Kuidas ennast ära väsitada

Eile oli üks tõeliselt väsitav päev. Kes MSNis juhtusid olema, panid võibolla tähele, et praktiliselt terve päev olin away. Ja olin ka. No hommikul olin vist tunnikese või nii kontoris, siis panin Sinilinnule hääled sisse ja võtsin suuna Elva poole. Ja nagu ikka siis, kui keegi mulle enne minema hakkamist "ära kihuta" ütleb, sõitis mingi aeg mul veoauto ees kiirusega 60 km/h... Õnneks mitte päris terve tee. Seal Elva ligidal otsisin ühte maatükki, millest ma pilte pidin tegema. Loodetavasti leidsin lõpuks ikka õige koha üles. Kuigi minu meelest polnud eile just parim ilm sedasorti fotosessiooniks. Edasi läks tee Rõngu suunas, väike läbipõige vallamajast ja suund Hellenurme poole. Seal läks jälle fotosessiooniks, aga seekord koos kruntide omanikuga, nii et vähemalt said seekord õiged kohad pildi peale, kuigi minu meelest oli igal pool lumi lumi lumi. Ja seal lumes tuli sumbata ka natuke. Mulle anti küll kummikud jalga, aga need olid nii umbes viis numbrit suured ja lumi oli nii sügav, et tuli sealt lihtsalt üle ääre sisse, mistõttu jalad said ikkagi märjaks. Aga eks näis, kas ma suudan neid krunte ikka üksteisest eristada, pole uuesti pilte vaadanud....
Tagasi Tartusse jõudes oli aeg niikaugel, et tuli poest lõunasöök hankida, jõudsin selle ära süüa, mõne minuti hinge tõmmata ja siis ootas all auto, et mind teedevalitsusse viia, kus meil oli kohtumine kokku lepitud. Nii nagu ma arvasingi, ei läinud see sugugi libedalt, mis teeb minu töö loomulikult raskemaks...
Pärast teedevalitsusest tagasi jõudmist sain mõnda aega kontoris olla, kui tuli uuesti autole hääled sisse panna ja maamõõtjatele järgi minna. Kohta, kus ma varem käinud ei olnud loomulikult. Sõitsin mina siis seletuste järgi ja vaatan, et kedagi pole näha, mõtlesin, et olen valesti tulnud ja helistasin Erikule. No seletas tema siis, kust ära keerama peaks, lähen tagasi, jõuan järeldusele, et ma ikkagi tulin esimene kord õigest kohast ja sõidan sinna tagasi. Ja täpselt sama koha peal, kust ma Erikule helistasin, jäin uuesti seisma, sest seal nad olidki. Nad olid lihtsalt kaugemal olnud ja teelt ei olnud neid näha...
Kui olin maamõõtjad kontorisse toonud, läksin koju ja pärast söömist ja väikest hingetõmbamist oli aeg tantsima minna. Kui ma sealt tagasi jõudsin, olin täitsa läbi.