Meie kambake

Küll lastel on ikka ohtlik ja väsitav elu. Mängisime eile Merikese juures mädamuna. Ma sain päris mitu korda peavigastusi lisaks jalavigastustele ja peale igat jooksmist läks natuke aega hingeldamisele. Kuidas väikesed lapsed küll jaksavad päevast päeva neid jooksumänge mängida??? Igal juhul täna annavad nii mõnedki lihased endast märku, muidu lähekski ju meelest ära, mis lihased mul kõik olemas on. Kõik, kes lõpuni mängisid, said ka endale uue(d) nime(d). Vahepeal domineeris tugevalt j-täht, aga see muutus varsti. Pille jäi ühe nimega, minul ja Merikesel õnnestus kaks nime saada ja Margusel lausa kolm.
Põhjus, miks me Elvas üldse olime, oli see, et Merike tahtis grillida, aga kuidas ikka üksi grillid. Nii vedaski ta endale autotäie rahvast kohale ja hommikul vedas rahva Tartusse tagasi. Mis tähendas seda, et äratus oli kell viis, et Merike kaheksaks tööle jõuaks.
Enne magamaminekut oli väike muusikaline vahepala kui Merike Pillele plaati kirjutas. Kuulsin nii uusi ja huvitavaid laule kui ka tuttavate laulude sõnadest pisut lähemalt.