Hammaste tuleku aeg

Jõudsin lõpuks sellesse ikka, et mul hakkavad hambad tulema. Noh, tegelikult oli 28 neist juba enne olemas, aga need viimased, nn tarkusehambad (hambaarst nimetas neid kaheksandateks) olid siiamaani veel puudu. Tegelikult küll mitte päris puudu - kolm neist olid otsustanud rohkemal või vähemal määral nina igeme seest välja pista juba varem. Sel nädalal aga hakkas üks neist suurema hooga kasvama. Ning loomulikult saadab seda protsessi valulikkus ja paistetus. Käisin igaks juhuks asja ka hambaarstile näitamas, kes tõdes, et jah, antud olukord on tingitud kasvavast hambast. Ja et see võib kesta nii umbes 2 nädalat. No tore. Arvestades, et asi on juba mõned päevad kestnud, võib oodata veel umbes 1,5 nädalat sama nõmedat tunnet. Ja see on neist kõigest esimene, ülejäänud hakkavad ka tõenäoliselt millalgi aktiivselt kasvama. Püüdsin meenutada seda, kui need esimesed jäävhambad tulid... minu meelest siis küll sellist tunnet ei olnud (vähemalt ma ei mäleta). Igal juhul jääb mulle mõistmatuks, mille pagana pärast ei või need hambad kõik korraga ära tulla, miks peab neli neist kunagi 20 aastat hiljem tulema??? Ja hambaarst leidis ka, et mul poleks neid lisahambaid tegelikult üldse vaja, saaksin ka 28-ga ilusasti hakkama.

Ametlikult tädi

Jõudis aasta siis jälle niikaugele, et sain aastakese vanemaks. Sünnipäev möödus kenasti, klassiõhtu heade sõpradega oli ka vahva. Aga üks lubatud sünnipäevakingitus ei tahtnud kuidagi tulla. Nimelt lubas vend mulle suvel, et sünnipäevakingituseks saan tädiks. Noh, olgem ausad, ega päris õigeks päevaks ei tahtnudki seda kingitust saada, sest niipalju egoist ma ikkagi olen, et peres sellel päeval ainus sünnipäevalaps olla tahaks. Ametlik aeg oli tegelikult päev hiljem, aga ei tulnud siis ka veel kippu ega kõppu. Päris mitu päeva läks ja siis lõpuks, nädal pärast õiget aega, sain oma kõige nunnuma sünnipäevakingi kätte. Praegu võin seda julgesti öelda, sest käisime koos vastsete vanavanematega maimukest vaatamas ja oli ikka nunnu küll. Põhiarutelu käis selle üle, et kellelt midagi on. Otseselt ühe või teise vanema nägu nagu ei olnud, pigem igaühelt midagi. Pilte sai ka päris hoolega klõpsitud, aga kuna mul enda fotokat kaasas ei olnud, siis pole mul hetkel ühtegi neist siia postitada. Võibolla kunagi hiljem lisan.

Tõeline eeskuju

Minu vanaisa sai eile 90-aastaseks. Sel puhul peeti suuremat sorti pidu maha. Kuigi vanaisa oli peoseltskonnas kõige vanem, ei olnud ta sugugi mitte kõige vähem kõbus. Nii mõnigi sõber, sugulane, kes kutsutud oli, vaevles suuremate tervisehädade käes. Vanaema sõnul ei olnud isegi arst peale vaadates arvanud, et tegu 90-le läheneva mehega on. Ja tagatipuks on vanaisa oma maja ette jäävat kõnniteed talvel nii hästi korras hoidnud, et linnavalitsus saatis lausa kiituskirja talle. Nii et mehed, võtke eeskuju ja tehke järgi. :)

Talverõõmud

Kuigi põhimõtteliselt sai paar nädalat tagasi suusahooaeg avatud (loe: suusad üle pika aja alla pandud), siis tõeliselt avatuks võib selle hooaja vast eilsest kuulutada (eelmisel korral sai heal juhul mõned sajad meetrid sõidetud, sest siis oli peaeesmärk mäest alla laskmine).

Käisime nimelt pundi rattaretke vabatahtlikega Valgehobusemäel. Võtsin oma suusad kaasa ja tegin mõned ringid. 3+3+5 km, kui nüüd täpne olla. Neil on seal mingi kiiks kurviliste mägedega. Kui mäest alla klassikajälg läks, ei olnud probleemi, aga sellel mäel, kus jälg suht ruttu ära lõppes ja pöörangu koht täitsa sile oli, sai küll esimene kord väike hädamaandumine taguotsale tehtud. Järgmistel kordadel suutsin siiski tasakaalu säilitada. 3 km rajal rohkem kurvilisi laskumisi ei olnud, ülejäänud olid nad 5 km rajale toppinud. Ja mäega kaasas käib loomulikult tõus. Jäin oma mäest üles sammumisega päris mitmel korral kiiretele rühkijatele ette (püüdsin muidugi rajalt kenast kõrvale tõmmata, kui tagant kedagi lähenemas kuulsin). Siis oli mõnus, kui kedagi teist läheduses ei olnud, hea rahulik omas tempos sõita.

Peale lõunat enam suuski alla panna ei tahtnud ja nii ma võtsingi laenutusest natukeseks lumelaua. Mõned aastad tagasi olin sõitnud pisikesest mäest lumelauaga, aga ega sellest suurt meeles olnud (ja ega siis vist keegi väga tehnikat õpetanud ka). Kuna mõned inimesed, kes kaasas olid, olid kõvad lauatajad, siis jäin nende õpetusele lootma. Esialgu ei olnud sellest väga suurt abi, sest nende suus kõlas kõik nii lihtsalt, mina aga ei suutnud kuidagi seda õiget tasakaalu leida. Muudkui potsatasin jälle istuli (nii oli hea kindel olla). Poole mäe peal tuli J. mulle appi - hoidis minust kinni, et ma kohe mäest alla ei libiseks ja mul õnnestus natuke asjale pihta saada. Järgmised sõidud läksid juba pisut edukamalt ja kui ma suutsin ilma "vahepeatusteta" (st istuli kukkumisteta) alla jõuda, olin endaga juba rahul. Muidugi oli see sõit "mäe silumine" ehk siis tulin otse alla, mitte külg ees nagu need, kes sõita oskavad. Esialgu pidi see tunnetuse kätte saamiseks parem olema. Päris jalamil proovisin natuke ka külg ees, aga lõpuks tuli ikka hädamaandumine taguotsale. Igal juhul tuleb tunnistada, et täitsa hea elamuse jättis, kui kunagi selle õige sõidu ka selgeks saan, siis võiks täitsa meeldima hakata. Loodetavasti küll mitte nii nagu J.-le, kes äsja opilt tulnud rangluuga (mis murdus lumelauaga hüpates) endiselt mäest alla tuiskas (seekord küll lisamurdusid ei tulnud).

Mida toob aasta 2011

Minuni jõudis alljärgnev ennustus alanud aasta kohta (ennustaja pole kahjuks mulle teada).

Jaanuar

• Narkarid murravad Tallinnas sisse eurosid vedavasse autosse ja varastavad CD-mängija.

• Swedbank võtab üle Toidupanga ja hakkab inimestele toitu liisima.
• Keskerakonna tõekomisjoni otsus – Päike tiirleb ümber Maa – tekitab Ene Ergmas pahameelt.

Veebruar

• Juudi kogukond protestib Gazpromi otsuse vastu tarnida Eestile odavat gaasi.
• Presidendi vastuvõtt peetakse kokkuhoiu mõttes Skype’is. Savisaar laseb Hundisilmalt interneti eemaldada.
• Tallinna loomaaia lõvid muudetakse vabakäiguvangideks – öösiti võivad nad puuridest lahkuda, et endale linnast ise toitu hankida.

Märts

• Rahvaliit saab valimistel kaks häält. Juhatus algatab sisejuurdluse, et teha kindlaks, kes need kaks lolli olid.
• Uus lindiskandaal. Raivo Aeg esitab Janika Mölderi iluvõimlemisklubis Miss Valentine lindi ja kurika vabakava.

Aprill

• Kultuuriminister Laine Jänes vallandab Eesti viimase kultuuritöötaja – kultuuriministri.
• Avo Viiol maksab Kultuurkapitalile tagasi veel 50 senti.

Mai

• Lumesadu lakkab.
• Eesti mobiilioperaatorid lõpetavad tasuta kõned ja hakkavad rääkimise eest peale maksma. Töötukassa jagab töötutele tasuta välja 70 000 mobiiltelefoni. Tööpuudus Eestis langeb viimase 1500 aasta madalaimale tasemele.
• Maadevahetus jätkub. Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo üritavad vahetada Maa kas Veenuse või Marsi vastu.

Juuni

• Euroopa Liidu otsusega lähevad kõik liikmesriigid üle rooma numbritele, kuna araabia numbreid kasutades toetatakse islamiäärmuslasi.
• Politsei tabab sarimõrtsuka, kes tappis sarjades “Meeleheitel koduperenaised”, “CSI Miami” ja “Kondid”.

Juuli

• Eesti kaotab sõja karuputkele.
• Eesti Skype’i meeskond loob uue antiviiruse, mis kaitseb arvutite kõvaketast programmi “Windows” eest.
• Valitsus alustab tselluliiditehase rajamist, kuna kõigile naistele ei jätku tselluliiti.

August

• Otepääl sulab viimane hang talvel maha sadanud lund.
• Soomes töötavate eestlaste arv ületab Eestis töötavate eestlaste arvu..
• Evelin Ilves valitakse taas presidendiks.

September

• Lõuna-Eesti maapiirkondadesse jõuavad esimesed eurod.
• Rahapuuduses ETV koondab viimased 200 000 vaatajat.
• Armin Karu lendab esimese eestlasena Kuule. Tuhanded hasartmängusõltlased hoiavad pöialt, et ta sinna jääks.

Oktoober

• Algab riigiametnike sundkiibistamine. Lõpuks ometi selgub, kus nad tööajal viibivad ja millega tegelevad.
• Kaitseminister Aaviksoo sõidab tankiga Afganistani, et Eesti poisid jõuluks koju tuua.

November

• Eestist lahkuvad viimased 8 talenti.
• Mööblivabrik Standard alustab kampaaniat – igaüks, kes ostab kapi, saab kapis oleva homo pealekauba. Kappide müük langeb enneolematult madalale tasemele.
• Eesti jalgpallikoondis lööb mängus Fääri saartega viis väravat ja kaotab 0 : 5.

Detsember

• Somaalia piraadid kaaperdavad Tätte ja Matvere jahi Nordea. Pardal olnud 100 000 “Tuulevaiksel ööl” plaati muutuvad piraatplaatideks.
• Suusataja Andrus Ansip valitakse aasta parimaks sportlaseks.
• Raketiskandaal. Savisaar küsib Põhja-Korealt rakette Lasnamäe ilutulestikuks. Kapo sekkub, kuna rakettide tegevusraadius ulatub Lasnamäelt Toompeale.

Aasta vahetus, lumi jäi

Seda aastat juba pea nädalake tiksunud, aga ei ole jõudnud blogimiseni. Parandan siis nüüd selle vea.

Uus aasta tuli toreda seltskonna ja ufodega. Käisin pealinnas pidus ja natuke enne 12 vedasime ennast ka teatriväljakule (kui aus olla jõudsime suht napilt enne uut aastat kohale, sest seltskond koosnes enamuses sellistest kuumaverelistest inimestest, kellega kuhugi minek alati kole palju aega kipub võtma). Nägime maavälised külalised ära, jõime nii mõnedki šampusepudelid tühjaks ja tantsisime natuke Kukerpillide saatel. Üldiselt oli vahva olemine seal rahvamassis, ainus mis häiris oli see, et juba presidendi kõne ajal hakati seal ilutulestikku taeva poole lennutama, nii et presidendi jutt mattus paukudesse. Hiljem suundusime tagasi peopaika. Tiksusime seal päris kaua, nii et magama sain umbes kell 7 hommikul (kuna 31. jaanuar oli tööpäev, mis tähendas ärkamist enne 7, siis tuli üleval oldud aega 24 h ära). Järgmisel päeval sai mõnusasti poole päevani põõnatud ja siis millalgi kodinad kokku korjatud ja ennast bussile sätitud. Pühapäeval lasin jällegi Une-Matil nii kaua külas olla, kui sel tuju oli. Uni on hea :)

Aasta algust on ilmestanud lumised teemad. Maja ees kinni istumine on juba praktiliselt igapäevane teema, eile oli probleem mitte hommikul liikuma saamise vaid just õhtul parkida saamisega. Kahjuks jäin kinni nii, et enamus autost oli tee pealt eest ära, mis tähendas seda, et autod said minu selja tagant mööda ja sellisel puhul juba naljalt appi ei tõtata (samas on ka selliseid, kellel sa kinni istudes teed tõkestad, aga nemad vahivad sind vaid pahaselt autost, et miks sa juba ometi eest ära ei lähe). Kui olin ca pool tundi mässanud ja oma jõududega hakkama saada üritanud, helistasin viimases hädas tb-le ja kutsusin ta appi. Enne kui ta välja jõudis, oli tulnud üks meesterahvas omale labidaga parkimiskohta lumest puhastama ning tema oli nõus mind aitama. Nii et kui tb koos oma meespere pisema osaga välja jõudis, oli minu auto juba pisut paremas kohas ja aitasin abivalmil majanaabril natuke lund kühveldada, et ta oma bussi pargitud saaks. Kuigi see koht, kuhu ma oma auto lõpuks pargitud sai, oli hea ja tasane, istusin täna hommikul jälle kinni - tee oli lihtsalt nii lumepudrune, et välja tagurdades õnnestus ennast kapitaalselt kinni jätta.

Täna õhtul otsustasin, et ma ei hakka enam selle lumesodiga maadlema ja jätsin auto hoopis Säästuka juurde. Näis kas see sula tuleb siis nädalavahetusel ja mida see kõik teeoludele tähendab.

Lisaks sellele, et lumi otsest probleemi liikuma saamisel ja liiklemisel tekitab, on ta endiselt uudiste teemana suht kuum. Kolmapäeval helistati ERRist ja taheti kommentaari olukorra kohta. Mind natuke üllatas, et nad just meilt seda küsisid, aga ei tundunud viisakas ka keelduda, nii et ma siis vastasin küsimustele. Millalgi detsembris helistati Tartu Postimehest ja küsiti, et kas teed on ikka lahti (see oli enne Monikat, siis polnud asi hull). Lisaks kogus andmeid lumelükkamiseks kulunud rahade kohta meili teel sel nädalal ka Õhtuleht. Nii et jah, kuum teema. Meenutades eelmise aasta kevadet, kui lumekogused vist olid isegi pisut väiksemad, on aimatav, mis nii umbes aprilli alguses kuum teema olema saab.

Jõulud

Tänavused jõulud on kohe-kohe läbi saamas. Sel aastal jäi kahjuks see õige jõulutunne olemata. Kuigi tegime emaga isegi piparkooke veel 23. detsembri õhtul ja jõululeiba tegin ka. 24ndal oli tegemist suht palju, sest ma polnud jõudnud ei kaarte valmis teha ega kingitusi pakkida. Samuti vajasid vanad salmid pisut üle kordamist.

Kahjuks ei õnnestunud sel aastal jõulude ajal kogu perel kokku saada. Vennanaine jäi nimelt haigeks ja nii nad ei saanudki Võrru sõita. Võibolla oli ka sellel oma osa, et seda õiget tunnet nagu ei olnud sel aastal.

Eelmine nädalavahetus oli ka traditsiooniline kambakese jõulupidusööming, mis seekord oli saksa traditsioonide kohane. Väga maitsev oli, veelkord suur aitäh kokkadele ja koka abilistele. Kahjuks jäi seekord ära mööduva aasta meenutusring. Kuigi tuleb tõdeda, et kui ma enne pidu sellele mõtlesin, siis nagu ei tulnudki midagi väga erilist pähe, mida selle aasta kohta rääkida. Õhtu lõpuks revideerisime majas olevat vinüülikogu. Oh seda äratundmisrõõmu. Kahju ainult, et me saksakeelsete jõululaulude plaadi alles hommikul avastasime, see oleks kindlasti atmosfäärile kõvasti juurde andnud.

Selle nädala üks jõulusemaid elamusi minu jaoks oli Märt Avandi ja Liisi Koiksoni jõulukontsert, kus lauldi vanu häid lastelaule uues võtmes. Väga vahva kontsert oli. Ma loodan siiralt, et selle repertuaariga antakse plaat välja, sest neid laule just selles esituses kuulaks veel ja veel ja veel. Kel veel võimalust Raplasse või Kuressaarde kuulama minna, siis soovitan soojalt.

Kassiarmastajatele

Mulle näidati ühte huvitavat linki, ei saa seda jagamata jätta. Kõige parem soovitus selles loos oli minu meelest see, et kui kass läheb ülekäte, tuleb tema magamisasemele oma väljaheited jätta, siis saab ta aru, kes siin boss on. :) Aga keda huvitab, lugege ise lähemalt - 6 Adorable Cat Behaviors With Shockingly Evil Explanations

Monika möllas

Tuli ja tõi see Monika siis meile ka rohkelt lund (enne seda oli täiesti ideaalne talveilm - maa oli valge, aga teed puhtad). Lumelükkajad rõõmustasid, et lõpuks saavad tööd ka teha (seda, kas nad ka järgmise päeva õhtuks enam rõõmsad olid, ei tea praegu kommenteerida).

Minul oli neljapäeval vaja naabervalda koosolekule sõita. Noh, asusin siis aegsasti teele. Põhimaantee oli täitsa ok, aga tugimaanteele jõudes muutus asi hullemaks. Tee oli lund täis ja konarlik, mina üle 50 km/h sõita ei julgenud. Minu taga olev auto oli julgema juhiga, kihutas mingil hetkel minust uljalt mööda. Koosolekupaika jõudes tekkis järgmine probleem - kohas, kus võiks olla normaaltingimustes parkimiskoht, laiutab suur lumehang. Jätsin oma auto lõpuks tee äärde, loodetavasti ei jäänud otseselt ette kellelegi. Pärast koosolekut oli muidugi parasjagu tegemist, et sealt ära välja manööverdada, aga sain siiski oma jõududega hakkama. Seda viimast aga ei saa öelda reedese ja täna hommikuse tööle mineku kohta. Kui head inimesed oma abikätt poleks ulatanud, polekski ehk autoga liikuma saanud. Homme on lootust iseseisvalt hakkama saada, kuna täna puhastati majaesist lumest. Mis tähendas ka, et auto sai ära parkida ilma, et oleks vaja olnud enne labidaga vastavat kohta ette valmistada. Seda viimast tegin ma näiteks reede öösel jõulupeolt tulles. Kuna kell oli 3 öösel, siis pealtvaatajaid ei olnud, aga ma usun, et selline seelikus lund kühveldav tibi oleks üsna koomiline vaatepilt olnud (aga vaatamata minu öistele jõupingutustele parkimiskoha ettevalmistamisel, oli (nagu juba eelpool mainitud) täna hommikul ikkagi auto lumes kinni).

Nädalavahetusel oli asja pealinna, nii et nägin oma silmaga ka ära, kuidas sealpool olud on. Linnapilt tundus üsna sarnane sellele, mis Tartus praegu toimub. Kõnniteed-teerajad, lumelükkamismasinad jne. Pühapäeval aga oli Tallinnas tunduvalt nõmedam ilm kui Tartus, siin ei sadanud enam lisa sellele lumele.

Valgrest ja talvest

Täna sattusin eneselegi natuke ootamatult Valgre lainele. Ma usun, et eile, kui mind kontserdile kutsuti, küll ilmselt mainiti ka seda, mis teemaline kontsert on, aga kuidagi läks see mul kõrvust mööda. Meeles oli see, et Tõnu Raadik ja Henn Rebane ja TÜ aula. Sinna ma siis kohale läksin ja kui asi pihta hakkas, sai selgeks, et lisaks neile kahele on kambas ka Jüri Aarma, kes loeb katkendeid Valgrest kirjutatud raamatust. Nende vahele siis Valgre looming akordioni ja viiuli esituses. Paari laulu Tõnu Raadik ka laulis natuke ja ühe laulu puhul paluti publikul kaasa ümiseda. Ümiseti küll. Mulle ümisemine sobis, sest hääl mul veel päris laulukõlbulik ei ole, kuigi rääkimiseks teda juba on (nädal tagasi oli põhimõtteliselt pilt on, häält ei ole seis). Üldiselt jättis kontsert hästi sooja ja armsa mulje ja loomulikult oli nende kahe mehe ühist musitseerimist äärmiselt nauditav kuulata.

Tagasi koju tulles avastasin, et vahepeal on tuul julmemaks muutunud. Jõe ääres oli nii vali tuul, et koju jõudes oli mu üks kõrvalest külmast valge (kuigi mul oli müts ilusasti peas). Loomulikult hakkas see varsti, kui oli pisut üles sulanud, jubedalt valutama. Õnneks läks see siiski mõne aja pärast mööda. Kraadiklaas aga näitab - 14 kraadi. Polegi niiväga külm, aga tuul paneb hea mitu miinust kohe juurde.

Energiaahvid

Ühes meie alajaamas olid täna öösel ahvid käinud ja elektri kaasa viinud. Kahjuks on selle alajaama taga nii kool kui kauplus ning lisaks ka eramaju. Päris mitu korda helistati meie majast Eesti Energia rikketelefonile. Selgeks sai üks - seal pool ei teata suurt midagi. Brigaad juba otsib viga, brigaad alles hakkab sõitma... seda kõike räägiti ühe kõne jooksul. Õhtuks oli brigaad kohal, aga selgus, et viga on suurem, kui arvata oskasime. Kui homseks tagasi ei ole, jääb lastel jälle kool ära (maaküte... ilma elektrita on maja külm).

Lisaks sellele, et elektrit tagasi tuli kaubelda, tekkis peale lõunat majas sidesulg. EMT-l polnud järsku pulkagi levi ja lauatelefonid ka ei funganud. Saatsin EMT-le meili ja küsisin, mis toimub. Vastuseks sain, et korraline hooldus tugijaamas (jälle EE) ja levi tuleb pool viis tagasi. Saatsin meili tagasi, et kas kliente korralistest hooldustest ei teavitatagi, sellele vastust veel õhtuks ei olnud (aga üks pulgake levi oli). Mis seda vallavalitsust ikka teavitada, kui nad helistada ei saa, eksole, kõigest ca 10 numbriga kliendike. Elioni ei kirjutanud, aga homme võiks tegelikult nende käest ka uurida, et mis värk oli. Sellistest asjadest võiks ikka teada anda.

Õhtul tahtsin kohalikust tanklast autole bensiini võtta, aga plaan jäi katki - ajutiselt ei saa kaardiga maksta.

Aastapäev

Täna sai täis aasta selles ametis. Ega ma muidu võibolla polekski täpset kuupäeva mäletanud, aga kolleegide kingitud tindipliiatsi karbil on kuupäev kirjas. Kirjutusvahend ise ka veel kirjutab (kasutan seda põhiliselt allkirjastamiseks, niisama ei sodi sellega).

Aga mis ma siis oskan öelda... meelakkumine ei ole, kuigi probleemide kõrval on ka toredaid külgi. Õppida on veel palju ja arenemisruumi ka jagub.

Silte ei saa alati usaldada

Eile oli mul vaja sõita Konguta vallamajja koosolekule. Kuna ma polnud seal kunagi varem käinud, olin natuke kaarti tudeerinud, et kus see asutus üldse paikneda võiks. Olin siis enam-vähem valmis vaadanud, et kuidas sinna saada võiks. Pärast lõputuna tundunud kruusateed jõudsin ristmikule, kust ma oma mõistusega oleks paremale pööranud, aga silt otse ees teatas, et Konguta jääb vasakule. Mõtlesin, et olgu siis peale, kui vasakule, siis vasakule. Sõitsin siis kahtluseuss hinges närimas, et kas ma ikka liigun õiges suunas, kuni märkasin vastutuleva auto roolis kolleegi, kes samale koosolekule suundumas oli. Seepeale otsustasin, et ilmselt tulin ikka vales suunas (lootsin, et ehk tema ikka teab, kuspool see vallamaja asub). Kui olin segadusttekitavast ristmikust uuesti mööda sõitnud, siis märkasingi umbes mõnesaja meetri pärast hoonet, mis tundus tõenäoline sihtkoha kandidaat. Majale lähenedes märkasin teisigi kolleege, nii et enam ei olnud kahtlust.

Hiljem kuulsin, et ma polnud ainus ekselnu, teisedki olid selle asutuse leidmisega parasjagu vaeva näinud. Enamus olid eeldanud, et mõnigi sildike ikka õige asutuse poole suunab, aga võta näpust. Vallavanemale sai igatahes märkus tehtud.

Loo moraal - usalda oma sisetunnet, mitte silte.

Miks vahel tasub astroloogilist abimeest kuulda võtta

Astroloogilisest lauakalendrist on mõnikord kasu ka. Selle nädala esimese kolme päeva kohta oli seal muuhulgas kirjas, et soodne aeg kuulutuste avaldamiseks. Panin uuesti üles vahepeal aegunud kuulutuse Nissanile uue omaniku leidmise kohta. Täna natuke enne viit helistas üks huviline. Leppisime õhtuks autovaatamise kokku. Tuli noormees koos sõpradega. Vaatasid, uurisid, ostusooviga noormees tegi pisikese prooviringi, tingis natuke hinnas ja ütles, et võtab ära. Vormistasime kohe ka ostu ära ning läinud ta ongi. Loodan, et neil saab koos tore olema.

Näitusel käidud, mitte midagi nähtud

Jupijumal reklaamis mõni aeg tagasi AHHAA Nähtamatut näitust. Olin pikalt planeerinud ja mõelnud, et jaa, peaks ikka minema. Eile otsustasin, et lähen käin ära.

Meid tuli kokku 8 - üks viieliikmeline seltskond, mina ja kaks koolipoissi. Natuke juhendamist ja meid lasti näituseruumi. Minu suurim probleem oli see, et pidevalt kobasin kellegi selga ja ei saanud liikuda selle juurde, mida giid meile näidata tahtis. Ja tuleb tunnistada, et üsna abitu tunne oli. Mingil hetkel siiski vajus kamp natuke rohkem laiali ja pääses liikuma. Mootorpaadiga sõidu osa oli täitsa vahva - tuul puhus ja vett pritsis ja mootor mürises ja kuhugi ei pidanud liikuma, sai vaikselt ühe koha peal istuda. Kui sõit läbi sai, tuli leida tee kohvikusse ja seal arveldada ja joogiga lauani jõuda (ma ei ole päris kindel, et ma istumispaika otsides kellelegi oma teevett peale ei kallanud). Lõpetuseks saime oma giidi küsimustega piinata.

Igal juhul mina soovitan ka omalt poolt kõigil ära käia. Huvitav kogemus olla ca tund aega pime. Kusjuures on hämmastav, et see asi tõesti terve tunni kestis. Oleks võinud arvata, et me polnud seal sees kauem kui pool tundi. Paistab, et pilkane pimedus moonutab ka ajataju.

Libahundi jälgedes

Olles ennast jupijumala ja crexi orienteerumispisikust nakatada lasknud, ei olnud vaja pikka mõtlemist, et ka läinudlaupäevasele kergelt ekstreemsusele kalduvale orienteerumisele "jah" öelda. Muidugi ei teadnud ma seda jah-sõna öeldes, et ilm sel ajal nii talviseks kisub.

Kõige kehvem lugu kogu selle ootamatu talvega oli seoses transpordiga, mis olude sunnil oli võõras ja suverehvides. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga Keila oli laupäeva hommikul väga libe koht. Õnneks läks kõik hästi (roolis oli ikkagi kogenuim meie seast) ja jõudsime tänu kohaliku poemüüja juhatusele õigesse kohta. Seekord püüdsime olla tublid ja raja endale enne valmis joonistada, kui ummisjalu punkte püüdma tormame. Jupijumala kaardile sai õige mitu joont - õigeid ja valesid, aga puhtandit teha ei jäänud mahti. Tuli kiiruga kaarile kilekott pähe tõmmata ja starti rutata. Stardiülesande täitja sai otsustatud stiilis kes on vabatahtlik, astugu üks samm ette, mina ja crex astusime sammu taha... Kui stardipauk käis, panid kõik metsa alla plagama, jupijumal üritas veel meie käest kompassi saada, aga kuna meil ei õnnestunud seda piisavalt ruttu kotist leida, läks ilma teele. Ootasime seal tükk aega, jõudsime juba pisut muretsema hakata, sest metsaalune oli küllalt vaikseks jäänud ja ootajate read muudkui hõrenesid, aga lõpuks siiski nägime tuttavat kuju stardipunkti poole lippamas. Edasi läks asi juba kolmekesi.

Minu lemmik punkt oli muidugi see, kus sai trossi küljes maa ja taeva vahel liuelda. Niisama kahjuks liuelda ei lastud, tuli ka liivakotiga täpsusvise sooritada. Kuigi ma hoiatasin kaasvõistlejaid, et minu täpsus ei ole just kõige parem, õnnestus seekord ka märklauale pihta saada.

Kui eelmisel võistlusel sain alguses varba vaid niiskeks ja jalad päris märjaks alles viimase punkti juures, siis seekord said jalad üsna ruttu märjaks, kuna üle lumiste heinamaade tatsamist oli omajagu. Et sellest veel vähe ei oleks, avanesid peagi ka taevaluugid ja lumi/rahe/vihm või mis iganes ollus, hakkas sealt alla sadama. Õnneks mitte väga pikalt. Lisaks sellele, et jalad lumes sumbates märjaks sai, oli aeg-ajalt vaja ka üle kraavide kalpsata. See kõik aga taandus pühapäevaseks jalutuskäiguks, kui olime rinda pistmas kurikuulsa punktiga nr 40. Õigemini, selle punktini jõudmine ei olnudki maastiku mõttes nii hull, aga sealt järgmiseni mööda otseteed minek sisaldas vett ja lund ja muda ja pokusid ohjeldamatus koguses. Selline mätastel hüplemine ja jalale vähegi kindlama toetuspinna otsimine ja poolest säärest mutta vajumine võttis minu suht võhmale. Kui lõpuks seljandikule jõudsime, tundus edasine kõndimine kui jalutuskäik pilvedel. Ainus positiivne asi selle mudarännaku juures oli see, et muda oli tunduvalt soojem kui lumi, mille tulemusena jalad ei olnudki enam nii külmunud. Mööda seljandikku patseerides tundus juba, et üks jalg nagu ei olekski enam märg. Aga see tunne kadus varsti, sest tulid uued lumeväljad, uued kraavid ja muidugi ka uus sadu kaela, et me jumala eest ära ei kuivaks (minu jope unustas ära mõiste "ära kuivama", nii läbi ligunenuna ei olnud ma seda varem näinud, õnneks jäi sisemine pool siiski kuivaks). Jalgade märjaks saamises tegi jupijumal meile seegi kord ära (seekord vabatahtlikult) - kui tee viib ühele poole jõge ja punkt on teisel pool jõge, siis tuleb lihtsalt minna läbi jõe ja punkt ära võtta.

Võistluspäeva lõpuks jõudsime järeldusele, et sellel võistlusel oli põhiaur pandud sellele, et punktini viiv tee oleks võimalikult ekstreemne, punkt ise aga asus küllalt nähtaval kohal, kui juba õigesse kohta jõudnud olid. Orvandikke oli seekord vaid üks, aga kuna me oma teekonda käigu pealt lühendama olime sunnitud (mina ei saa aru, kuhu need 6 tundi ikkagi kadusid, nagu polekski õieti rajal olnud), siis jäi see välja. Poollagendikud olid ka täiesti mõistlikud, nii et punktide paneku ja nende kirjeldamise poolest plusspunktid selle võistluse korraldajatele.

Kuigi meie punktiskoor jäi küllalt tagasihoidlikuks, tundub nagu oleks vorm parem, kui eelmisel korral. Pole ei jalgadel ville, valutavaid alaselja lihaseid ega midagi muud erilist tunda. Pisut kange oli olemine pühapäeval, aga süvavenitus ja saun mõjusid hästi. Igal juhul, teinekordki (ehk siis saab ka torni ronida).

Sooja leiba, mõtelge*

Olin ammu mõelnud, et võiks ju ka proovida leiba teha, aga siiamaani tegudeni jõudnud polnud. Eelmine nädal osalesin ühes leivategemise õpitoas ja sealt saime portsu poolvalmis leivatainast koju kaasa (üsna huvitav oli kauss seljas rattaga koju kimada :p). Esimese katsetuse tegin neljapäeva hilisõhtul - kuna vormi käepärast ei olnud, siis katsetasin pisikeste pätsikestega. Natuke nätsked ja liiga hapukad tulid (mul sai suhkur otsa, aga poodi minna oli juba liiga hilja). Viisin ühe pätsikese tööjuurde ka. Naiskolleegid sõid ja leidsid, et pole häda midagi, aga üks meeskolleeg väljendas oma arvamust sellesse katsetusse sellega, et peale esimest ampsu pani leivatüki tagasi. Nojah. Esimene vasikas läheb ju ikka rohkem sinna aia tagumise osa poole.

Natuke juuretist jätsin külmkappi ka, nii et nädalavahetusel otsustasin ennast korralikumalt varustada ja kodus käigu ajal ema elektripliidi abil uue katse teha. Ema keeksivormist sai leivavorm ja tuli täitsa selline vormileiva laadne toode. Maitse oli juba päris hea. Soola ainult jäi pisut väheks (kuna kasutasin jämesoola, siis ei panin igaks juhuks natuke vähem kui retsept ette nägi). Igal juhul katsetan edasi (unustasin küll õigel ajal uue juuretise võtta, aga õnneks jätsin külmkappi veel vanast portsust natuke).

* Need luuleread tulid ahjusooja leiba süües kohe meelde.

Viimne puhkus

Puhkasin eelmisel nädalal oma viimase jupikese puhkust sel aastal (edasi tuleb vaid tööd rügada). Osa sellest ajast kulus siiski tööga seotud asjadele, aga ülejäänud aja kulutasin oma äranägemise järgi. Ühe päeva näiteks kulutasin täielikult koristamisele. Neljapäeval aga istusin üle pika aja Nissani rooli. Esialgu tundus, et see sidur ei liigu ju. Tegelikult liikus küll, lihtsalt rohkem jõudu oli vaja rakendada kui Kia puhul. Üsna ruttu harjus tegelikult ära jälle Nissaniga. Harjumiseks oli muidugi terve tee Tallinnasse aega. Venna juhiste järgi jõudsin iseseisvalt Mustamäele. Ei olnudki väga keeruline, kuigi ma korra suutsin juba arvata, et ma olen valesti läinud, aga siis avastasin, et täiesti kogemata olin ma ikkagi õige tee valinud, nii puhtjuhuslikult. Nissaniga Tallinnasse minemise mõte oli lootus, et ehk õnnestub talle uus omanik saada. Kahjuks see siiski ei õnnestunud.

Tegelikult oli Tallinna minekuks veel paar põhjust peale Nissani. Nimelt toimus Euroopa Roheliste kohtumine, kuhu olin ennast vabatahtlikuks kirja pannud ja üks ühissünnipäev kolme peaosalisega. Tulenevalt sellest, et ma nii kui nii Tallinnas olin, sobis mulle vägagi otsus see sünnipäev pealinnas pidada. Enamus saarlastest küll boikoteeris seda üritust, aga tublimad olid kohal. Õhtu möödus lobisedes ja kõnesid pidades ja veinikeldrit või mõnd kaasa toodud pudelit tühjendades. Ühel hetkel hakkas aeg lendama ja enne kui arugi sai, oli kell juba viiendat hommikutundi tiksumas, nii et otsustasime ikka silma looja ka lasta (ulguvate koerte ja mürisevate masinate kiuste).

36 000 sammu ühe päevaga

Lasin end kaasa haarata jupijumala ja crexi orieneerumislembusest ja ühinesin nendega laupäevasel rogainil. Väike eelkogemus oli suvisest Tamsalu orienteerumisest olemas (ma juba teadsin mismoodi punkt välja näeb).

Ilm oli korraldajatel seekord ilus tellitud, nii et kui parajasti nina maas punkti ei otsinud, sai sekka ka ilusaid sügiskollaseid Lõuna-Eesti loodusvaateid imetletud. Kokku oli 40 punkti maastikule ära peidetud. Neid kõiki ära võtta me ei lootnudki (see oleks tähendanud märksa suuremat pingutust kui meie ettevalmistus lubas). Ma vargsi lootsin, et saame 20 täis (et siis oleks nagu pooled täpselt), aga lõpus läks pisut napiks ja otsustasime ühest loobuda ja pigem minna kindla peale õigel ajal finišisse, et mitte trahvipunkte saada.

Nagu öeldud, me väga hullusti ei pingutanud, st ei jooksnud ühest punktist teise, vaid pigem läksime kiirel sammul (vahepeal natuke ka jooksime, aga siis tuli jälle kaarti vaadata ja seda jooksu pealt teha ei saa). Nagu korraldajad olid lubanud, kuiva jalaga ei pääsenud meist keegi. Ma oleks peaaegu pääsenud ainult pisut märjaks saanud jalgadega, aga viimase punkti, mida me võtsime, toppisid nad märja metsa alla ja siis ei olnud enam pääsu. Kõige vingema soorituse jalgade märjaks saamisel oli jupijumal juba päeva esimeses pooles teinud - graatsiline hüpe mutta ja hetkeline paanika kadunud jalanõu pärast, mis siiski üles leiti. SI-pulga on nad ka õnneks veekindla teinud.

Päris palju punkte oli meie "lemmik" kohtades - orvandites. Seda moodustist on kohati ikka üsna raske tuvastada. Õnneks leidsime kõik orvandi punktid, mida võtma läksime siiski üles. Lagesoost aga on korraldajatel suht veider arusaam - minu meelest polnud seal lagedaga vähimatki pistmist. Suure otsimise peale leidsime selle punkti siiski üles.

Kokku tuiasime punkte otsides ca 7,5 tundi ringi ja käisime/jooksime selle ajaga läbi 36 km (nüüd võib 3,5 päeva mureta olla sammunormi pärast :p). Kõik meist said jalgadele ville ja mõningaid valusaid lihaseid mälestuseks. Minul hakkas mingil põhjusel alaselg tunda andma. Samas oleks kogu selle retke peale võinud hullemat karta :)

Külaskäik naabrite juurde

Eelmisel pühapäeval oli äratus väga varajane. Kell 7 tuli olla juba kogunemiskohas, et istuda bussi ja põhjanaabrite juurde külla sõita. Läksime Jyvaskülla targemaks saama. Võõrustajad tahtsid meid kohe väga targaks teha ja kuulsime lugematul arvul ettekandeid. Kõik muidugi soome keeles. Kuigi meil oli tõlk kaasas, kes siis kogu info maakeeli edasi andis, tuleb tõdeda, et üsna raske oli niimoodi tarka juttu kuulata, aga midagi siiski kõrva taha jäi ja isegi paberile sai midagi kirja.

Pühapäevasest pikast sõidust ja varasest ärkamisest olime nii väsinud, et kell kümme oli juba Unemati platsis. Mõtlesin küll, et kui nii vara magama lähen, olen järgmine hommik juba ei tea kui vara üleval, aga ei. Kella helisedes oli ikka tunne, et tahaks veel voodisse jääda. Järgmised õhtud enam nii hästi ei läinud - õhtud sisaldasid ka meelelahutuslikku poolt ja magama sai järjest hiljem.

Ühel õhtul külastasime mingit baari, kus mängiti popjazzi. Kuna üks kolleeg, kes parajasti kaasas oli, on ise ka kõva laulumees, siis veensime teda esinema minema - saigi bändiga kokkuleppele ja kõlas Creedence Clearwater Revivali Have You Ever Seen the Rain. Hiljem, kui bänd otsustas pillid kotti panna, läks meie laulik uuesti lavale, tinistas pisut kitarri ja juba kõlas ühislaul. Ah jaa, pärast seda kui bänd läinud oli, ei jäänudki baari kedagi peale meie ja baarmani. Muide, neil on seal selline mojito konsentraat, millele vedelikku lisades saab maitse poolest täiesti korraliku kokteili, aga väljanägemiselt ei meenuta asi küll mojitot (ei mingeid piparmündilehti ega purustatud jääd).

Igal juhul oli tore reis hea seltskonnaga. Ilmselt jäi kõigi meie hinge kriipima kõige rohkem teadmine, et Soomes on näiteks 2000 elanikuga omavalitsuse eelarve 15 miljonit eurot (millest 3,8 milli eelmise aasta lõpus üle jäi) ja riik laseb rahulikult toimetada.