka teised vabatahtlikud hakkasid ärkama ja nii olime me kaheksasel "rivistusel" kõik kenasti õigeaegselt platsis. Seekord läksin esimeste rajale minejatega koos, et võimalikult vara Virtsu jõuda, kus oli laupäevane lõunapaus. See mul ka õnnestus. Paigutasin natuke prügihoidjaid ümber ja siis jäin ühte kohta valvesse. Kuna tuul oli suhteliselt jahe, keerasin ennast päikse poole, et ikka hea soe oleks (ja loomulikult ei võtnud ma oma päikseprille eest ära). Kui teisi vabatahtlikke oli ka jõudnud, andsin valveposti üle ja asusin taas laagripaiga poole teele. Sain sõita enamasti omas tempos, st ei olnud tee peal väga palju aeglasemaid sõitjaid, kes kõrvuti sõidavad, nii et mööda hästi ei mahu. Jõudsin üsna vara laagrisse. Seekord oli telkimisala juba tähistatud ja Ragn Sellsi mehed olid prügikotihoidjad ilusasti õigetesse kohtadesse pannud. Vaatasin need veel korra üle ja siis sain maha istuda ja puhata. Mõnus oli. Lõpuks tehti ka pakiautod lahti ja saime telgid üles panna. Selleks ajaks oli ilm pilve läinud ja kohati tibutas isegi. Seal laagris polnud sellist kohta, kuhu pidevasse valvesse jääda ja seega läksime üle ringikäimise taktikale - käisime mööda prügikotte ja kontrollisime, et joogipakendi kottides ikka joogipakendid oleks. Nii kui ma esmaabi auto juures seisma jäin, hakati seal ahhetama, et näe jälle üks põlenud nägu (ma tundsin küll, et mu nägu hõõgub, aga peeglisse polnud vaadanud). Kohe küsiti ka, et kas ma juba peale olen miskit määrinud. Minu eitava vastuse peale määriti mulle näo peale mingit jahutavat salvi. Aga see hõõguv tunne ei jätnud mind. Kuna Maailmaparandaja oli kah päeval päikest näinud, siis olime kindlad, et meie telk hõõgub öösel kenasti. Nii et õhtul sadama hakanud vihm täitsa meeldis mu näole. Meie õhtuste prügiringkäikude jooksul kuulsime nii mõnelgi korral meid prügikollideks nimetatavat. Noh, meie nimetasime neid vastu prügilollideks, sest kui inimesed oleksid piisavalt targad ja viitsiksid lugeda ja mõelda natuke, poleks meid, "prügikolle", üldse vajagi ju. Aga Eurovisiooni vaatamiseks olin ma igal juhul liiga väsinud, kobisin hoopis telki ja kuulasin sealt Propelleri kontserti. Pärast lauldi veel kusagil kõrvaltelgis natuke aega (kusjuures nad pidasid täitsa hästi viisi) ja edasi oli täitsa rahulik ning tol ööl sain ma ilusti magada ka.
Hommik tervitas meid uduga. Kogu see niiskus polnud just väga tore, aga arvestades minu eelmise päeva päikese üledoosi, poleks ka päikesepaiste hea olnud. Pärast hommikusööki ja asjade kokkupanemist asusin kohe teele, et jälle enne prügitekitajaid finišipaigas olla. Kuna pühapäevane distants oli õige lühike, ei kulunud selleks just eriti palju aega. Tegin ka mõningaid peatusi (pudelite-purkide üles korjamiseks ja ära viskamiseks ning Lihula monumendi endise koha külastamiseks). Lihulasse jõudes tegin jällegi kõigepealt ringkäigu veendumaks, praht omas kohas oleks ning peale väikest linnuse varemetes turnimist ja lõunasööki asusin järjekordselt valvepostile. Kummaline on see, et isegi kolmanda päeva lõunaks ei olnud kõigil selge, mis on joogitaara ja mis mitte. See pole ju üldse nii keeruline! Üks meesterahvas ütles mulle pühapäeval, et on teil ikka raske töö - seista siin ja kõigile seletada, mis kuhu käib. Eks ta on jah pisut kurnav. Ma loodan, et ma kedagi ülekohtuselt kurja pilguga ei vaadanud, sest seal seistes muutusid kõik prügikonteinerile lähenejad potensiaalseteks "prügilollideks".

Aga siis üldmulje? Noh kokkuvõtteks võib öelda, et oli küll väsitav, aga sellegipoolest ikkagi tore, eriti tagasi vaadates, kui seda väsimust enam ei tunne ja asjad paistavad natuke helgemates toonides ja lõppude lõpuks mulle meeldib jalgrattaga sõita, eriti kui taustaks on ilus loodus (üllatav on see, et kuigi näiteks reede õhtul laagrisse jõudes oli ikka sadula maitse suus küll, ei protestinud lihased ka järgmisel päeval ratta selga istumise vastu).