Lõuna-Eesti rattamatk

Nädalavahetusel võtsime ette rattamatka Lõuna-Eestis. Võtsime rattad kaasa ja sõitsime rongiga Oravale. Nii kui rongist välja saime, hakkas sadama. Ootasime suure saju möödumise ära ja hakkasime sõitma. Esialgu oli ilus ilm, võtsime suuna Piusa koobaste juurde. Tegime söögipausi ja selle ajaga jõudis ka vihm järgi. Suurema saju eest otsisime varju infotahvli katusekese alt, kuhu me isegi ära mahtusime. Kui sadu vaiksemaks jäi, tahtsime minna koobastesse sisse ka. Selgus aga, et vahepeal on sealne looduskaitse liikunud 21. sajandisse ja koobastesse sissepääsu klaasseintega kinni katnud ning ülejäänud avaused kinni müürinud. Sissepääs oli loomulikult raha eest. Meie igal juhul enam hästi aru ei saanud, mida seal siis lõpuks kaitstakse (nahkhiired vaevalt läbi klaasi lendavad).
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.