Kevad ja transpordivahendid

Täna pärast Aurast tulekut otsustasin Statoili põigata ja Nissanile väikse pesu lasta teha. Seekord ei olnud ma sugugi ainus, kes sellise huvitava mõtte peale tulnud oli. Kui Statoili jõudsin, oli üks auto pesulas ja 3 ootasid ukse taga. Jäin siis minagi ootama. läks nii 20-25 minutit, kui olingi ise pesulas. Tegelikult on seal täitsa põnev sees istuda :) Aga nüüd on Nissan jälle sinine. Ei ole enam ebamäärast värvi meeletu tolmukihi all. Ta oli mul terve nädala maja ees seisnud, nii et tolmukord oli aukartustäratav. Ise olen Karoliinega tööl käinud (viisin ta eelmine reede hooldusse ja paistab, et see logiseva vända probleem on lahenenud... ptüi-ptüi-ptüi). Kusjuures, vaatamata sellele, et ma neli päeva jalgrattaga tööl käinud olen, pole ma kordagi tulnud õhtul üle Sõpruse silla koju (olen kogu aeg enne linnast läbi käinud erinevatel põhjustel). See poole kuue paiku üle Sõpruse silla sõitmine on muidu mu lemmikosa jalgrattaga koju sõitmisest :P (jah, see on minust õel, aga eredamat näidet selle kohta kuivõrd palju efektiivsem võib jalgratast autost linnaliikluses olla, on raske leida). Praeguste ilmadega on muidugi lausa lust rattaga sõita. Hommikuti on küll veel ikka päris külm, aga elab üle. Aga juba annab tunda see, et meie ruumi aknad tööjuures on lõunasse ja läände ja lahti käib ainult üks pisikene aknaruut. Täna tuli aknast isegi õhku ja oli täitsa normaalne olla, aga eile ja üleeile oli tegemist pigem saunalava kui kontoriruumiga. Ja praegu on alles kevad! Ma ei taha mõeldagi sellele, mis suvel +25-kraadise temperatuuriga jälle seal olema hakkab.