Eile käisime Emajõel sõitmas. Tegu ei olnud päris niisama lõbusõiduga, vaatasime miljööväärtuslikke alasid (muinsuskaitse esindaja oli ka meiega kaasas). Põnev sõit oli, nägi asju natuke teise vaatenurga pealt. Ja see mees, kes paati juhtis, oli tõsine vana kooli mees. Kuna mina olin ainuke naisterahvas seal seltskonnas, siis sain kõrgendatud tähelepanu osaliseks. See seisnes laulmises ja suupilli mängimises (viimase saatel hakkas tema koer uluma). Kuna üks meie paadiretkel osalejatest saabus hiljem, kuulsime vahepeal poliitilisi ja muid elulisi mõtteavaldusi. Ja pärast seda, kui me õnnelikult maa peal tagasi olime (arvestades paadijuhi olekut, ei olnud osad inimesed selles õnnelikult tagasi jõudmises vist väga kindlad... ja mõningad sadamas seisnud paadid ei olnud ka ilmselt eriti õnnelikud meie maabumise üle), hakkas ta anekdoote rääkima. 3-4 anekdooti tuli jutti ja oleks rohkemgi tulnud, aga meil oli vaja ära minna.
*Selle sõnaga seoses tuleb meelde, et paadikapten oletas mingil põhjusel, et ma Savisaare pooldaja olen... sellise seose peale olin ma suht hämmingus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar