Ülevaade reisist

Linnad
Berliin – loomulikult palju huvitavaid hooneid, palju tuntud vaatamisväärsusi, aga mis tegelikult kõige iseloomulikum – ehitav linn (igal pool, kuhu vaatad, on vähemalt üks kraana või ühed tellingud).
Potsdami platsil saime ühe kõrghoone katuselt päris hea pilgu linnale visata. Juutide monument oli ka huvitav. Aga selles kohas, kus oli Füreri punker on nüüd vaid tühi muruplats (koos tahvliga, mis räägib sellest, mis seal kunagi oli).
Käisime ka paaris muuseumis, ühes neist oli saksa kunstnike tööd, teine oli Pergamoni muuseum, kus oli vägagi palju vaadata, kahjuks sai meil aeg otsa (museum pandi kinni).
Lüneburg – kohutavalt ilus ja armas linn minu meelest. Ilusad vanad majad ja mitte ainult kesklinnas, vaid ka mujal. Ainus jama oli see, et ei saanud hästi aru, kas tegu on sõidutee või jalakäijate tee või platsiga, sest kõikjal vanalinnas oli sarnane sillutis ning ühes kohas, mis mulle kangesti Tartu raekoja platsi meenutas, selgus, et tegu on siiski tänavaga (mina oleks oma peaga kenasti keset tänavat edasi töllerdanud, aga õnneks oli meil teadjamaid inimesi kaasas).
Vaatamisväärsustest külastasime St. Michaeli kirikut (kus keegi parajasti orelit harjutas) ja raekoda (äärmiselt huvitav, säilinud sellisena nagu ta kunagi ehitati).
Lübeck – ka seal oli selliseid ilusaid vanu majasid, aga kahjuks oli mitmes kohas ehitatud ilusa vana kõrvale uus moderne maja, mis minu meelest sinna üldse ei sobinud. Käisime ka kahes kirikus, millest esimene ajas mulle judinad peale (seda enam kirikuna ei kasutatud, vaid seal oli hoopis mingi moodsa kunsti näitus, mis mõjus üsnagi õõvastavalt), aga teine oli ilus ning seal teises oli pilt Notke Surmatantsust – nii Lübecki kui Tallinna omast (Lübeckis olnud originaal põles ära).
Hamburg – kuna Hamburgi külastamise ajal oli ilm sant, külastasime pikalt poode (allahindlused on toredad). Siiski trotsisime vihmasadu ja sõitsime jõge mööda randa (aga mitte ujuma) ning pärast jalutasime natuke maad tagasi. Ühel hetkel maandusime mingis huvitavas sadamakõrtsis. Ja kõige lõpuks ostsime Burger Kingist ka hamburgerit (minu kinnisidee oli süüa hamburgerit Hamburgis).
Lippstadt – jällegi ilus vanalinn, kirik, kus orelit harjutati. Tänu sellele, et siin Hannah vanemad elavad, saime siin autot kasutada. Ühel õhtul külastasime pubi (mille baarman meilt lõpuks küsis, et kust me ikkagi pärit oleme ja Hannah sõnul oli ta tükk maad lahkema olemisega kui muidu) ning teisel kokteilibaari, mis oli väga lahe koht (mina proovisin Caipiriña ära).
Käisime ka lähedal asuval matkarajal ära. Oli mõnus jalutuskäik metsarajal (minu üllatuseks oli osa sellest rajast kaetud asfaldiga). Ning pärast otsisime ühe järve, kus ujuda, nii et ka ujumas sai lõpuks käidud.
Münster – see linn on tuntud oma paljude võlvide poolest ning seal oli ka hästi palju kirikuid. Sel ajal kui meie seal olime, juhtus linnas olema just moodsa kunsti näitus (erinevad skulptuurid mööda linna laiali), mõned olid päris huvitavad skulptuurid. Mind üllatasid selle linna puhul veel pargis ringi hüppavad jänesed, aga veel üllatavamad olid nad ringtee keskel asuval rohealal.
Külastasime ka maja nimega Rüschhaus, mille ehitas arhitekt Johann Conrad Schlaun, ja kus hiljem elas kirjanik Annette von Droste-Hülshoff.

Liiklus
Liiklusest jäid meelde eelkõige igasugu Bahnid (ehk siis maakeeli rongid). Berliinis oli S-Bahn ja U-Bahn ja siis loomulikult veel need kõige suuremad, mis linnade vahel liikusid. Esimest korda automaadist S-Bahni pileti ostmisega me hakkama ei saanud, hiljem kui olime näinud juba, kuidas seda tehakse, saime hakkama küll. Aga mõningad automaadid ei tahtnud raha vastu võtta (ja seda eriti siis, kui kiire oli). Korra õnnestus mul ka ühest S-Bahnist maha jääda. Jooksime viiekesi rongi peale, aga mina olin viimane ja uksed läksid minu nina ees kinni. Jäin siis ootama, et teised uuesti tagasi tuleksid (meil oli ostetud viie inimese pilet). Õnneks on seal tihe rongiliiklus ja väga kaua aega ei läinud.
Ja piletikontrolörid vürtsitavad aeg-ajalt oma päeva reisijate arvelt. Sõitsime seal kenasti nelja inimese piletiga, mille Hannah oli hommikul ostnud, kui tuli kontroll peale. Andsime talle selle pileti, aga tema räägib, et tegu on väärtusetu paberijupiga. Me siis mõtlesime, et sai vale paber antud (meil oli neid palju), aga ükski teine ka ei kõlvanud. Lõpuks pani onu kontrolör pileti Hannah nina alla ja osutas näpuga ühele reale ja küsis, et mis sinna kirjutatud on. Tuli välja, et ainus probleem oli see, et ta polnud sinna oma nime kirjutanud (neil peab millegipärast nime peale kirjutama piletile).
Teid ületati Saksamaal tihtipeale suvalises kohas. Neil väga palju sebrasid ei ole. Ja kui ongi sebrad ja veel foorid ka, siis on see jama, et tuli vahetub hoobilt, ei mingid rohelise tule plinkimist enne punaseks minekut, lihtsalt ületad teed ja järsku on tuli punane. Ja endises Ida-Berliinis on kummalise kujuga mehikesed foorituledel.
Ja tänavatel oli suhteliselt palju rattaid näha nii sõitmas kui seismas. Ja neid seisvaid rattaid oli kinnitatud iga suvalise posti külge. Enamus rattaid olid väga lihtsad ja tundusid suht vanad. Uhkemate ratastega käidi pikemaid sõite tegemas. Kuna põhiline pikamaaliiklus toimub seal rongidega, on väga mugav rattaga ükskõik kuhu minna. Rattateed olid praktiliselt igal pool ja enamasti teistsugust värvi sillutisega kui jalakäijate tee.
Korra sõitsime ka bussiga (Berliinist Hamburgi) ning meie üllatuseks tuli sealgi mobla välja lülitada, sest see võib liiklusõnnetuse põhjustada (on ikka elektrooniliseks see värk aetud).

Saksamaast
No esiteks tuleb mainida muidugi sakslaste külalislahkust. Hannah vanemad võtsid meid väga soojalt vastu ja olid üldse äärmiselt toredad. Enamasti olid ka ettekandjad igasugu söögikohtades väga toredad, ainus erand oli Hamburgi sadamakõrtsi tädi, kes tundus suhteliselt ükskõikne selle suhtes, kas me seal olime või ei.
Saksamaal on ikka rohkem ökoasju müüa kui meil. Näiteks on seal selline jook nagu Bionade (ökoloogiliselt valmistatud limonaad), mis maitses väga hästi.
Sakslaste seas on väga populaarne ping-pong. Käisime Berliinis ühes kohas, kus seda mängida sai. Kõige huvitavam oli see, et nad mängisid seda mitmekesi umber laua liikudes, nii et iga üks lõi ühe korra ja siis läks kord üle järgmisele. Kes vea tegi, läks mängust välja. Lõpuks jäid siis ainult kaks järele, kes omavahel siis kolme või viie punktini mängisid.
Avastasime ka saksa keele ja eesti keele sarnasusi. Nii mõnelgi korral muutus inglise keelde tõlkides sõna hoopis teistsuguseks (eriti söögiasjade puhul).
Saksamaale pole varvassokid veel jõudnud. Hannah vanemad olid väga üllatunud minu jalas selliseid sokke nähes.
Üks asi, mis minule veider tundus, olid viinerid purgis. Kui ma Hannah käest küsisin, et miks viinerid purgis on, küsis ta vastu, et aga kus nad siis olema peaksid. Lõpuks jõudsime järeldusele, et viinerite purkipaneku ilmne põhjus on see, et nad säilivad kauem.
Aga see küsimus, et miks Ritter Sport just Sport on (Ritter on šokolaadivabriku omaniku nimi), jäigi vastamata.

Veel mõningaid märkusi
- Vedelad asjad on targem panna ikkagi minigrip kotti (eriti kui sul neid kodus palju on), et vältida “meeldivat” üllatust märgade riiete näol, kui pagasi avad.
- Lennujaamas on reisijad nagu laborirotid, keda kogu aeg kuhugi juhitakse.
- See järjekod, kus Jaanika seisab, ei olegi alati kõige aeglasem. Myth busted.
- Võrdsus peab valitsema. Kui sind ühes suunas minnes lennujaamas läbi katsutakse, siis teises suunas tulles mitte ja vastupidi. Lõpuks olime me kõik korra läbi kobatud.
- Triin on lahke olekuga või siis lihtsalt näeb rikas välja, miks muidu temalt kogu aeg raha küsiti. Aga Jaanika näeb välja väga saksa keele oskajalik, miks muidu kogu aeg temaga saksa keeles rääkima hakati.
- Activity mängimine nii, et kõik seda keelt ei oska, milles mäng on, on äärmiselt lõbus tegevus. Vähemalt meil küll oli.
- Kui Hannah pokkerisõltlaseks hakkab, oleme meie süüdi. Alguses spagetijupid, edasi hambaorgid…. kaugel need majad ja autodki on, mida panusteks panna.

Pilte siia juurde ei hakka panema, need on näha Triinu galeriis (kui selgitusi vaja, eks küsige).