Naistepäeva puhul viisid mehed meid eile Lõunakeskusse uisutama. Paar naist küll blokkisid ja jäid raja äärde fotograafiks (mistõttu saan seda postitust ka näitliku materjaliga illustreerida).Ja nii me siis umbes 45 minutit sõitsime/seisime/kukkusime. Selle viimasega tegelesime küll vaid meie Jupijumalaga. Ja ühe korra lausa koos. Selles kõiges oli süüdi üks auk, mis jäässe tekkinud oli (keegi oli ilmselt üritanud seal kala püüda ja hakanud jäässe auku puurima). Ja teist korda sinna auku uiskupidi kinni jäädes lendasin juba korralikult, nii et põlved ja parem puus said traumeeritud (loomulikult ei olnud ma kasutanud võimalust põlvekaitsmed peale panna). Kummalisel kombel oli see auk just selle koha juures, kust pääses istepinkide juures ja seal peatus pidevalt keegi meie omadest, nii et ma tegin mõlemad õhulennud publiku silme all. Ja kasu oli ka sellest, et nad seal olid - aidati ilusasti püsti.
Õhtuks olid põlved õnneks ainult punased veel. Täna on juba sinakad :p
5 kommentaari:
alatu laim! mina kukkusin ka!
Ma proovin seda kunagi mõnel pehmemal jääl mõnevõrra väiksema publiku ees.
Ah soo. Sel juhul suutsid sa seda hästi varjata, tv.
ma valisin strateegiliselt õige aja - viimasel ringil kui enamus juba garderoobis uiske vahetas;)
vanad head naljad tulevad meelde: kaks kalurit hommikul vara jääle jõudnuna, puurivad jäässe auke ja järsku kõmisev hääl: "siin ei ole kala!".. mehed ehmatavad korraks, aga ei saa aru, kust hääl tuleb, kehitavad õlgu, puurivad edasi.. veidi aja pärast jälle: "siin ei ole kala!!!!".. mehed hüüavad: "me kuuleme sind küll, aga kes sa selline oled, jumal või?" vastu: "ei, jäähalli öövaht..."...
Postita kommentaar