Veel maamõõtmist

Kuna meil jäi esmaspäeval töö pooleli, tuli tagasi minna, et asi ära lõpetada. Ja läksimegi kolmapäeval. Suurepärane ilm - vihma sadas. Jõudsime Elvasse, ikka sadas. Hakkasime mõõtma, ikka sadas. Kogu see nn puhtaks tehtud metsaalune oli võsa täis. Mina olin enamuse ajast aparaadi taga, aga töökaaslane raius võsa, et midagigi näha oleks. Pahatihti ei leidnud ma ikkagi teda selle masinaga üles. Metsas ei saa ju millegi järgi eriti orienteerida seda - kõik puud on ühesugused. Ja lõpuks jäi vihm järgi. Aga metsaalune oli endilselt märg. Väga mitu korda komistasin ma igasuguste rontide otsa, palju ei puudunud, et oleks ninuli lennanud (prismale, mis mul käes oli, kui ma seal ringi kondasin, see arvatavasti meeldinud ei oleks). Aga aparaadi väljalülitamise sain igatahes selgeks lõpuks. Selle eest sain töökaaslase "tubli" osaliseks, aga see oli pigem selline irooniamaiguline (minu meelest). Ja aparaadi maha võtmisega ma ikkagi riskima ei hakanud, jätsin selle töö asjatundjale. Ja imede ime - lõpuks sai meil see võsane ja künklik maa üle mõõdetud. Asjad autosse ja tagasi Tartusse. Seekord ei pidanud isegi ratast tee peal vahetama.

P.S. Sain täna teada ühe huvitava asja. See, kas inimene vingub või pahandab millegi üle, sõltub häälest. Kui on peenike hääl (nagu naistel näiteks), siis vingub, kui on jämedam (nagu meestel), siis pahandab millegi üle. On alles loogika!