Teatriparadiis

Mis ma oskan öelda? Suurepärane etendus. Ega vist ei saakski tulemus halvem olla, kui terve lava on täis nii tasemel näitlejaid. Kusjuures, pooled näitlejad olid samad, kes "Frankensteinis", nii et on täiesti mõistetav, miks mõlemad etendused head olid. Aga jah, tänase teatrikülastusega jäin väga rahule, kel võimalust on, siis soovitan soojalt vaatama minna. Saate hea kõhutäie naerda :)

NV

Mõtlesin, et kirjutaks lühidalt oma ülitegusast nädalavahetusest.

Algas see toreda õhtusöögiga reedel. Hea seltskond, kana ja riis, lõbusad jutud... mida sa hing veel ihkad?

Laupäev algas vara (laupäeva kohta). Poole kaheksa paiku oli äratus, siis vutt-vutt-vutt Vanemuise alumisse parklasse, kus ootas mind buss. Kui lõpuks kõik olid kohal, kes Tartust tulema pidid, algas sõit päälinna, et minna ja asutada roheline erakond. Sattusin istuma väga huvitavasse kohta bussis, ning terve tee kuulsin igasugust asjalikku infot kogu selle asja kohta ning minu kõrvalistmelt tehti telefonitsi kiireid parandusi loodava erakonna põhikirja. Neid parandusi tehti veel muidugi ka kohapeal.
Nagu oligi üsna ootuspärane, ei püsinud selline koosolek ajaliselt etteantud raamides - lõunapaus oli tund aega hiljem kui ette nähtud ning kuna meil oli voli TTÜ aulat kasutada ainult kuni kella viieni, käis asi peale lõunapausi äärmiselt kiirendatud korras. Üldiselt olen mina tehtud otsustega rahul, ainult logona oleks tahtnud ühte teist varianti näha, aga noh, enamuse hääl loeb. Eks siis nüüd paista, kuidas valimistel läheb.

Pühapäev möödus enamuses koos vanematega. Käisime koos Tsink Plekk Panges söömas (mina ei olnud seal varem käinud). Toit oli täitsa hea, ootama pidi veits kaua, aga elasime üle. Õhtu viis meid aga vanasse anatoomikumi, kus Emajõe Suveteater "Frankensteini" mängis. Peab mainima, et väga erinev tavateatrist. Esiteks polnud vaja väga muretseda selle pärast, mida sinna selga panna, sest nagu nii anti kitlid selga (nii palju kui jagus, meie saime). Teiseks toimus etendus mitmes ruumis. Ja kolmandaks, olid need ruumid üsna väikesed ja seetõttu olid näitlejad hästi lähedal. Aga etendus ise oli hea, nii et kui kellelgi tekkis huvi ja neid pileteid veel saada on, siis soovitan soojalt.

Mpsi 7 päeva vanemaks tegemisest

Ma ei oleks uskunudki, et minu ühinemine REAG-ga ja peatne roheliste erakonna liikmeks saamine nii suurt poleemikat tekitab. Kõige hämmastavamad olid küsimused a la "mis kasu sa sellest saad?". Kas tõesti peab igal pool mingi kasu mängus olema? On see siis nii mõistetamatu, et keegi võiks tahta lihtsalt oma panust anda? Ma olin tõesti üllatunud selle üle eile. Aga kellel tõesti tekkis küsimusi loodava erakonna kohta, siis külastage loodava erakonna kodulehte.

A muidu oli täitsa tore sünnipäev. Läbivateks teemadeks olid kapid, inglid, võõrsõnad ja loomulikult oli vanaema retsept jällegi poulaarne. Aga Roman pole suutnud kogu selle aja peale veel retsepti pähe õppida, tuli muudkui paberi pealt järgi vaadata. Ning siis veel loomulikult kass, kes pääses napilt kolmanda mõõtme kaotusest. Õhtu lõpus üritasime teda ka jooma õpetada, aga kahjuks ei võtnud õppust. Veel.

Meeste vajalikkusest

Mõni aeg tagasi oli Maailmaparandaja blogis vist teemaks see, et mehi pole vajagi, saab ise ka hakkama. No eilse ja tänase põhjal võin mina öelda, et on ikka vaja küll. Sai kohe päris mitu tehnilist laadi probleemi ära lahendatud. Kuna probleemide lahendajateks olid erinevad isikud, oli muidugi ka vahe probleemi lahendamise kiiruses. Ühest probleemist olin rääkinud kaks aastat (selle lahendamine ise võttis umbes 1,5 tundi), teisest kaks kuud (see lahendati nii umbes viie minutiga), kolmandast rääkisin eelmine reede ja täna see lahendati (aega kulus jällegi ca 1,5 tundi).
Loomulikult oleks kõige toredam kui saaks ise hakkama, ilma igasuguse kõrvalise abita, aga kahjuks ei ole minul sellist tehnilist taipu ja oskusi. Seega, nagu ma juba eelnevalt mainisin, mehi on siiski vaja.

just a little patience

Hommikul oli veel suht normaalne ilm. Lõunal käies oli juba suht vastik ilm. Pärast lõunat läks asi suhteliselt liiklusohtlikuks. Ja just sellisel päeval tuli mul päris mitu korda linnas sõita (aga vähemalt sain kätte selle, mille pärast ma praktiliselt terve päeva tõmblesin). Selline libedakoolitus, et oi-oi-oi. Ma ei tea, kui kaugele ma siis oleks jõudnud, kui ma nädalavahetusel talvepapusid Nissanile alla saanud poleks. Ilmselt oleks kusagil esimesel ristmikul põigiti keset teed olnud vms. Ja see ei ole ju normaalne, et ma jätan auto 5-10 minutiks seisma ja uuesti sõitma hakates tuleb teda jälle harjaga lumest puhtaks pühkida, et mingigi nähtavus saavutada. Ühesõnaga - talv. Ja kõik sellega kaasnevad rõõmud ja "rõõmud". Aga tagasi liikluse juurde. Lisaks sellele, et teeolud mitte just liiklejasõbralikud täna ei olnud, oli jalakäiatel mingi massiline enesetapukalduvus küljes. Või kuidas nimetada seda pidevat suvalises kohas üle tee töllerdamist või punase tulega üle ülekäiguraja minemist??? Mina nimetan seda igatahes enesetapusooviks, sest tänase ilmaga ei ole teps mitte tark mõte oodata autojuhtidelt äkitselt pidama saamist. Ja siis veel üks "tore" tegelane, keda mul täna "au" kohata oli - sõitsin mina Taara pst-l ja mingi tüüp sõidab mulle vastu, endal nii õige nägu peas. Teadupärast on Taara pst mõlemal sõidusuunal üsnagi kitsas. Aga kuna vastutulev sõiduk oli suurem (mingi minikaubik vms), ei jäänud mul muud üle, kui pooleldi kõnniteele ronida. Liikle siis niimoodi.

Ja blogil on ka täna kehvad teeolud vms, miks ta muidu nii aeglane on.

Kuust ja muust

Tänase selge ilmaga paistab kuu lihtsalt vapustavalt ilus. Kindlasti annab sellele juurde ka veel õhukese lumekihiga, kuid siiski valge maastik. Otsustasin, et ei mõtle lumega seoses enam ainult sellele, et ma veel endale sobivaid talvesaapaid poest leidnud ei ole, vaid naudin ilu. Sest vähemalt tänane Tartust Võrru sõit kuuvalgel oli küll väga ilus. Tekkis tunne, et nii võiks veel jumal teab kui kaua sõita. Lihtsalt nii kena oli. Ja kuidagi müstiline. Metsade vahelt läbi sõites tekkisid suhteliselt tontlikud varjud. Ja valge oli. Ka ilma kaugtuledeta nägi päris hästi (aga mitte Võrus majade vahel neid enesetapu kalduvustega inimesi, kes täiesti valgustamata tänaval ilma helkurita praktiliselt sõiduteel patseerisid).

Niimoodi kuuvalgel sõites kandusid mu mõtted jälle ühe teema juurde, mille üle ma ka paar päeva tagasi omaette mõtisklesin. Nimelt mina usun saatusesse. Ei tea isegi miks, aga olen täiesti veendunud, et mõningad asjad on nö ette kirjutatud (näiteks see, millal sa sured). Nüüd aga jõudsingi mõtisklustega selleni, et millised asjad siis on ette kirjutatud ja millised on valikute tulemusena juhtunud asjad. Näiteks, kas mingi inimesega tuttavaks saamine võib olla ette määratud või juhtub see just tänu mingile varem tehtud valikule? Kas siis kui oleks teistsugune valik tehtud, poleks selle inimesega tuttavaks saanud või oleks see siiski juhtunud, aga mingit teist teed pidi? Aga need küsimused jäävadki ilmselt vastuseta, sest vaevalt, et leiduks inimest, kes kindlat vastust teaks.

Krokodill

Sest kolle K r o k o d i l, kellest juba Massingi pühhapäwa wahheluggemistes rägitakse, ei olle middagi muud kui üks suur 20 kunni 50 pikkune wee sees ellaw sissalik. Temma ellab Egiptuse maal wee sees, kõige ennamist sures N i l i jões, kust temma monnikord ka kuiwale maale lähheb, sööb kallu ja muud ellajaid, poisikesi ja tüttarlapsi, ja leppib - kui parremat toitu ei olle - ka täiskaswand Egiptuse rahwaga (Fr. R. Kreutzwald. Ma-ilm ja mõnda mis seal sees leida on. Tartu, 1849).*

Ei, sellest ei tule siin zooloogiline sissekanne nagu te ekslikult võite pealkirja järgi arvata. See siin on ajendatud hoopis Vana Baskini teatri samanimelisest etendusest. Just sellest, mida vaatamast ma natuke aega tagasi tulin.
Et kuidas siis oli? No tegu oli Dostojevski "aktualiseerimisega", näidend oli tehtud samanimelise jutustuse põhjal. Pidi olema komöödia, aga minu meelest ei olnud väga naljakas, võibolla paari koha peal võttis muigama. Näitlejad iseenesest olid muidugi head, isegi Hendrik Normanni aktsiad minu silmis tõusid (seoses Uuno hommikuprogrammiga olid nad enne vägagi madalal, ta on seal nii vastik ja näägutav).
Probleemid mida seal käsitleti olid rohkem või vähem tuttavad, aga kogu asi jäi kuidagi kahvatuks. Ma arvan, et ma poleks midagi kaotanud, kui ma poleks seda etendust näinud.

Kuu aja pärast on järgmine teatrisse minek, siis vaatan etendust, mille kohta ma usaldusväärsetest allikatest kiidusõnu kuulnud olen, nii et tõotab tulla parem teatrielamus.

* see tekst pärineb kavast

Nädalavahetus filmide seltsis

Selle nädalavahetuse märksõnaks sai filmid.
Reedel vaatasin filmi nimega Kalendritüdrukud (tegelikult ma tahtsin vaadata filmi Ocean's 12, aga see ei läinud käima mingil imelikul põhjusel või õigem oleks öelda, et käima küll läks, aga oli olukord pilt on, häält ei ole ja nii ei tahtnud ma seda filmi kohe mitte vaadata). Kes sellest filmist midagi kuulnud pole, siis neile teadmiseks, et film räägib keskealistest naistest, kes otsustavad teha kalendri, kus nad poseerivad alasti (strateegilised kohad varjatud muidugi), et annetada raha kohalikule haiglale. Väga armas lugu minu meelest, ilusad maastikuvaated (sündmused arenevad ühes Inglise väikelinnas) ja mõnus huumor. Eriti peaks seda vaatama ilmselt naised, kes on nii umbes 40. eluaasta kandis ja muretsevad selle pärast, et nad enam nii head välja ei näe kui 20-aastaselt.
Laupäeval siis lõpuks (pärast seda kui videomakk keeldus koostööd tegemast ja me algselt plaanis olnud filmi ei saanud) jäid kavva filmid After sunset ning Ruudi. Esimene film oli sellise suht tavapärase osav-varas-kes-tahab-pensionile-jääda-aga-enne-teeb-veel-ühe-viimase-töö süžeega, aga teostus oli päris lõbus. Brosnanil on veel üks sarnane film - Thomas Crowni afäär, too oli ka päris hea, aga seal oli politseinikuks, kes teda jahtis, naine, seega ma usun, et ei pea üle rääkima, kuidas nende suhted arenesid. Selles osas oli see laupäevane film lõbusam ja üllatavam.
Ruudi oli ka tore. Tuttavad kohad, mõnusad lapselikud naljad (eriti toredad olid vaesus ja vanadus) ning natuke aktsiooni ka. Tuleb veelkord tõdeda, et kui Sigade revolutsioon välja arvata, on kõik viimastel aastatel tehtud eesti filmid, mida mina näinud olen, väga head olnud.
Täna siis tegima teise katse videomakiga ja saime ta tööle ka. Seega sai vaadatud film Before sunset (mis on tegelikult Before sunrise'i järg, aga teatud arusaamatuste tõttu meil seda praegu polnud). See oli hoopis teistmoodi film. Põhimõtteliselt vaataja lihtsalt kuulab pealt kahe inimese dialoogi. Ja see oli väga huvitav dialoog. Kohati tundus mulle, et see naine räägib seda, mida mina mõtlen. Ja ma loodan, et sellel enam kolmandat osa ei ole, sest mehe näoilme järgi filmi lõpus sai väga hästi järeldada, kuidas lugu edasi läks ja ma ei tahaks, et keegi režissöör sellega jändama hakkaks. Aga millalgi tuleb see esimene osa ka kindlasti ära vaadata.

Optimist :D

Niih, Piretil oli blogis jälle üks test. Tegin minagi selle testi ja tulemus on siin (testi teemaks oli, et kas oled optimist või pessimist):

Congratulations! You're the eternal optimist, a regular "Sunshine Day" of a person. When it rains, you think about how good the water is for the flowers and trees rather than how wet you're getting. More likely to trust someone than not, you always see the good in people. Sure, that opens you up for a few let-downs, but that's okay — your great attitude will help you deal with them if and when they come. In the long run, it doesn't really matter at all; everything's going to be all right! You like meeting new people and thoroughly enjoy their companionship. In a nutshell, you just don't dwell on small failures — you learn from your mistakes and do your best to make everyone around you happy to be alive. Keep it up!

Mis ma oskan öelda? Elu on lill!

Tänase päevaga sobib see testitulemus väga hästi, sest täna oli positiivne päev. Päris mitu meeldivat üllatust oli kohe. Ja nädalavahetus oli ka tore.

Usuõpetuse loeng

Õppejõud Sööt ja InBoil on ainet vahetanud ja andsid seekord usuõpetuse teemalise loengu. Toimus see siis Jaani kirikus. Algas lauluga Oh Jesus, my Lord. Edasi läks pisut ilmalikumaks, kuigi tuleb tõdeda, et jumala ja taeva teema oli ikkagi läbiv. Erakordne oli ka see vaikus milles kuulajaskond istus. Alles päris lõpus, kui taheti veel õppejõudusid kõnelemas kuulda, tehti ka lärmi.
Aga meie kõrval istus üks tõeline fänn, kes elas kogu aja kaasa ja seda vägagi hingega. Ja loomulikult oli ka Riin kohal.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et oli väga hea ja rahulik loeng. Oleks võinud aint pikem olla.

Blogimisraskused

Järjekordselt tuleb tõdeda, et kui ajul oleks otseühendus blogiga, siis siin oleks nii mitmedki sissekanded rohkem, sest aeg-ajalt tuleb mul igasuguseid mõtteid, mida võiks blogisse kirjutada. Tavaliselt tulevad nad aga sel hetkel, kui ma ei viibi arvuti läheduses või siis lihtsalt pole aega kirjutada. Praegu on sama lugu - istun küll arvuti taga, aga olen tänases siblimisest üsna väsinud ja kell on ka palju, nii et midagi asjalikku küll kirjutada ei jõua. Seega tuleb neil, kes mingit asjalikku sissekannet ootavad, veel kannatada.

P.S. Muide, kogesin täna, et see trikk et koer jalutusrihma ümber inimese jalgade keerab (nii et viimane kohe kindlasti ümber kukuks, kui vaid sammu astuks), ei olegi ainult filmitrikk, nad teevadki nii.

Lõhkuda, lammutada, põletada

... olid selle nädalavahetuse märksõnad. Et mida ma siis lõhkusin ja lammutasin? Maja. Mitte enda oma. Teise inimese maja on ju ikka hea lõhkuda :p Majaomanik ise oli asjaga rahul, muide. Ja et mitte kogu lõhkumise au enda peale võtta, siis mainin ära, et seal oli veel hävituslike kalduvustega inimesi peale minu. Eile oli meid päris korralik kambake, täna olime ainult kolmekesi. Teistel olid täna muud tegemised.
Igatahes minu lemmik tööriist sel nädalavahetusel oli raudkang, mille teises otsas on sõrg. Sellega oli nii tore seina pealt krohvi maha lüüa ja traati ära urgitseda ja naelu välja tõmmata.
Ja minu jaoks ei jäänud Karepa sugugi mitte viimaseks välipeoks sel aastal, sest ühel hetkel läks meil ikkagi kõht tühjaks ja siis tehti väljas šašlõkki. Juurde veel kena lõke keset õue ja mida veel tahta. Noh meestel oli veel õlu ka tegelikult. Double Bock kui täpne olla. Nad pakkusid seda mitu korda mulle ka, aga kui ma lubasin selle järgmine kord vastu võtta ja maha kallata, siis nad enam ei tüüdanud mind selle õllega.

Vat selline oli minu nädalavahetus. Mina olen rahul (nagu ma aru sain, siis ka majaomanik on tehtud tööga rahul), aga paraku annab tunda, et pole ikka harjunud sellise asjaga - praegu on suht kõva väsimus kallal. Ja ma ei taha praegu mõeldagi selle peale, mida mu lihased homme teevad. Aga lohutagem ennast sellega, et lihasvalu läheb paari päevaga tavaliselt üle.

Dogma

Sain millalgi listi kaudu kirja, et neljapäeviti toimuvad paralleelselt loengukursega "Piibel õhtumaise kultuuri alustekstsina" filmiõhtud ja sel neljapäeval on kavas film "Dogma". Olin sellest filmist kuulnud ning otsustasin see oma silmaga ära vaadata. Ei pidanud kahetsema, sest tegu oli väärt filmiga ja tekitas igasuguseid huvitavaid ideid selle teema suhtes. Igatahes soovitan seda filmi soojalt.

Aga tundub, et täna ei jää viimaseks korraks keemia ringis filmi vaadata, sest nii mõndagi filmi, mis veel kavas on, tahaks näha.

Surematust

Eile õhtul sain Surematu Romaani läbi. Ja ta täitis kõik minu ootused. Enamgi veel - lausa ületas neid. Ja siinkohal väike teadaanne - kui keegi veel tahab liituda donja Lestakala fännklubiga, siis võite mulle teada anda. Ma nimelt pole enam tema ainus fänn, Piret tuli ka klubisse :D
Üritasin eile donja Lestakala veenda ka järgmist romaani kirjutama, aga ta ei tahtnud vedu võtta. A eks me veel näe..

Car free

Taaskord on siis käes 22. september ja autovaba päev. Mina läksin tööle Karoliinega. Nagu eilegi. Ja nii nagu eile nii ka täna nägin hommikul tööle sõites Sõpruse sillal kahte inimest, kes paistsid autosid loendavat (mis tekitas minus väheke nostalgiat, sest kunagi olen isegi sellist asja teinud). Minu loogiline järeldus on, et nad lugesid autosid mitteautovabal päeval ja autovabal päeval ja pärast vaatavad, et kas on erinevust ka. Mina isiklikult arvan, et ega eriti vist ei ole. Vähemalt mulle küll mingit suurt erinevust silma ei hakanud. Ja töökaaslane kah unustas ära, et täna autovaba päev on, vähemalt väitis ta, et ta oli plaaninud sel päeval mitte autoga tööle tulla.

Huvitav kas see oli seotud tänase autovaba päevaga või mitte, aga eile avastasin, et keegi on lõpuks taibanud, et 6-kohalisest jalgrattahoidjast on Eedeni kaubanduskeskuse jaoks siiski vähe ja üks 6-kohaline oli juurde toodud. Mitte et 12 kohta piisav oleks, aga progress siiski. Kui nad igal aastal ühe 6-kohalise juurde paneks, oleks mõne aasta pärast juba täitsa arvestatav jalgrattaparkla seal.

Aga mulle isiklikult tundub, et ma olen nähtamatuks muutunud. Täna nägin linnas kahte tuttavat inimest, kellele ma lehvitasin ja kumbki ei reageerinud. A võibolla on asi minu kiivris ja prillides. Täna ma kogesin, kui vajalikud need prillid tegelikult rattaga sõites ikkagi on. Sõitsin mina rahulikult, kui lendas mingi parajalt pirakas putukas mulle vastu prilliklaasi serva. Kui mul prille ees poleks olnud, oleks ta ilmselt mulle näkku maandunud ja ma arvan, et see poleks üldse tore olnud.

4772

I want to ride my bicycle
I want to ride my bike

laulis Queen. Mul täna mingil hetkel hakkas see laul kummitama. Arvatavasti oli põhjus selles, et ma osalesin 9. Tartu rattamaratonil. Siiski mitte täispikal distantsil (nii kõrgelt ma oma võimeid ei hinda), kõigest 40 km. Minu arvates täiesti paras distants. Ja rada oli lahe. Otepää on ilus kant ja kohati sai ümbrust täiel rinnal nautida. Kohati aga tuli hoolega jälgida teisi rattureid, et nendega mitte kokku põrgata. Päris kogu aeg ma ratta seljas siiski polnud, mõnel tõusul tuli maha ronida. Aeg-ajalt oli selle põhjuseks tõusu järskus, aeg-ajalt see, et kõik eespool olijad ronisid maha ja siis ei jäänud mul lihtsalt muud üle kui seda sama teha, sest vastasel juhul oleks ma kellelegi otsa sõitnud. Paaris kohas olid hoiatavad märgid üleval, kui mõni eriti karm koht tulemas oli. Ühes kohas, kus seda polnud, oleks minu meelest küll vaja olnud. Oli suhteliselt pikk laskumine, nii et sai paraja hoo sisse ja lõpus oli täiesti lahtine liiv. Ma usun, et seal kukkus nii mõnigi. Mõnda kukkumist nägin ise ka, üks päris hull uperpall oli kohe stardi ligidal, aga õnneks hoidsin siiski piisavat pikivahet, et ise neile otsa ei pannud. Ühes kohas, kus tee hullult treppis oli, tulid mulle meelde need kommid, mis Saaremaal rattamatka ajal teele lendasid. Vat kui nüüd oleks kah puistanud, siis oleks saanud konkurente maha raputada - nad oleks kõik komme korjama hakanud :p Aga ega ma tegelikult sinna esikohta püüdma ju läinudki. Nagu meile ka stardis öeldi - see on rahvasõit. Kes võistelda tahavad, peavad täispika distantsi läbima. Minu aeg jäi üsna sinna kanti, kuhu ma arvasin - 2:30:48.0

P.S. 4772 oli mu stardinumber

Sushiõhtu

Eile tehti Raatuse ühikas sushit. Põhiliselt tegi seda Hannah. Mina ja Vivian aitasime hakkida ning Chris puhastas kala (pärast pikka pealekäimist). Kuna ma istusin strateegiliselt olulise koha peal, siis langes minu õlule ka kokku keeratud sushi-rulli juppideks lõikamine. Muidu tulid enam-vähem tükid, aga need, millele Rama sulatatud juustu vahele pandud sai, lagunesid natuke ära.

A seltskond oli huvitav. Kogu aeg vooris mingisugust rahvast sisse välja. Mina olin enne kogu kohalkäinud inimhulgast vast veerandit näinud. Ja mingil huvitaval põhjusel oli naissoo esindajaid kaks korda rohkem kui mehi (kõik kohalolnud mehed olid selle boksi elanikud). Üks tüüp oli veider. Alguses hoidis pisut omaette, vahepeal vaatas toas multikaid ning leidis, et inimesed peaksid rääkimise asemel laulude sõnu kuulama (tema toast kostus suhteliselt vali muusika). Mingil hetkel hakkas ta natuke rohkem suhtlema. Ja muide, kõnealune noormees on eestlane. Tal pidi küll rootsi pass olema, aga põhimõtteliselt on tegu siiski eestlasega. Hannah millegipärast ei uskunud, et ta eesti keelt oskab rääkida. Pärast vist jäi ikka uskuma.

Aga üldiselt oli väga tore üritus. Internatsionaalne veel pealekauba. Ma arvan, et sakslasi oli seltskonnas vist kõige rohkem. Päris huvitav oli see kui köögis viibis 5 inimest, neist 3 olid sakslased (ning ülejäänud 2 ehk mina ja Vivian saame saksa keelest aru küll) ja Hannah rääkis teise sakslasega inglise keeles. Meie loomulikult ei saanud sellekohast märkust tegemata jätta. See ühelt keelelt teisele mineks on tegelikult vist kohati keerulisem kui kaasmaalasega võõrkeeles rääkimine. Samas mina rääkisin kah mõned korrad selle eesti noormehega inglise keeles, aga see oli enamasti selle mõttega, et teised kah aru saaks.

Kontrollimatusest

Eelmises sissekandes kirjutasin ma sellest, kuidas ma kontrolli oma arvuti üle ära andsin, sel nädalavahetusel kogesin ma seda, mis tunne on autoga sõita, kui see nagu polekski sinu kontrolli all. Ei, ma ei kihutanud teelt välja ega midagi, lihtsalt autol pandi cruise peale (maakeeli peaks see püsikiiruse hoidja olema). Kuidagi imelik on sõita, kui jalad pedaalidel ei ole (kuna tegemist oli automaatkäigukastiga autoga, siis vasak jalg igavles nagu nii), tõesti selline tunne nagu ise ei kontrollikski kõike, mis auto teeb. Tegelikult oli väga lihtne kontroll tagasi saada - tuli ainult pidurit vajutada. Samas ei olnud selle auto puhul ise pedaale kontrollides ka väga hea sõita, sest gaasipedaal oli nii kõva vedruga, et ma pidin ikka päris kõvasti jõudu rakendama, et normaalset kiirust kätte saada. Lõpuks harjusin ära ja siis arvatavasti ületasin kiirustki (päris kindel ei ole, sest spidomeeter oli armatuurilt ära tõstetud... eks see ole jah selline ebavajalik iluasjake või nii).
Kui juba autode peale jutt läks siis mainin selle ka ära, et käsipidur e õige nimega seisupidur (kui mu mälu mind nüüd ei peta), olgu ikka selline kang kahe istme vahel. Millalgi näitas mingis autosaates uut Audit, millel oli see ainult nupp... väga lahja mu meelest. Nüüd aga nägin, et see võib olla ka pedaali kujul. Ka see variant on minu meelest tobe. Seda ei saa ju enam kässariks nimetada...

Ka sina, Villem

Viimasel ajal on päris palju pilte fotopici üles pandud, mis on iseenesest ju tore. Kahjuks on ilmnenud mul väike tõrge nende vaatamisel - enamuse piltide suurelt nägemiseks pean panema full size, st ise nad mul normaalsesse suurusesse ei lähe. Noh, mõtlesin siis, et küsin mõne arvutiasjanduses targema inimese käest, kas sellele probleemile võiks ka lahendus olla. MSNis arupärimine lõppes sellega, et mina istusin arvuti taga käed rüpes ja vaatasin, kuidas kursor igasugu aknakesi lahti teeb (see sai toimuda läbi sellise huvitava funktsiooni nagu remote assistance). Uskuge mind, see on üsna veider kui istud arvuti taga, aga arvuti elaks nagu oma elu. Aga kõige selle tulemusena selgus, et mul on arvutis mingi müstiline probleem ja võibolla aitaks see, kui kogu asi uuesti installida. Mind see tegelikult ei üllata, ma olen juba pikemat aega seisukohal, et mina ja arvutid lihtsalt ei klapi. Võibolla on see minu aura, mis arvutitele ei meeldi vms. Samas olin ma siiamaani arvanud, et minu Villemiga on lugu teine, aga nagu selgus, on ka siinkohal sama lugu nagu kõigi ülejäänud arvutitega.

Tangot tantsitakse kahekesi

... ja kõiki teisi tantse ka. Miks ma sellest nüüd siin räägin? Aga sellepärast, et meil hakkas jälle tantsuhooaeg. Mõnus oli jälle üle pika aja tantsida. Enamus oli täitsa meeles isegi, vaid mõned figuurid, mida polnud nii palju jõudnud harjutada, olid pisut ununenud.

Mis siis veel uut? No sügisega koos hakkavad ka mõningad saated, mida vaadata tahaks, aga need pagana teleonud on osasid algusaegu ja isegi päevi muutnud. Esmaspäeval jäin ma sellepärast poolest C.S.I.-st ilma ja täna sattusin täiesti juhuslikult Hoia ja keelat vaatama. Ja Jürkat ei olegi enam hindajate seas :(( Aga Reet Linna oli täitsa asjalik. Tibi on ka välja vahetatud. Tannu on neil vähemalt alles. Muide, ta kasutas ka täna sõna "nunnu" :p