Mehed

Natuke ka meestest.
Reedel peale ühte korteripidu (kus oli päris palju rahvast koos) liikusime alles hiljuti taasavatud Genialistide Klubisse. Jõudsime natuke aega seista ja ringi vaadata, kui tuli üks ilmselgelt mitte kõige kainemas olekus tüüp ja kutsus mind tantsima. Noh, läksin. Pidu lõppes aga peale paari laulu ära, nii et mul oli hea vabandus lahkumiseks. Edasi vaatasime Zavoodi. Endiselt sama paksult rahvast täis reede öösel. Ja sealgi tõmbasin ma miskipärast ühe ebakaines olekus meesterahva tähelepanu, kes pisut segast juttu ajas. Kuna sinna sisse me ei mahtunud ja kell oli ka juba palju, otsustasime koju ära minna. Üle Kaarsilla kõndides haakis end meile sappa üks noormees, kes tahtis koos meiega laulda. Mind ajas kogu see situatsioon naerma ja natuke kahjugi hakkas mehest, kes otsib öisel tänaval inimesi, kellega koos laulda, aga kuna meil ei olnud soovi temga koos laulda, oli ainsaks võimaluseks laulumehest lahti saada, teda ignoreerida. Õnnestus.
Mina ei tea, kas oli mingi kuu seis või midagi sellist, aga reede öösel oleks nagu mingi magnet küljes olnud, mis joobnud mehi ligi tõmbas.

Laupäeval tuli mul siseneda ruumi, mis oli valve all. See tähendas ka ruumi valve alt maha võtmist. Teades, et kõigepealt peab numbrite kõrval roheline tuluke põlema minema ja siis tuleb kood vajutada, jäin ootama rohelist tuld. Hmm... kuidagi kaua läheb selle tulukesega. Punane! Oi, pagan, see pole hea. Ruttu kood sisse. Natukese aja pärast olid ukse taga 2 meest turvafirmast, kellele ma pidin nüüd seletama, miks alarm häiret andis. Enam rohelist tuld ootama ei jää.

Ja lõpetuseks selline tähelepanek, et kui on seltskonnas ka terve hunnik välismaa mehi, kes teadupärast on eesti meestest temperamentsemad, siis eesti muusika järgi viib tantsima ikkagi eesti mees.