Oktoobrilaste sünnipäev

Umbes laupäeva keskpäeval hakkasime päälinna poole sõitma. Vaatamata mõningastele kahtlustele leidsime ka S-i maja ilusti üles ja saime temagi kaasa võtta (koos õuntega :p). Mõne aja pärast tekkis mõte, et peaks väikse sissepõike Põltsamaale tegema. Külastasime kohalikku Maximat. Hädavaevu suutis Man müüjale selgeks teha, et meile pole vaja 3377 moosipalli, T-le piisab ühest ka.
Enne Tallinna jõudmist täiendati veel külaliste nimekirja. Ja avastasime, et värviliste kaunistustega rekka taga on palju toredam sõita kui igava sõiduauto taga. Ja lõpuks, peale teist boksipeatust ja väikest tutvumist mõningate pisikeste tänavatega, jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt kallistuste-õnnitluste tuur ja siis edastasime Manile kuninga läkituse :p Vajalikud asjad kaasa ja nii me teele asusimegi. Sügisandide korjamine, mälumäng, seebimullid, imeline duett, väike Kaera-Jaan, pisut lõbutsemist mänguväljakul ning viimaks varandus. Mulle tundus, et Man oli rahul sellega, et me tema pärast nii palju vaeva näinud olime :) Igal juhul oli tore ja lõbus jalutuskäik (ma ei tea, kes sellega hakkama sai, aga tänud sellele, kes ilmataadiga asjad korda ajas). Ja nagu värskes õhus ikka juhtub, oli kõht vahepeal suht tühjaks läinud, aga õnneks sai varsti süüa. Mulle tundub, et sellest on vist päris kaua, kui viimati sai niimoodi laua taga istutud... enamasti on ikka sünnipäevad rootsi laua stiilis. Igal juhul sai süüa-juua, laulda, tantsida, igasugu teemadel vestelda jne.
Pühapäeval vaatasime telekat (kui see lõpuks aru sai, et ta ei ole raadio ja peaks ikkagi pilti ka näitama) ja siis otsustasime, et lähme loomaaeda. Ma polnud seal niiiii ammu käinud. Mõningad loomad olid endale küüntest rüü vms teinud või kuidagi muud moodi ennast nähtamatuks muutnud. Aga oli ka piisavalt palju nähtavaid loomi. Pärast ringkäiku loomaaias olid kõhud tühjad. Esiteks proovisime õnne seal söögikohas, mis kohe loomaaias asub, aga kuna seal oli ilmselge tööjõu puudus ja meid ähvardas näljasurm enne kui üldse mingit lootust tekib süüa saada, siis me otsustasime kusagilt mujalt süüa otsida. Kuna kohalikud armeenia šašlõkki proovida ei julgenud, maandusime lähimas kaubanduskeskuses. Ja kujutage ette - keset Tallinna linna leidub koht, kus kaardiga maksta ei saa. Hämmastav! Aga oma pitsa saime lõpuks kätte. Maitses hästi. Siis otsustasime ka üle vaadata selle koha, kuhu me ilmselt märtsis appi kolima tuleme ;) Päris kena roheline oli teine. Ja minule ikkagi meeldis see rebane seal maja ees, ta nägi liiga armas välja, et marutaudis olla. Tundus lihtsalt natuke näljane.
Lõpuks jõudsime oma seiklustega päälinnas ühele poole ja hakkasime tagasi Tartu sõitma. Aeg-ajalt tuli teises reas vastu ühtlane tulede voog... tundus, et me sõidame vastuvoolu. Tänu sellele tulede voole oli väga raske mööda saada 70-ga ees venivatest autodest... pidi lihtsalt ootama ja lootma, et nad siis kas kuhugi ära keeravad või et juhtub ime ja sirgel teelõigul ei tule ühtlast tulede rivi vastu. Paar korda seda isegi juhtus. Nii et jõudsime ikka veel pühapäevase päeva sees Tartusse. Ja L. jõudis lausa täpselt selleks ajaks koju, kui vaja oli.