Aasta vahetumisest

Kui kutsutakse toredate inimeste poolt mõnusasse kohta aastat vahetama, ega siis ei saa ju ära öelda. Nii ma siis seadsingi peale poolikut tööpäeva sammud bussijaama poole ja istusin pisikesse Sarbussi bussi. Kes vähegi saarel käinud, teavad, et see buss viib üle Suure Väina. Seekord ma väga palju kaugemale sellega ei sõitnud ka (ok, üle Väikse Väina ka, aga siis aitas), sihtkohta viis mind hoopis Milli. Kohati meenutas sõit küll safariparki, sest iga natukese aja tagant vahtis või vilksas mõni loom tee ääres. Eriti hulluks läks asi Sõrves, kitsed ei tahtnud enam tee äärde äragi mahtuda. Aga jõudsime ilma laipadeta ikka ilusti kohale (Mps küll rääkis meile oma eelnevatest vastupidistest kogemustest).

Enne uue aasta kohale jõudmist käisime Maailmaparandajaga saunas ja lugesime kõik näärivanale luuletusi (võrdõiguslikkuse printsiibi kohaselt oli kõigil ühesugune kingituse sisu... Karl välja arvatud (eks mõned ole ikka ju võrdsemad kui teised)). Keskööl läksime välja paugutama (päris uhke tulevärk oli) ja prussakaid lennutama (ei tahtnud teised hästi lennata). Lisaks tegime kõnesid ka teistesse peopaikadesse, et võimalikult paljudele inimestele head uut aastat soovida.


Minu jaoks venis pidu päris pikaks. Tegelikult oli mul nii nelja paiku plaanis magama minna, aga siis sattusime M.-ga jutusoonele ja mõni aeg hiljem tuli ka A. baarist tagasi ning jutuks tuli kevadine päikesetõusu vaatamine. Ja loomulikult koorus sealt välja idee minna ka sel hommikul vaatama, kuidas päike tõuseb. Ainus häda oli selles, et kell on umbes kuus ja päike ei taha mitte enne üheksat tõusta. Noh, nii poolteist tundi läks lobisedes mööda, M. jõudis vahepeal magama minna ja Une-Mati kippus kallale. Aga kange tahtmine oli ikka see päike ära näha. Enne kaheksat läksimegi siis vaatama, et kui kaugel see päike nüüd omadega siis ikkagi on. Käisime ühes kohas ja läksime teisegi (et madalikul kinni olevat laeva vaadata)... vahepeal läks juba täitsa valgeks, aga päike veel nina välja pista ei tahtnud. Infotelefonilt saime teada, et nii umbes kolmveerand tundi läheb veel aega. Väljas oli aga külm ja soe tuba koos padjaga pea all tundus liiga ahvatlev, nii et otsustasime ikkagi tagasi minna.

Kui millalgi peale lõunat silmad lahti tegin, oli päike kõrgel taevas. Aasta esimene päev tervitas ilusa ilmaga... kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on sel aastal iga päev päike ennast näidanud.