Liigutatud

Võiks lausa öelda, et rööpast välja liigutatud. Ei, mitte midagi hullu pole juhtunud, ma lihtsalt käisin kinos. Vaatasime Edith Piafi filmi. Ja see lihtsalt liigutas mind väga sügavalt. Tema elu traagika, tema laulud... lõppakordiks oli loomulikult Non, je ne regrette rien, mille sõnad omandasid selle filmi mõjul hoopis teise varjundi. Mul tekkis kohutav tahtmine plaksutada pärast seda, kui see laul ära lõppes ja tiitrid jooksma hakkasid. Aga tundub, et kedagi saalisolijatest see film külmaks ei jätnud, sest keegi ei tõusnud kohe püsti, kui film lõppes. Oma osa võis olla ka sellel, et tulesid ei pandud kohe põlema, aga siiski jäi pigem mulje, et ei olnud nii lihtne selle filmi lummusest lahti rebida. Ja usun, et J.-l oli õigus, kui ta ütles, et telekast või arvutist vaadates ei anna see film sama efekti.