Vabatahtlikult

Sel nädalavahetusel oli rattaretke vabatahtlike suvine taaskohtumine. Startisime laupäeva hommikul Tiigi tänavalt ERLi kontori eest ja võtsime suuna Kambjale. Päris uhke oli niimoodi üheteistkümnekesi Tartust läbi sõita, enamus kollastes vestides. Ei läinud eriti kaua aega, kui olime Tatra bussipeatuses viimaseid järgi ootamas ja valmistumas moraalselt Tatra oru jaoks. Õnneks oli see tõus sõidetavam kui ma kartsin. Sealt edasi polnud enam palju maad laagripaika. Kohale jõudes asusime köögitoimkonda appi (abipakkujaid oli tegelikult rohkem kui võimalusi neid rakendada). Haukumisega tervitas meid Urri, varsti aga muutus suht sõbralikuks (ma arvan, et ta haukus ainult selleks, et me aru saaks, et ta koer on :p). Pärast sööki suundusime terviseradadele talgutele. Mehed läksid ühele poole kive kangutama, meie teisele poole rada tasandama. Meile tulid appi veel kaks kohalikku 7. klassi poissi. Sellised eriti häbelikud tüübid, meil tekkis lausa kahtlus, et kas nad üldse rääkida oskavad, sest nad ei vahetanud meiega vist sõnagi. Seal metsa vahel saime tunda Kambja sääski. Aga meil polnud tegelikult üldse hull olukord võrreldes sellega, mis teisel rajal oli. Pärast oma rajalt ära tulekut läksime vaatama, kuidas meestel töö edeneb ja seal oli lausa kohutav hunnik sääski. Nii kui seisma jäid oli vähemalt 10 sääske korraga kallal. Mina ja Monika läksime teisele rajale rattaga ja otsustasime kogu raja läbi sõita. Natukese aja pärast me selle otsuse üle enam väga õnnelikud ei olnud. Maastik oli täiesti ekstreemne. Enamuse ajast lükkasime ratast käekõrval ja kui lõpuks tagasi kruusateele jõudsime, tundus see nagu paradiis. Tagasi laagrisse jõudes vaatasime natuke kuidas saunale uue kerise paigaldamist lõpetati (osad mehed jäid laagrisse kerisega mässama). Õhtul grillisime natuke (seda raskendas vihm, mis ei suutnud kuidagi ära otsustada, kas ta sajab või ei) ja õnnitlesime sünnipäevalast (ühel meie seast oli laupäeval sünnipäev).
Hommikul hakkas jälle sadama, aga sel hetkel, kui tuli otsustada, millise tegevusplaani me tänaseks valime, ei sadanud, seega otsutasime ikkagi maanteemuuseumisse minna (see plaan oli enne eelmist nädalat välja käidud). Kui me minekule asusime, oli jällegi sadama hakanud, aga sellegipoolest ei taganenud me sellest. Ja läkski lahti sõit, mille esimene osa kulges kruusateedel vihma käes. Mõne aja pärast jäi vihm järgi, aga vihmast pehmed kruusateed kestsid edasi ja ikka enamuses mäest üles. Teate, mis tunne on, kui jõuad pärast rasket rühkimist künka otsa ja avastad, et kohe ootab sind järgmine küngas? Mina tean. Nii umbes viimase veerandi teest sõitsime asfaldil (oli see alles õnnistus) ja kuna päike oli vahepeal välja tulnud, olime me muuseumi jõudes kuivad. Vaatasime seal natuke ringi (seekord ka peahoones sees, kus me eelmine nädal ei käinud). Kuna meil oli üsnagi kiire tegelikult, tuli varsti tagasiteele asuda. Seekord sõitsime mööda Vana-Võru maanteed. Võrreldes selle teega, mida mööda me tulime oli see maantee tõeline lust ja lillepidu. Olid küll tõusud, aga kuidagi väiksemad (v.a. üks käänuline tõus) ja muidugi kõvakattega tee. Ja varsti peale sõitma hakkamist oli meie kohale saabunud ka vihmapilv, nii et saime uuesti märjaks. Kuna keep ei lase õhku läbi, siis ma seekord ei pannud seda selga, et mitte seal all jälle hauduma hakata. See aga tähendas seda, et ma olin suhteliselt ruttu läbimärg. Tartu-Põlva teed mööda sõitsime vaid mõned kilomeetrid ja siis keerasime Kambja poole ning otse loomulikult oli tegu taaskord kruusateega. Üsna varsti tuli ka üks korralik laskumine ja loomulikult pärast seda ka korralik tõus (mina eelistaks tegelikult vastupidist varianti - et enne on tõus ja pärast laskumine). Aga vähemalt sai see tõusudest üles minek üsna käppa, nii et ühegi puhul ratta seljast maha ronida ei tulnud. Laagris ratta seljast maha ronides andis aga tunda, et 60 km Lõuna-Eesti teedel ei ole naljaasi. Riiete vahetus kuivemate vastu, kehakinnitus (järekordne ülimaitsev toit) ja tuli uuesti ratta selga istuda, et läbida veel 18 km tagasi Tartusse. Tuleb tunnistada, et see viimane distants tundus kukepea varasemaga võrreldes. Ainult siis oli natuke raske sõita, kui natuke enne Tartut järsku tugev tuul vastu oli.

Võib-olla sai see kirjeldus nüüd natuke liiga mustades toonides, aga tegelikult ei kahetse ma mitte üks põrm seda, et oam nädalavahetuse just nii veetsin. Toredad inimesed, rattasõit, kena loodus... mõnus ju. Ja lisaks kõigele saime veel lahedad ERLi särgid endale :) Nii et oli väsitav, aga väärt nädalavahetus.