Nädalavahetusel sai täidetud ka teine uusaasta lubadus - käisin Haapsalus ära. Ja mida ma siis seal nägin: igasuguseid inimesi, igasuguseid autosid (mõnesse ronisin sisse ka ja seda sõna otseses mõttes), merd, palju lahedaid tsikleid (ikka korralikke choppereid), Leningrad Cowboysid (neid tglt kuulsin rohkem kui nägin), kiirendusvõistlust (reeglid olid nii segased, et mina küll pihta ei saanud).
Linn ise oli armas, mulle meeldis. Lähen hea meelega teinegi kord. Ainult nats kaugel on. Sinna sõit võttis meeletult kaua. Loomulikult oli ka peatusi suht tihedalt minnes. Tagasi sai õnneks kiiremini.
Reedel Pärnust läbi sõites nägime seda ka, mis juhtub kui jalakäijad astuvad hooga teele sebra kõrval ja ei veendu selles, et lähenev auto neid näeb. Igal juhul need vaesed sakslased ei näinud neid. Ja ma ei imesta. Kui meie sellele kohale lähenesime, ei näinud mina ka mitte tuhkagi, sest päike paistis otse silma.
Ühest tundsin ma küll nädalavahetusel puudust - öörahust. Küll lasti seal autodel jaurata, küll jageleti omavahel, küll lasti valjusti muusikat, ühesõnaga magamisest öösel suurt miskit välja ei tulnud. Seetõttu tuli teha päevaseid uinakuid, et üldse jõuaks olla.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Hmm, nüüd olen ma küll pettunud. Kas sa ei pidanud mind mitte Haapsallu kaasa võtma :(
Ah, pole ullu. Lähen ise kunagi.
Ei, ei, me lähme koos veel kunagi. Mulle hakkab juba vaikselt harjumuseks saama oma uusaasta lubadusi topelt täita. Hambaarsti juurde lähen täna juba teist korda sel aastal, seega ei saa ka Haapsalus käimine ühe korraga piirduda ju :)
Postita kommentaar