Kultuurläbu

Nädalavahetusel oli siis Triinu sünnipäevapidu. Ja kuna selles eas tahab inimene juba rohkem kui lihtsalt tavaline läbu, oli välja mõeldus kultuuriprogramm. Tuleb tunnistada, et oli igavesti vahva programm. Esimene põige oli vanaema juurde, kus kõigepealt enne kultuurist täitumist keha kinnitati. Siis võis teele asuda (korra tuli teha pisike peatus, et see putukas, kes mu põlve peal ennast sisse oli seadnud, välja ajada, aga ma kinnitan veelkord, et mingit paanikat ei olnud - mul oli ju ometigi paanikakomm suus :p).
Esimene peatus oli maanteemuuseum (kuhu mul tegelikult oli plaanis selle nädala lõpus minna, aga eks paistab...). Seal saime imeliselt Maailmaparandajaga kahe peale höövlijuhtimise selgeks (mina olen vasaku kangi operaator, tema parema). Ja lisaks sai tehtud hulgaliselt ülesvõtteid kõiksugu sõiduriistade taustal. Edasi läksime Põlva talurahvamuuseumi. Vat see oli alles tore koht. Ma arvan, et giidi võtmine oli üks ütlemata hea mõte. Igavesti tore giid oli. Sai huvitavaid asju kuulda, vana aja elamise/olemisega tutvuda ja lõpuks ka kiikuda :) Lisaks näidati meile laastukatust tegevat noormeest (kahjuks teatati enne, et tal naine ja laps olemas on) ja kõneldi ka vallamajas kummitavast mehest. Kolmandaks vaatamisväärsuseks oli Mooste mõis. Muidu oli kena (isegi tallid olid ilusad), aga kahjuks ei andnud giid kuidagi eelmise koha giidi mõõtu välja. Mina kuulasin lõpuni (ja mõned meist veel pidasid vapralt vastu), aga enamus vaatasid põhiliselt omapäi ringi. Ning loomulikult oli ka seal mõisas kummitus*.
Pärast sissejuhatavat kultuuriprogrammi olid kõhud jälle tühjaks läinud ja sõitsime mööda Lõuna-Eesti imelisi kruusateid tagasi Triinu vanaema juurde. Ja siis võis pidu alata. Ka sääskedel. Meil oli küll palju süüa, aga ma usun, et neil oli veel rohkem. Aga meil oli kindlasti parem söök :) Lõpuks löödi ka laul lahti. Seekord pisut erinev repertuaar meie tavalisest, kuna pillimees ja laulik olid teised. Aga lõbus oli. Ja jenka on ikkagi hirmus väsitav tants. Kusjuures seekord õnnestus mul isegi oma telgis magada (kahel eelneval korral, kui mul telk kaasas kusagil olnud, olen ma selle küll püsti pannud, aga ise sees maganud ei ole).

Hommikul tuli kellelgi hiilgav mõte, et läheks ujuma. Vana-Koiola järve läksime. Vesi oli natuke jahe, aga mõnus oli. Niipalju olen mina igal juhul selgeks saanud, et kui vesi on jahe, siis tuleb ennast lihtsalt liigutada ja varsti on juba vaata et palavgi. Pärast seda sõime veel natuke liha, mida eelmisest õhtust järgi oli jäänud (mulle tundub, et see pott oli põhjatu) ja arutasime natuke tulevikuplaane. Ning oligi käes aeg sellele toredale peole punkt panna ja tagasi koju sõita.


* Ma usun, et kui me oleks maanteemuuseumis ka giidi võtnud, küll me siis oleks kuulnud mõnest vanast autost või teerullist, mis seal kummitab.