1,5 kuuga on poiss jooksurattaga sõitmise nii käppa saanud, et mul tekkis tõsiseid raskusi tal kannul püsimisega. Muidu oli tal kombeks ikka mind järgi oodata mingi maa tagant, aga ühel õhtul pani kimades minema ja enne kui ma talle järgi jõudsin, oli tüüp juba ka sõiduteed ületanud (õnneks ei tulnud tol hetkel ühtegi autot). Niisiis otsustasin, et võtan järgmisel korral ka ise ratta. Esimesel päeval tundus, et kogu jooskurattaga kimamise mõte oli olnud emmel eest ära pagemine, sest sel päeval tegi poiss iga paarikümne meetri tagant peatuse ja vahtis midagi või munes lihtsalt niisama. Pisut hoogu tuli paaril korral ja veidikeseks ajaks jalgadesse. Mõtlesin tükk aega, et kas järgmisel korral ikka minna ise ka rattaga, aga kuna nii oli siiski lihtsam mul endal liigelda, siis otsustasin ikka ratta kasuks. Õnneks on asi paranenud, nii tihti enam munemise pause ei tehta ja vahel saab ikka natuke hoogu ka vändata (1. käiguga). Samas tuleb ikka ette neid hetki, kus tuleb harjutada rattaga praktiliselt paigal seismist, kiiret pidurdamist, kui üks mees otsustab mul ratta eest läbi põigata, et teises suunas minna ning vahel on üldse lihtsam mul ratast käe kõrval lükata, kui tüüp leiab, et muru on sõitmiseks palju parem kui asfalt (minu ratas on palju peenemate kummidega). Poiss ise tõstab juba päris tihti jalgu maast üles, kui hoog piisavalt suureks läheb, nii et tasakaal on täitsa olemas. Samuti on ta avastanud küngastest alla sõitmise võlu ja ka valu (ühest künkast alla sõites läks asi käest ja laps käis üle kaela, õnneks oli kiiver peas ja ka maapind selline, mis kriime ei tekitanud).
16. juuli 2017
18. jaanuar 2016
Peaaegu kümme kuud
Esialgu oli mul mõttes, et teen postituse pealkirjaga "Kolmveerandine" tähistamaks poja 9-kuuseks saamist, aga kuna ma varem selleni ei jõudnud ja laupäeval saab 10 kuud täis, siis tuli pealkirja muuta.
Mõnes mõttes ongi hea, et ma detsembris kirjutamiseni ei jõudnud. Viimased kuu aega on toonud palju uusi oskusi.
Roomamine kestis meil ca kuu aega - detsembri keskel sai noormees käputamise selgeks ja nüüd veab kõikjale nelivedu. Nii vahva on kuulata seda paljaste käte paterdamist kui laps kiiruga teisest toast neljakäpakil tuleb. :)
Detsembri keskel tulid need esimesed kaks kikut ka ära. Jube teravad on. Enam ei saa lasta lapsel oma näppu närida (enne kui hammasteni jõuab näpu sikutada, tuleb ära tõmmata see tal suust).
Detsembri viimastel päevadel hakkas poiss asjade najal püsti seisma. Mõned korrad oli varem ka katsetanud, aga üsna ebakindlalt. Ühel hetkel aga seisis päris hästi ja saigi asja selgeks. Nüüd ulatub liigagi hästi igale poole. Õnneks tuli kohe ka oskus ettevaatlikult tagasi käpuli tulla. Kõige vahvam on vaadata, kuidas mööda sahtlinuppe üles ja alla ronitakse. Vaatamata teadmisele, et tagasi tuleb ettevaatlikult tulla, on neid kukkumisi ikka tulnud (ega siis alati ei valita kindlaid asju enda püsti ajamiseks või hakatakse midagi küünitama eemalt).
Jaanuari alguses tuli järgmine oskus, mida ammu harjutanud oli - hakkas lõpuks ise ilusasti sirge seljaga istuma. Nii tore on vaadata, kuidas istub põrandal ja mängib millegagi.
Kuna liikumine tuleb nüüd kergesti, siis ei püsi laps enam eriti paigal. Kõige rohkem meeldib talle palli mängida. See näeb välja nii, et lükkab palli veerema, käputab järele ja siis lööb selle uuesti kuhugi. Sama mängu teeb ta teiste asjadega ka - autodega, kõrinatega, emme jalanõudega jne. Vahel satub ise nii vaimustusse, et kõõksub naerda.
Riidesse panek ja mähkmete vahetus on keeruliseks muutunud. Ei taha see mees enam kuidagi selili püsida. Võtsin lisaks tavamähkmetele kasutusele ka püksmähkmed, kuna neid on pisut lihtsam käigu pealt jalga saada. Talvekombekas on selle lapse arvates kurjast - selle selga panekut saadab suurem osa ajast kõva kisa.
Magamisega on jätkuvalt mingi teema. Vahepeal saime juba täitsa rütmi sisse - päeval maksimaalselt 3 tundi und (enamasti tähendas see lapse üles ajamist aja täis saamisel) ja 11 paiku õhtul sättisime magama ära. Eelmise nädala lõpus aga juhtus midagi minu päevase supermagajaga. Üle 1,5 h und päeval ei tee, pigem kipub uni jääma pooletunniseks, aga pärast uuesti magama ei jää - viriseb ja vingub, aga kui tuttu panna, siis tuleb elu sisse. Võibolla tahavad uued hambad tulla. Samas, tänu pooletunnisele päevaunele sain ma lapse ükspäev kell 22 ööunne.
Söömisega oli vahepeal tõsine jama. Õigemini oli probleem ainult lõunasöögiga. Siis otsustasin, et ei pane enam kahvliga purustatud kartuleid lõunasöögi püree sisse (tahtsin tükilisemat toitu anda). Kui jälle ilma tükkideta püreed lõunaks andma hakkasin, läks asi paremaks. Proovisin siis uuesti talle näputoiduna tükke anda. Enam nii hullusti kurku ei tõmmanud, nii et tükke sööb nüüd eraldi (või noh, söömine tähendab esialgu veel põranda toiduga üle külvamist) ja püree on esialgu veel tükivaba. Hakkasin lapsele kamapalle ka andma. Neid matsutab hea meelega, mõmiseb sinna juurde enamasti mingit juttu ka.
Mõnes mõttes ongi hea, et ma detsembris kirjutamiseni ei jõudnud. Viimased kuu aega on toonud palju uusi oskusi.
Roomamine kestis meil ca kuu aega - detsembri keskel sai noormees käputamise selgeks ja nüüd veab kõikjale nelivedu. Nii vahva on kuulata seda paljaste käte paterdamist kui laps kiiruga teisest toast neljakäpakil tuleb. :)
Detsembri keskel tulid need esimesed kaks kikut ka ära. Jube teravad on. Enam ei saa lasta lapsel oma näppu närida (enne kui hammasteni jõuab näpu sikutada, tuleb ära tõmmata see tal suust).
Detsembri viimastel päevadel hakkas poiss asjade najal püsti seisma. Mõned korrad oli varem ka katsetanud, aga üsna ebakindlalt. Ühel hetkel aga seisis päris hästi ja saigi asja selgeks. Nüüd ulatub liigagi hästi igale poole. Õnneks tuli kohe ka oskus ettevaatlikult tagasi käpuli tulla. Kõige vahvam on vaadata, kuidas mööda sahtlinuppe üles ja alla ronitakse. Vaatamata teadmisele, et tagasi tuleb ettevaatlikult tulla, on neid kukkumisi ikka tulnud (ega siis alati ei valita kindlaid asju enda püsti ajamiseks või hakatakse midagi küünitama eemalt).
Jaanuari alguses tuli järgmine oskus, mida ammu harjutanud oli - hakkas lõpuks ise ilusasti sirge seljaga istuma. Nii tore on vaadata, kuidas istub põrandal ja mängib millegagi.
Kuna liikumine tuleb nüüd kergesti, siis ei püsi laps enam eriti paigal. Kõige rohkem meeldib talle palli mängida. See näeb välja nii, et lükkab palli veerema, käputab järele ja siis lööb selle uuesti kuhugi. Sama mängu teeb ta teiste asjadega ka - autodega, kõrinatega, emme jalanõudega jne. Vahel satub ise nii vaimustusse, et kõõksub naerda.
Riidesse panek ja mähkmete vahetus on keeruliseks muutunud. Ei taha see mees enam kuidagi selili püsida. Võtsin lisaks tavamähkmetele kasutusele ka püksmähkmed, kuna neid on pisut lihtsam käigu pealt jalga saada. Talvekombekas on selle lapse arvates kurjast - selle selga panekut saadab suurem osa ajast kõva kisa.
Magamisega on jätkuvalt mingi teema. Vahepeal saime juba täitsa rütmi sisse - päeval maksimaalselt 3 tundi und (enamasti tähendas see lapse üles ajamist aja täis saamisel) ja 11 paiku õhtul sättisime magama ära. Eelmise nädala lõpus aga juhtus midagi minu päevase supermagajaga. Üle 1,5 h und päeval ei tee, pigem kipub uni jääma pooletunniseks, aga pärast uuesti magama ei jää - viriseb ja vingub, aga kui tuttu panna, siis tuleb elu sisse. Võibolla tahavad uued hambad tulla. Samas, tänu pooletunnisele päevaunele sain ma lapse ükspäev kell 22 ööunne.
Söömisega oli vahepeal tõsine jama. Õigemini oli probleem ainult lõunasöögiga. Siis otsustasin, et ei pane enam kahvliga purustatud kartuleid lõunasöögi püree sisse (tahtsin tükilisemat toitu anda). Kui jälle ilma tükkideta püreed lõunaks andma hakkasin, läks asi paremaks. Proovisin siis uuesti talle näputoiduna tükke anda. Enam nii hullusti kurku ei tõmmanud, nii et tükke sööb nüüd eraldi (või noh, söömine tähendab esialgu veel põranda toiduga üle külvamist) ja püree on esialgu veel tükivaba. Hakkasin lapsele kamapalle ka andma. Neid matsutab hea meelega, mõmiseb sinna juurde enamasti mingit juttu ka.
21. oktoober 2015
Lühiülevaade
Viimasest postitusest on juba päris palju aega möödas. Millegipärast ei jõua kuidagi blogisse.
Suvi on vahepeal mööda läinud. Randa ei jõudnud, aga näiteks Käsmu jõudsime kaks korda. Vanavanemate juurde jõudsime ka mõned korrad ning isegi Saaremaal sai kahekesi tiir käidud. Tänu sellele, et otsustasin spontaanne olla ja ammune mõte teoks teha, tuli augustis kahel korral ka Tallinna käik ette võtta. Õnneks oli jupijumal nii tore ja kantseldas poissi kuni mina telestuudios teadmisi proovile panin. Esialgu arvasin, et suve lõpuga läheb elu rahulikumaks, aga ka sügisel ei ole päris paiksed olnud. Septembri lõpus käisime Mohni saarel ning oktoobri alguses võtsime osa Paide-Türi rahvajooksu lühemast distantsist. Esialgu olin natuke kahtleval seisukohal selles osas, aga lõppkokkuvõttes oli täitsa vahva, nii et tänud jupijumalale ja MPMile asja ära korraldamise eest. Eelmine nädalavahetus sai jällegi Tallinnas veedetud, sedakorda siis kaalukal sünnipäeval. Pühapäeval väisasime vabaõhumuuseumi, võiks öelda, et käisime Tallinnas metsas jalutamas. :)
Reisisellina on poiss täitsa tubli. See, kas tuleb kisa või mitte, ei sõltu üldse reisi pikkusest. Ta võib vabalt Võrru sõites tee peal kisama hakata, aga võib ka Tallinna tee rahus maha magada. Siiski tundub, et pärast pikemat äraolekut on tal hea meel kodus olla ja võtab natuke aega, enne kui ta täielikult aklimatiseerub. Otseselt ta ei võõrasta, aga alati ei pruugi talle külalised meeldida ning suuremad seltskonnad ei paista väga istuvat. Seljalt kõhule hakkas keerama 4-kuuselt (kui täpne olla, siis esimest korda oma 4. minisünnipäeva hommikul), pärast seda avastas, et magada on ka jube hea kõhuli (mulle on ka alati meeldinud kõhuli magada). Roomama ei ole hakanud, aga viimastel päevadel on ennast rullima hakanud. Sedasi saab ka asukohta vahetada. Kui talle naerda, siis naerab vastu. Vahel jutustab omaette, näiteks siis kui olen ta voodisse pannud (ma arvan, et räägib endale unejuttu). Lemmiktegevus on millegi kortsutamine (tekid, linad, paber, kilekott vms), eriti tore on, kui see asi veel krabiseb ka. Kõik, mis kätte satub, tuleb loomulikult suhu panna. Ka varbad või sokid.
Viiekuuselt andsin lapsele esimest korda püreed proovida. Talle paistavad need meeldivat. Probleemiks on see, et tähelepanu läheb liiga kergesti mujale. See tähendab, et pea käib ühele poole ja teisele poole ja mina siis püüan lusikaga järgi jõuda.
Reedel saab juba 7 kuud täis. Aeg lendab.
Suvi on vahepeal mööda läinud. Randa ei jõudnud, aga näiteks Käsmu jõudsime kaks korda. Vanavanemate juurde jõudsime ka mõned korrad ning isegi Saaremaal sai kahekesi tiir käidud. Tänu sellele, et otsustasin spontaanne olla ja ammune mõte teoks teha, tuli augustis kahel korral ka Tallinna käik ette võtta. Õnneks oli jupijumal nii tore ja kantseldas poissi kuni mina telestuudios teadmisi proovile panin. Esialgu arvasin, et suve lõpuga läheb elu rahulikumaks, aga ka sügisel ei ole päris paiksed olnud. Septembri lõpus käisime Mohni saarel ning oktoobri alguses võtsime osa Paide-Türi rahvajooksu lühemast distantsist. Esialgu olin natuke kahtleval seisukohal selles osas, aga lõppkokkuvõttes oli täitsa vahva, nii et tänud jupijumalale ja MPMile asja ära korraldamise eest. Eelmine nädalavahetus sai jällegi Tallinnas veedetud, sedakorda siis kaalukal sünnipäeval. Pühapäeval väisasime vabaõhumuuseumi, võiks öelda, et käisime Tallinnas metsas jalutamas. :)
Reisisellina on poiss täitsa tubli. See, kas tuleb kisa või mitte, ei sõltu üldse reisi pikkusest. Ta võib vabalt Võrru sõites tee peal kisama hakata, aga võib ka Tallinna tee rahus maha magada. Siiski tundub, et pärast pikemat äraolekut on tal hea meel kodus olla ja võtab natuke aega, enne kui ta täielikult aklimatiseerub. Otseselt ta ei võõrasta, aga alati ei pruugi talle külalised meeldida ning suuremad seltskonnad ei paista väga istuvat. Seljalt kõhule hakkas keerama 4-kuuselt (kui täpne olla, siis esimest korda oma 4. minisünnipäeva hommikul), pärast seda avastas, et magada on ka jube hea kõhuli (mulle on ka alati meeldinud kõhuli magada). Roomama ei ole hakanud, aga viimastel päevadel on ennast rullima hakanud. Sedasi saab ka asukohta vahetada. Kui talle naerda, siis naerab vastu. Vahel jutustab omaette, näiteks siis kui olen ta voodisse pannud (ma arvan, et räägib endale unejuttu). Lemmiktegevus on millegi kortsutamine (tekid, linad, paber, kilekott vms), eriti tore on, kui see asi veel krabiseb ka. Kõik, mis kätte satub, tuleb loomulikult suhu panna. Ka varbad või sokid.
Viiekuuselt andsin lapsele esimest korda püreed proovida. Talle paistavad need meeldivat. Probleemiks on see, et tähelepanu läheb liiga kergesti mujale. See tähendab, et pea käib ühele poole ja teisele poole ja mina siis püüan lusikaga järgi jõuda.
Reedel saab juba 7 kuud täis. Aeg lendab.
18. mai 2015
Kolmekesi rattaretkel
Kui juba 7 korda on midagi tehtud, siis 8. korral on ikka vaja ju asju keerulisemaks ajada. Ehk siis 8. korda rattaretke korralduses osaledes võtsin kaasa pisikese segaja. Issi tuli muidugi meiega kaasa ning lisaks võtsin veel ühe abilise endale, kuna ei saanud ju sajaprotsendiliselt retkele pühenduda (iga natukese aja tagant olin hõivatud mõneks ajaks). Kõigil kolmel päeval tuli üks söögikord autos teha, kahel päeval ka autos mähkida. Asja tegi keerulisemaks see, et auto oli asju pilgeni täis (enamus sellest oli muidugi kõige pisema jaoks vajalik kraam), mis tähendas, et mähkimiseks ja söötmiseks tuli asju ühest kohast teise tõsta.
Ilm õnneks väga kehv ei olnud, reede õhtul tuli mõnda aega kõvemat vihma, ülejäänud aja oli täitsa normaalne kevadilm. Pideva õues olemise positiivne pool oli see, et laps enamuse ajast magas. Kartsin et ta pärast öösel enam magada ei tahagi, aga õnneks jagus ikka ööseks ka und.
Üldiselt oli täitsa võimalik koos pisikesega retke korraldada. Õnneks olin valinud endale ka hea ja kohusetundliku abilise (ilma temata oleksin küll hädas olnud), tänu kellele sain rahuliku südamega nii söögipause teha kui ka hommikuid ja õhtuid lapse järgi sättida. Ja vabatahtlikud olid ka sel aastal täitsa tublid. Aga ära väsitas küll, eile õhtul jäime kõik kiiresti magama.
Ilm õnneks väga kehv ei olnud, reede õhtul tuli mõnda aega kõvemat vihma, ülejäänud aja oli täitsa normaalne kevadilm. Pideva õues olemise positiivne pool oli see, et laps enamuse ajast magas. Kartsin et ta pärast öösel enam magada ei tahagi, aga õnneks jagus ikka ööseks ka und.
Üldiselt oli täitsa võimalik koos pisikesega retke korraldada. Õnneks olin valinud endale ka hea ja kohusetundliku abilise (ilma temata oleksin küll hädas olnud), tänu kellele sain rahuliku südamega nii söögipause teha kui ka hommikuid ja õhtuid lapse järgi sättida. Ja vabatahtlikud olid ka sel aastal täitsa tublid. Aga ära väsitas küll, eile õhtul jäime kõik kiiresti magama.
3. mai 2015
Lühidalt
Iseenesest olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks natuke kirjutama ka sellest, kuidas me elame, aga kuidagi ei ole selleks aega leidnud. Püüan nüüd siis lühidalt viimased 6 nädalat kokku võtta.
1 nädala olime haiglas. Arstid vaatasid, et laps kosuks ikka korralikult ja kuna bilirubiini näit läks ka ühel hetkel natuke kõrgeks, sai poiss päevitada. Õnneks see aitas ja pühapäeval saime koju.
Kodus tuli elu natuke ümber korraldada, et me kolmekesi kahte tuppa ära mahuks (ja kord nädalas ka neljakesi). Mõned külalised käisid ka pisikest kodanikku vaatamas, põhiliselt minu sugulased.
Kuna poiss kohe rinnast sööma ei hakanud, sai ta alguses lisatoitu. Kasvades tuli jõudu juurde ja kõht sai täis ka ilma lisatoiduta. Söögikorrad on umbes kolme tunni tagant. Esialgu pidin ta pidevalt selleks üles ajama (öiste söögikordadega oli eriti raske, õnneks lubati pärast koju saamist öösel veits suurem vahe jätta), nüüd ärkab selleks ajaks enamasti üles.
Alguses oli magama jäämine enamasti nagu lülitist - ühel hetkel poiss lihtsalt kustus ja siis ei häirinud teda enam miski. Nüüd enam nii lihtsalt ei lähe. Enamasti läheb tükk aega enne kui Une-Mati ligi lastakse. Enne seda on vaja rahmeldada, piima välja ajada (seda tuleb vahel nii palju, et ma imestan, kas tal üldse midagi sisse jääb) ja veidraid hääli teha.
Vaatamata sellele, et suurem osa sisse söödud piimast välja tuleb, on poiss kasvanud kenasti. Sünnikaaluga võrreldes oli sel esmaspäeval kaalu juurde tulnud 1,2 kg ning pikkust oli 7 cm rohkem. Esimesed riideesemed on juba väiksekski jäänud. Alguses oli tunne, et poja on nii pisike, et talle ei jäägi kunagi midagi väikseks. Iseenesest muidugi mina ei saa peale vaadates arugi, et laps kasvanud on, aga kui vaatasin haiglas tehtud videot, kus laps oli 2-päevane, siis oli vahe suur.
Vahepeal on ka ruumi juurde tulnud, ehk siis oleme juba nädala uues korteris olnud. See tähendas muidugi, et igal vabal hetkel terve nädala jooksul üritasin asju lahti pakkida (eelmine pühapäev tundus, et ma ei saagi neid kotte ja kaste kunagi lahti pakitud), praeguseks hetkeks on praktiliselt kõik asjad oma uue koha leidnud, ainult lapse asjad tuleb üle sorteerida ja vaadata, mis praegu selga sobib ning üritada mingi süsteemi järgi neid kappi paigutada, et lapse kasvades oleks hea kohe võtta. Vähemalt plaan on selline, näis kas jõuan ka selleni.
Millalgi aprillis jõudis poja ka esimesst korda elus Tartust kaugemale - käisime Elvas jupijumalal külas. Tema laps oli muidugi poole suurem. Erilist huvi nad veel üksteise vastu üles ei näidanud, loodetavasti edaspidi asi paraneb.
Nii me siis elame. Poja tegeleb kosumise ja nunnu olemisega.
1 nädala olime haiglas. Arstid vaatasid, et laps kosuks ikka korralikult ja kuna bilirubiini näit läks ka ühel hetkel natuke kõrgeks, sai poiss päevitada. Õnneks see aitas ja pühapäeval saime koju.
Kodus tuli elu natuke ümber korraldada, et me kolmekesi kahte tuppa ära mahuks (ja kord nädalas ka neljakesi). Mõned külalised käisid ka pisikest kodanikku vaatamas, põhiliselt minu sugulased.
Kuna poiss kohe rinnast sööma ei hakanud, sai ta alguses lisatoitu. Kasvades tuli jõudu juurde ja kõht sai täis ka ilma lisatoiduta. Söögikorrad on umbes kolme tunni tagant. Esialgu pidin ta pidevalt selleks üles ajama (öiste söögikordadega oli eriti raske, õnneks lubati pärast koju saamist öösel veits suurem vahe jätta), nüüd ärkab selleks ajaks enamasti üles.
Alguses oli magama jäämine enamasti nagu lülitist - ühel hetkel poiss lihtsalt kustus ja siis ei häirinud teda enam miski. Nüüd enam nii lihtsalt ei lähe. Enamasti läheb tükk aega enne kui Une-Mati ligi lastakse. Enne seda on vaja rahmeldada, piima välja ajada (seda tuleb vahel nii palju, et ma imestan, kas tal üldse midagi sisse jääb) ja veidraid hääli teha.
Vaatamata sellele, et suurem osa sisse söödud piimast välja tuleb, on poiss kasvanud kenasti. Sünnikaaluga võrreldes oli sel esmaspäeval kaalu juurde tulnud 1,2 kg ning pikkust oli 7 cm rohkem. Esimesed riideesemed on juba väiksekski jäänud. Alguses oli tunne, et poja on nii pisike, et talle ei jäägi kunagi midagi väikseks. Iseenesest muidugi mina ei saa peale vaadates arugi, et laps kasvanud on, aga kui vaatasin haiglas tehtud videot, kus laps oli 2-päevane, siis oli vahe suur.
Vahepeal on ka ruumi juurde tulnud, ehk siis oleme juba nädala uues korteris olnud. See tähendas muidugi, et igal vabal hetkel terve nädala jooksul üritasin asju lahti pakkida (eelmine pühapäev tundus, et ma ei saagi neid kotte ja kaste kunagi lahti pakitud), praeguseks hetkeks on praktiliselt kõik asjad oma uue koha leidnud, ainult lapse asjad tuleb üle sorteerida ja vaadata, mis praegu selga sobib ning üritada mingi süsteemi järgi neid kappi paigutada, et lapse kasvades oleks hea kohe võtta. Vähemalt plaan on selline, näis kas jõuan ka selleni.
Millalgi aprillis jõudis poja ka esimesst korda elus Tartust kaugemale - käisime Elvas jupijumalal külas. Tema laps oli muidugi poole suurem. Erilist huvi nad veel üksteise vastu üles ei näidanud, loodetavasti edaspidi asi paraneb.
Nii me siis elame. Poja tegeleb kosumise ja nunnu olemisega.
28. märts 2015
Pisike kiirustaja
Olles esmaspäeval koju saanud, oli üsna selge, et arvatavasti ei kannata poiss aprillini oodata, et maailmaga tutvust tegema tulla.
Laupäeva õhtul tuli jällegi rohkem lootevett ära kui enne ning tundsin ka esimesi kokkutõmbeid. Otsustasin öö siiski ära oodata ja tulime pühapäeva hommikul haiglasse, et arstid saaksid mu üle vaadata. Juhtumisi oli valves sama arst, kes mu esmaspäeval haiglast välja kirjutas. Selgus, et avatus oli 1,5 cm. Arst leidis, et peaksin haiglasse jääma. Saadetigi mind siis tagasi juba tuttavasse kohta, aga sel korral vähemalt teise palatisse. Pühapäev möödus mõningate valude saatel, aga mingil põhjusel ei näidanud KTG minu valude ajal kokkutõmbeid. Esmaspäeva hommikul otsustasid arstid, et kaua ma ikka lekin, tuleks sünnitus esile kutsuda. Kell 11 anti mulle rohtu (nad ise nimetavad seda millegipärast tabletiks, aga tegelikult on tegemist pulbriga) ning kahe tunni pärast lubati jälle KTG peale panna. Kell 13 pandigi mulle jälle andurid külge. Ühel hetkel käis kõhust suurem valusööst läbi, tundsin, et nüüd tuli suurem hulk vett ära ja edasi olid valud tugevad ja ei praktiliselt ilma vahedeta. Mingi hetk tuli ämmaemand vaatama ja ütlesin, et valud on väga tugevad (tegelikult oli see ilmselt kuulda juba palatisse astudes). Kuidagimoodi suutsin minna arsti kabinetti, kes teatas, et avatus on 4 cm ja nüüd on sünnitusosakonda minek. Suurivaevu tõmbasin selga haigla öösärgi, paar töötajat tuli appi mu asju kandma ja mind sõidutati voodiga ülemisele korrusele. Sünnituspalatis sain Ifile helistada ja öelda, et tulgu nüüd kohe haiglasse. Esialgu oigasin üksi seal palatis. Mingil hetkel jõudis If kohale, aga meid jäeti kahekesi, nii et mul ei olnud aimugi, mida ma tegema peaks või ei peaks. Varsti tuli õnneks ka ämmaemand vaatama ja ütlesin talle, et pressid tulevad. Tema oli üllatunud, et natuke vara veel, aga vaatas mu selle peale üle ja teatas, et emakas ongi täielikult avanenud, nii et nüüd on jah õige aeg käes. Ühel hetkel ütles ämmaemand, et laps on pisut hädas ja vaja oleks teha sisselõige. Pärast seda oli järgmise pressimisega poiss käes. Kell oli 15.00.
Edasi hakati mind torkima ja turgutama. Vaja oli õmmelda, siis üritati kanüüli panna (esimene katse ebaõnnestus, kuna minu veenid olid eelnevatest verevõtmistest kõik ära torgitud ja ei leitud head kohta, kuhu see panna). Läbi kanüüli anti mingit turgutavat vedelikku ja toodi ka söök. Mina eriti süüa ei suutnud, nii et enamuse sai If endale. Esimene laks seda turgutavat asja hästi ei mõjunud, sest kui ühel hetkel istuma pidin, käis pea metsikult ringi ja suutsin hetkeks äragi minestada. Selle peale kutsuti kohale keegi, kes oli osavam kanüüli panija ning lasti mulle ca 1,5 l vedelikku veeni. Lõpuks tegin uue katse püsti saada, sel korral ära ei vajunud, aga oma jala peal kõndima mind ei usaldatud, nii et pandi ratastooli ja veeretati 2. korrusele palatisse (mitte et istuda eriti mugav oleks olnud). Kell oli umbes kaheksa.
Laupäeva õhtul tuli jällegi rohkem lootevett ära kui enne ning tundsin ka esimesi kokkutõmbeid. Otsustasin öö siiski ära oodata ja tulime pühapäeva hommikul haiglasse, et arstid saaksid mu üle vaadata. Juhtumisi oli valves sama arst, kes mu esmaspäeval haiglast välja kirjutas. Selgus, et avatus oli 1,5 cm. Arst leidis, et peaksin haiglasse jääma. Saadetigi mind siis tagasi juba tuttavasse kohta, aga sel korral vähemalt teise palatisse. Pühapäev möödus mõningate valude saatel, aga mingil põhjusel ei näidanud KTG minu valude ajal kokkutõmbeid. Esmaspäeva hommikul otsustasid arstid, et kaua ma ikka lekin, tuleks sünnitus esile kutsuda. Kell 11 anti mulle rohtu (nad ise nimetavad seda millegipärast tabletiks, aga tegelikult on tegemist pulbriga) ning kahe tunni pärast lubati jälle KTG peale panna. Kell 13 pandigi mulle jälle andurid külge. Ühel hetkel käis kõhust suurem valusööst läbi, tundsin, et nüüd tuli suurem hulk vett ära ja edasi olid valud tugevad ja ei praktiliselt ilma vahedeta. Mingi hetk tuli ämmaemand vaatama ja ütlesin, et valud on väga tugevad (tegelikult oli see ilmselt kuulda juba palatisse astudes). Kuidagimoodi suutsin minna arsti kabinetti, kes teatas, et avatus on 4 cm ja nüüd on sünnitusosakonda minek. Suurivaevu tõmbasin selga haigla öösärgi, paar töötajat tuli appi mu asju kandma ja mind sõidutati voodiga ülemisele korrusele. Sünnituspalatis sain Ifile helistada ja öelda, et tulgu nüüd kohe haiglasse. Esialgu oigasin üksi seal palatis. Mingil hetkel jõudis If kohale, aga meid jäeti kahekesi, nii et mul ei olnud aimugi, mida ma tegema peaks või ei peaks. Varsti tuli õnneks ka ämmaemand vaatama ja ütlesin talle, et pressid tulevad. Tema oli üllatunud, et natuke vara veel, aga vaatas mu selle peale üle ja teatas, et emakas ongi täielikult avanenud, nii et nüüd on jah õige aeg käes. Ühel hetkel ütles ämmaemand, et laps on pisut hädas ja vaja oleks teha sisselõige. Pärast seda oli järgmise pressimisega poiss käes. Kell oli 15.00.
Edasi hakati mind torkima ja turgutama. Vaja oli õmmelda, siis üritati kanüüli panna (esimene katse ebaõnnestus, kuna minu veenid olid eelnevatest verevõtmistest kõik ära torgitud ja ei leitud head kohta, kuhu see panna). Läbi kanüüli anti mingit turgutavat vedelikku ja toodi ka söök. Mina eriti süüa ei suutnud, nii et enamuse sai If endale. Esimene laks seda turgutavat asja hästi ei mõjunud, sest kui ühel hetkel istuma pidin, käis pea metsikult ringi ja suutsin hetkeks äragi minestada. Selle peale kutsuti kohale keegi, kes oli osavam kanüüli panija ning lasti mulle ca 1,5 l vedelikku veeni. Lõpuks tegin uue katse püsti saada, sel korral ära ei vajunud, aga oma jala peal kõndima mind ei usaldatud, nii et pandi ratastooli ja veeretati 2. korrusele palatisse (mitte et istuda eriti mugav oleks olnud). Kell oli umbes kaheksa.
16. märts 2015
Jälle kodus
Õnneks läksid põletikunäitajad alla ja arstid leidsid, et võib mind koju lubada, nii et lõuna paiku pakkisin kotid kokku ja tulin koju ära.
Enne seda jõudsin olla elavaks õppevahendiks 5. kursuse tudengitele, kes väidetavalt polnud enne lähedalt rasedat näinud. Nii et olen andnud ka oma väikese panuse arstiõppe kvaliteedi parandamisele. :)
Igal juhul saan nüüd kodus plaanitud ettevalmistustega jätkata, beebi püsib praegu ilusasti oma pesas ja ei kiirusta veel maailmaga tutvuma.
Enne seda jõudsin olla elavaks õppevahendiks 5. kursuse tudengitele, kes väidetavalt polnud enne lähedalt rasedat näinud. Nii et olen andnud ka oma väikese panuse arstiõppe kvaliteedi parandamisele. :)
Igal juhul saan nüüd kodus plaanitud ettevalmistustega jätkata, beebi püsib praegu ilusasti oma pesas ja ei kiirusta veel maailmaga tutvuma.
15. märts 2015
Haiglaelu
Nagu arvata oli, on see ootamine-vaatamine haiglas üsna igav. Võtsin küll kaasa arvuti ja mõned raamatud ning palati nurgas on ka telekas, aga siiski päevad venivad. Ei jaksa väga kaua järjest midagi teha, sest ühes asendis väsin ära, aga väga palju variante kahjuks ei ole. Sellegipoolest olen jõudnud läbi lugeda pooleli olnud beebiraamatud ja sünnipäevaks saadud Suurepärase ema käsiraamat on poole peal. Nagu kiuste on akna taga ilus päikseline ilm, aga õue jalutama ei lubata. Täna patseerisin natuke koridori peal ringi, sest selg oli juba istumisest täiesti kangeks jäänud (tavaliselt olen ennast ikka rohkem päeva jooksul liigutanud ju).
Iseenesest on palat kahekohaline, aga hetkel olen jälle üksi siin. Tulles oli siin üks naine, kes juba eelmisest õhtust saadik valutanud oli. Tema oigas ja ägises ikka korralikult. Lõpuks reede õhtul lasti ta sünnitusosakonda. Öösel olin üksi palatis, aga laupäeva hommikul tuli järgmine, kellel sünnitust esile kutsuma hakati. Esialgu paistsid arstid väga optimistlikud, et temal kõik toimib hästi ja arvasin, et ta juba enne õhtut sünnitusosakonda viiakse, aga ei viidud. Alles täna umbes tund aega tagasi tuli otsus, et nüüd võib ta järgmisele korrusele minna. Kusjuures tema valutas väga vaikselt, praktiliselt ühtegi oiet ei tulnud, eelmisega võrreldes nagu öö ja päev. Eks näis, kas homme tuleb järgmine.
Vaatamata sellele, et päevad on üsna igavad ja venivad, kaua magada ei saa. Hommikul kell seitse tullakse vereproovi võtma. Pärast seda võib veel natukeseks silma looja lasta, kella kaheksa paiku tuuakse hommikusöök. Mõni aeg pärast hommikusööki tehakse KTG. Palatis on üks aparaat, nii et seda tehakse kordamööda, kui parajasti kaks inimest palatis on. Õhtupoole tehakse seda korra veel ja kuna teistel naistel, kes siit palatist läbi on käinud, on olnud tegemist sünnituse esilekutsumisega, siis neile on KTGd tihedamini tehtud. Nii et loote südametuksed on siin palatis üsna tavapärane heli.
Tuleb tunnistada, et see on olnud mu esimene pikem haiglasolek. Enne seda olen vaid mõned tunnid üksiku protseduuri tarbeks haiglas olnud või siis kedagi külastanud.
Iseenesest on palat kahekohaline, aga hetkel olen jälle üksi siin. Tulles oli siin üks naine, kes juba eelmisest õhtust saadik valutanud oli. Tema oigas ja ägises ikka korralikult. Lõpuks reede õhtul lasti ta sünnitusosakonda. Öösel olin üksi palatis, aga laupäeva hommikul tuli järgmine, kellel sünnitust esile kutsuma hakati. Esialgu paistsid arstid väga optimistlikud, et temal kõik toimib hästi ja arvasin, et ta juba enne õhtut sünnitusosakonda viiakse, aga ei viidud. Alles täna umbes tund aega tagasi tuli otsus, et nüüd võib ta järgmisele korrusele minna. Kusjuures tema valutas väga vaikselt, praktiliselt ühtegi oiet ei tulnud, eelmisega võrreldes nagu öö ja päev. Eks näis, kas homme tuleb järgmine.
Vaatamata sellele, et päevad on üsna igavad ja venivad, kaua magada ei saa. Hommikul kell seitse tullakse vereproovi võtma. Pärast seda võib veel natukeseks silma looja lasta, kella kaheksa paiku tuuakse hommikusöök. Mõni aeg pärast hommikusööki tehakse KTG. Palatis on üks aparaat, nii et seda tehakse kordamööda, kui parajasti kaks inimest palatis on. Õhtupoole tehakse seda korra veel ja kuna teistel naistel, kes siit palatist läbi on käinud, on olnud tegemist sünnituse esilekutsumisega, siis neile on KTGd tihedamini tehtud. Nii et loote südametuksed on siin palatis üsna tavapärane heli.
Tuleb tunnistada, et see on olnud mu esimene pikem haiglasolek. Enne seda olen vaid mõned tunnid üksiku protseduuri tarbeks haiglas olnud või siis kedagi külastanud.
13. märts 2015
Plaanid ja tegelikkus
Täna oli viimane tööpäev enne puhkusele jäämist. Plaan nägi ette, et annan viimased õpetussõnad oma asendajale, töökaaslaste tungival nõudmisel tähistan natuke puhkusele jäämist ja õhtul käime ära fotograafi juures ning teeme kõhupilte.
Tegelikkus kujunes selliseks, et eile tuli limast eritust, mistõttu helistasin hommikul ämmaemandale ja küsisin üle, kas võis olla, et limakork tuli ära või on ka mõni muu variant. Ämmaemand kutsus kohale, et vaatame üle. Vaatasid ja võtsid proovi ning saatsid KTGd tegema. Lamasin seal andurid kõhu peal, kui ämmaemand tuli ja teatas, et proov näitas, et lootevett on ka tulnud, nii et nüüd tuleb haiglasse jääda. Enne saadeti mind ka ultrahelisse, seal selgus, et iseenesest on lootevett piisavalt. Lubati siiski koju asjade järele veel minna, nii et lippasin veel tööjuurest ka läbi ja teatasin, et nüüd on haiglasse minek ja kook tuleb teil ilma minuta ära süüa. Loomulikult ei olnud mul ka kott pakitud, nii et koju minnes tuli ruttu see kokku panna ja siis tagasi haiglasse. Koht kuhu tulla, oli tuttav, sest eelmine nädal käisin siinsamas osakonnas seda suhkrutesti tegemas (see ilmselt oli korras, sest selles osas ühendust ei ole võetud ja täna ämmaemand ka midagi ei öelnud selle kohta). Haiglas võeti veel uriini ja vere analüüs ning tehti uus KTG. Pärast vaatas siin ka arst mu veel üle ning teatas, et seis on selline, et ootame-vaatame. Nädalavahetus tuleb ilmselt siin veeta, eks paistab, mis edasi saab. Hetkel tundub, et mingeid erilisi märke sellest ei ole, et sünnitegevus pihta võiks hakata. Eks paistab, kas saan siiski vahepeal veel koju puhkuse ajaks plaanitut ellu viima või on poisil välja tulekuga ikkagi kiire. Elame-näeme.
Tegelikkus kujunes selliseks, et eile tuli limast eritust, mistõttu helistasin hommikul ämmaemandale ja küsisin üle, kas võis olla, et limakork tuli ära või on ka mõni muu variant. Ämmaemand kutsus kohale, et vaatame üle. Vaatasid ja võtsid proovi ning saatsid KTGd tegema. Lamasin seal andurid kõhu peal, kui ämmaemand tuli ja teatas, et proov näitas, et lootevett on ka tulnud, nii et nüüd tuleb haiglasse jääda. Enne saadeti mind ka ultrahelisse, seal selgus, et iseenesest on lootevett piisavalt. Lubati siiski koju asjade järele veel minna, nii et lippasin veel tööjuurest ka läbi ja teatasin, et nüüd on haiglasse minek ja kook tuleb teil ilma minuta ära süüa. Loomulikult ei olnud mul ka kott pakitud, nii et koju minnes tuli ruttu see kokku panna ja siis tagasi haiglasse. Koht kuhu tulla, oli tuttav, sest eelmine nädal käisin siinsamas osakonnas seda suhkrutesti tegemas (see ilmselt oli korras, sest selles osas ühendust ei ole võetud ja täna ämmaemand ka midagi ei öelnud selle kohta). Haiglas võeti veel uriini ja vere analüüs ning tehti uus KTG. Pärast vaatas siin ka arst mu veel üle ning teatas, et seis on selline, et ootame-vaatame. Nädalavahetus tuleb ilmselt siin veeta, eks paistab, mis edasi saab. Hetkel tundub, et mingeid erilisi märke sellest ei ole, et sünnitegevus pihta võiks hakata. Eks paistab, kas saan siiski vahepeal veel koju puhkuse ajaks plaanitut ellu viima või on poisil välja tulekuga ikkagi kiire. Elame-näeme.
24. veebruar 2015
Kaheksas kuu
8. kuu käib, raseduse lõpp ei ole enam kaugel. Omaarust ei ole ma väga suur, aga kuulen ikkagi pidevalt küsimusi stiilis "Oled sa kindel, et pole kaksikud?", "Kas su kõht peabki nii suur olema?" (viimsele vastasin, et ei tea, see ju alles esimene kord). Üldiselt võiks inimesed taolised kommentaarid endale hoida. Aga mõningaid igapäevatoiminguid segab kõht küll. Magamisega õnneks probleeme eriti ei ole (kui just õhtul pole söögiga liialdanud või valesid asju söönud). Paraku olen nende 70% hulgas (kusagil netis oli selline statistika), kellel on tursed. Muidu pole hullu, aga hiljuti pidin talvesaapad kingsepa juurde viima ja kevad-sügissaapad ei tahtnud kuidagi jalga mahtuda. Õnneks on nüüd talvesaapad jälle korras, nii et saan endiselt jala tööl käia. Enam ei ole palju jäänud, märtsi keskpaigast jään koju, aga sinnamaani on kiired ajad, mõned olulised asjad tuleb enne ära teha.
1. veebruar 2015
Trennist
Olen siiamaani käinud edasi oma tavapärastest trennides (ainult Zumbast loobusin) ja teinud harjutusi lihtsalt pisut tagasihoidlikumalt ja aeglasemalt ja mõned harjutused asendanud alternatiivsetega. Nüüd mõtlesin, et võiks ju minna ikka spetsiaalsesse rasedatele mõeldud trenni. Aga võta näpust. Praktiliselt kõik need toimuvad tööajal. Ma ei saa hästi aru, kellele need siis mõeldud on. Koju jäädakse ju alles raseduse lõpus, trenni soovitatakse teha ikka varem. Ainus, mis mulle põhimõtteliselt sobida võiks, on Auras toimuv rasedate vesivõimlemine, mis algab 16.30. Samas kestab enamusel tööpäev viieni, nii et neile ei sobiks ka see variant. Igatahes otsustasin märtsi alguseni oma trennides edasi käia, siis saab hakata neid päevaseid rasedate joogasid/võimlemisi ka juba kaaluma.
3. jaanuar 2015
R.I.P.
Ei tulek ega minek ole meie endi teha,
vaid see, mis sinna vahele jääb,
see on elavate mäletada.
93 eluaastast jääb nii mõndagi, mida mäletada. Usun, et meie kõigi mälestustesse jääb ta tubli ja tugeva maamehena. Kahjuks aheldas kasvaja viimastel kuudel ta voodisse, nii et teade, et vanaisa enam ei ole, ei tulnud üllatusena.
Puhka rahus, kallis vanaisa.
vaid see, mis sinna vahele jääb,
see on elavate mäletada.
93 eluaastast jääb nii mõndagi, mida mäletada. Usun, et meie kõigi mälestustesse jääb ta tubli ja tugeva maamehena. Kahjuks aheldas kasvaja viimastel kuudel ta voodisse, nii et teade, et vanaisa enam ei ole, ei tulnud üllatusena.
Puhka rahus, kallis vanaisa.
22. detsember 2014
Jõulud võivad tulla
Kuusk sai nädalavahetusel ehitud, piparkoogid tehtud (praeguseks juba ka söödud), jõulukaardid perele meisterdatud. Käisime pühapäeval ka Raekoja platsis neljanda advendiküünla süütamist vaatamas ja lisaks nägime tuleetendust (mis oli nii pikk, et pärast olid varbad päris külmunud). Täna said viimased kingituste jaoks tarvilikud asjad ostetud, pakkimise jätsin homseks. Ühesõnaga, jõuludeks praktiliselt valmis. Akna taga on ka tore jõuluilm. Talv tuli seekord ilusasti koos lumega. Mulle meeldib. If nii vaimustuses ei ole, aga minu meelest ikka ilma lumeta pole päris õige talv. Käisime lumesajus jalutamas, mõned kiired olid jõudnud juba päris suure lumememme valmis meisterdada. Praeguseks on sadu lakanud, loodetavasti ei sula see lumi ära enne jõule.
29. november 2014
Poolel teel
20 nädalat sai kolmapäeval täis. Enesetunne on normaalne, isegi kolmepäevase bussireisi Jyväskylässe elasime kenasti üle. Lõpuks said kõik meesterahvad bussis aru, miks ma alkoholi ei taha (minu meelest on kõht ilusasti näha, aga paistab, et kõik ei oska seda siiski märgata). Aprill tundub endiselt jube kaugel, aga küll ta lõpuks kätte tuleb. Esmaspäevane ultraheli näitas, et tegemist on poisiga, nii et nüüd teame milliseid nimesid mõtlema hakata.
8. november 2014
Vala veini
Tegelikult olin ma Jaan Söödi juubelikontserti juba korra kuulnud. Suvel Käsmus Viru folgi lõppkontserdina. Tagantjärele võib öelda, et eelmisel laupäeval Vanemuise kontserdimajas kuuldud kontsert ei olnud päris see sama. Näiteks ei olnud Käsmus Ivo Linnat ja Lauri Saatpalu laval. Ivo Linna esitusest meeldis mulle kõige rohkem Palavik. See kõlas täpselt sama pehmel toonil nagu siis kui Tõun seda esitab. Väga mõnus laul. Saatpalu üllatas mind ka. Nad laulsid Söödiga mõned laulud koos ja see oli hämmastav, kuidas nende hääled kokku kõlasid. Arvasin, et Saatpalu hääl on selline, mis alati välja kostab, aga koos Söödiga lauldud Jäljed kõlas lihtsalt nii ideaalselt kokku, et vahepeal oli tunne nagu ainult üks mees laulaks, kuigi näed, et mõlemal suud liiguvad. Ja laulu Mind sa ei tea ei olnudki ma vist enne live'is kuulnud.
Kontserdi teine pool tuli juba tuttavam ette, kuna need külalised olid ka Käsmus, aga häid etteasteid võib ikka ja alati uuesti kuulata. Igal juhul oli väga hea kontsert ja omas mulle igal juhul positiivset mõju - päeval alanud kerge peavalu kadus kontserdi ajal.
Lõpetuseks tehti üheskoos Üksinduse valssi, nii et kolm korda võite arvata, mis lugu mul koduteel kummitas.
Kontserdi teine pool tuli juba tuttavam ette, kuna need külalised olid ka Käsmus, aga häid etteasteid võib ikka ja alati uuesti kuulata. Igal juhul oli väga hea kontsert ja omas mulle igal juhul positiivset mõju - päeval alanud kerge peavalu kadus kontserdi ajal.
Lõpetuseks tehti üheskoos Üksinduse valssi, nii et kolm korda võite arvata, mis lugu mul koduteel kummitas.
2. september 2014
Suvest
Ilmade järgi on suvi juba mõnda aega otsas (kalendri järgi peaks veel kestma, aga ju ei ole siis keegi suvele seda öelnud), isegi lubatud kuiva 1. septemrit ei tulnud, täna hommikupoole sadas päris kõvasti.
Kuna suvel pole olnud aega sissekandeid teha, siis mõtlesin, et kirjutan korraga kõigest. Lühidalt.
Viimane sissekanne oli juuni viimase nädalavahetuse kohta, nii et paslik oleks alustada juuli esimesega.
Lumeussi kutsel sai ära käidud üks seniavastamata Eesti väikesaar - Prangli. Ma arvan, et sattusime täiesti õigel ajal - siis kui enamus Eestist oli laulupeol või vaatas seda telekast, külastasime meie Prangli saarel muuseumi, kohalikku etendust ja jalutasime niisama ringi. Iseenesest oleks laupäeva õhtul võinud pidusse ka minna, aga saun väsitas meid nii ära, et padi tundus ahvatlevam. Pühapäeval saime teada, et üle tee suvitas saarel ka madu (teised ei tahtnud mind alguses uskuda, aga siis nägid teda oma silmaga ka). Kuna ilmad olid just ilusaks läinud, veetsime osa päevas rannal peesitades. Teist ujumiskorda siiski ette ei võtnud, merevesi tundus piisavalt külm. Väga kaua me peesitada ei saanud, sest mina tahtsin kindlasti kella neljase laeva peale jõuda (pealinnas toimuvate suurte üldrahvalike pidustuste tõttu ostsin bussipileti varem ära ja tahtsin sinna jõuda ka).
Juuni järgmine nädalavahetus pidi olema rahulik, üsna kodune. Aga juhtus nii, et Saksamaa sai jalka MMi poolfinaalist kindlalt edasi ja If õhkas öösel mängu vaatamast tulles, et hirmsasti tahaks pühapäeval finaali Berliinis public viewl vaadata. Mina üritasin talle alguses selgeks teha, et ei saaks kaasa tulla (üksi ta minna ei tahtnud), kuna mul algab puhkus alles juuli lõpus. Kuidagi aga suutis see mõttepojuke ennast mulle pähe istutada, et oleks ju lahe Berliinis mängu vaadata ja lõppeski asi sellega, et vahetasin tööjuures kaks tööpäeva ühe puhkuse ajal toimuva seminari päevade vastu ja laupäeva hommikul asusime Berliini poole teele. Öö veetsime Poola bensukas ja järgmise päeva pärastlõunal olime Berliinis selle hosteli ukse taga, mille olin meile netist broneerinud. Hostel oli odav, ilma eriliste mugavusteta, aga äärmiselt toreda atmosfääri ja sõbralike töötajatega. Natuke puhkasime reisiväsimusest, seejärel maalisime endale saksa lipud põskedele ja võtsime suuna kesklinna poole. Me polnud ainsad. Kokku võis seal mängu vaatamas olla ca 250 000 inimest. Enne kohale jõudmist sai veel fänninänni juurde ostetud. Ilm küll ei soosinud meid - läksime igaks juhuks mõned tunnid enne mängu algust ja paar tundi pidime vihmas ootama. Õnneks jäi selleks ajaks vihm järele kui mäng pihta hakkas. Elamus oli ootamist ja pikka reisi väärt. Eriti see värav, mida nii kaua oodata tuli ja hiljem see juubeldamine linnas. Kuna pikk reis oli jätnud oma jälje, siis meie kohalikega pidutsema ei jäänud. Otsisime hoopis õige trammi ja sõitsime tagasi hostelisse. Järgmisel hommikul asusime tagasiteele.
Kuigi autosõidust oli teisipäeva õhtuks natuke villand, võtsime siiski järgmisel nädalal ette reisi marsruudil Kiviõli seikluspark-Tallinn. Seikluspargis proovis If mäest alla sõita autoga, millel vaid rool ja piduripedaal (oli hirmsasti raputanud), mina otsustasin sujuvama sõidu kasuks ja proovisin ära Eesti pikima trosslaskumise. Tuuline oli. Edasi suundusime Toilasse, patseerisime natuke Oru pargis, sealt edasi Valaste joa juurde (väga palju joast ei näinud, sest ligipääs oli tõkestatud). Kuna kõht oli tühjaks läinud, võtsime Valaste joa juures eine. Esimest korda nägime, et burger oli pakitud A4 paberisse. Aga kõhu täitis ära. Õhtuks jõudsime pealinna. Seal olid parajasti käimas merepäevad. Laupäeval me neist väga palju osa ei saanud, aga pühapäevaks oli broneeritud ekskursioon Patarei vanglasse. Enne ekskursiooni otsustasime teha kiire reisi Kajsa Mooril. Paraku läks ekskursioon pisut pikemalt kui arvasime, nii et jäime Patarei vanglasse pisut hiljaks, aga õnneks oli ekskursioon alles alanud ja saime sellega siiski ühineda. Tagasiteel koju mõtlesime sisse põigata ka paljuräägitud Põhjaka mõisa, kuid selgus, et vabu kohti restoranis ei ole. Õnneks meil kõhud väga tühjad ei olnud, olime pealinnas enne äratulekut veel einestanud. Iseenesest oli tore nädalavahetus, tänud Tuhrikule majutamast :).
Lõpuks saabuks ka juuli lõpp koos puhkusega (oli viimane aeg, sest tööl läks juba hirmus palavaks). Esimesed paar päeva puhkusest veetsime Võrumaal. Kuna linnas oli väga palav, kolisime suvilasse. Suvitasime, käisime ujumas, väisasime Suurt Munamäge ja nautisime suve. Väga pikaks Võrumaale siiski jääda ei saanud, sest tuli võtta suund Saaremaa poole. Ma polnud ammu Võrust sinna sõitnud, seega oli nüüd täitsa uus ja huvitav sinna sõita. Ja tulenevalt paari nädala tagusest maratonsõidust tundus tee päris lühike. Esimse hooga Saaremaale ei jõudnuki, jäime Muhumaale pidama. Vaatasime üle Maailmaparandaja, Mpsi, Tõrukese ja Täpsi. Tõrukest ei olnud juba väga ammu näinud, oli teine nii suureks kasvanud.Väga kauaks lahke pererahva kaela peale jääda ei tahtnud ja võtsime suuna suuremale saarele. Kuna olin sel korral võtnud nõuks kõikidele sõpradele ja sugulastele nägu näidata, siis järgmisena saime Saarepiiga ja tema meesperega kokku. Käisime merel, vaatasime nende peatselt valmivat maja, ujusime, tegime väikse pikniku rannas. Õhtuks jõudsime ka vanaema juurde. Järgmiseks päevaks oli plaanis sõit Lääne-Saaremaale. Esiteks vaatasime pankasid ja võtsime ette pika jalatuskäigu viltuse majaka juurde. Ilm oli jube palav ja vesi sai ka otsa, nii et majakani jõudes pikka pidu ei olnud, suundusime tagasi auto juurde. Päeva põhieesmärk oli jõuda Saarlanna juurde. Leidsime õnneks üsna lihtsalt ka tee sinna, kuigi polnud päris ammu käinud. Nägime ära pisikesed lapsed ja suuremad lapsed ja ka teised pereliikmed. Lisaks kostitati meid maitsva õhtusöögiga, nii et oli igati kordaläinud külastus. Laisikuga ei tahtnud meil graafikud kuidagi klappida, nii et ainus aeg, mis sobis, oli neljapäeva lõuna. Esialgu olime plaaninud jala minna, aga natuke enne lõunat hakkas kallama nagu oavarrest, nii et tundus kindlam minna autoga. Iseenesest oli vihm hea, pesi natuke seda tolmu maha, mida me eelmisel päeval kruusateid pidi seigeldes auto külge kogunud olime. Enne lahkumist jõudsime veel ka tädimehe sünnipäeva tähistada ja VLÜ kontserdil käia.
Tagasi Tartus olles tuli kaks päeva osaleda seminaril. Sinna vahele jäi üks päev veel sebimist ja siis tuli võtta suund Käsmu. Järjekordne Viru Folk tahtis korraldamist. Nii hea ilmaga Viru Folki ma ei mäletagi. Sel korral oli sõpru seal rohkem kui eelmisel aastal, sest paar sõpra olin sinna vabatahtlikuks soovitanud. Esmaspäeva pärastlõunal oli küla enam-vähem korras, nii et võis koju tulla.
Teisipäeval võtsime suuna juba tuttavat teed pidi Saksamaa poole. Sel korral sõitsime sinna rohkemate peatustega ja viibisime ka kohapeal pikemalt. Põhieesmärgiks oli Soltau Heide Park (lõbustuspark). See oli päris võimas. Meie kõige jubedamatele atraktsioonidele ei läinud, aga vaadata oli neid iseenesest tore (vähemalt minu meelest). Oma adrenaliini saime kätte ka nullist sajani alla 3 sekundi kiirendavast sõidust, bobisõitu matkivast karussellist. Mina käisin lisaks 70 m kõrguselt vabalangemas (If oli seal varem käinud, sel korral ei tulnud), mis oli täiesti omaette elamus. Selliseid atraktsioone nagu meil Tivolis näeb, oli seal ka. Lühema järjekorraga kui teised atraktsioonid. Käisime ka seal. Tagasisõidu tegime kiiremini (kodu ootas), nii et 20. augusti saime kodus reisist välja puhata. Järgmisel päeval tuli taas tööle minna.
Nädalavahetuseks oli juba suve alguses planeeritud kanuumatk. Seltskond oli kahanenud küll vaid kuuele inimesele, aga sellest polnud hullu. Onu, kes kanuud rentis, üritas meid küll ära hirmutada sellega, kui raske ja mudane see matk olema saab, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. 10 järve said õhtuks läbitud. Kõige raskem oli tee 7. ja 8. järve vahel, mis oli hirmus pikk. Ja Kooraste suurjärvele jõudes läks natuke aega enne, kui õige kalda leidsime, kus autod koos telkide, kuivade riiete ja muu vajaliku varustusega olid. Ilmaga oli tegelikult vedanud - püksid oli märjad ainult seetõttu, et vahepeal pidi kanuust välja ronima, vihma mei ei saanud. Järgmisel päeval sõitsime veel natuke mööda Pühajõge (mis ühel hetkel muutus Võhandu jõeks). Matka lõpetuseks tegime murul pikniku. Ma loodan, et ka teiste jaoks oli matk sama tore, nagu minu jaoks.
Suve viimane nädalavahetus möödus taaskord Võrus. Sel korral oli peapõhjuseks vanaema ja vanaisa biljantpulm. Pühapäeval käisime ka seenel. Puravikke oli jube palju.
Njah... kokkuvõttes tuli päris pikk lühiülevaade. Mis teha, kui oli nii sündmusterohke suvi. :)
Kuna suvel pole olnud aega sissekandeid teha, siis mõtlesin, et kirjutan korraga kõigest. Lühidalt.
Viimane sissekanne oli juuni viimase nädalavahetuse kohta, nii et paslik oleks alustada juuli esimesega.
Lumeussi kutsel sai ära käidud üks seniavastamata Eesti väikesaar - Prangli. Ma arvan, et sattusime täiesti õigel ajal - siis kui enamus Eestist oli laulupeol või vaatas seda telekast, külastasime meie Prangli saarel muuseumi, kohalikku etendust ja jalutasime niisama ringi. Iseenesest oleks laupäeva õhtul võinud pidusse ka minna, aga saun väsitas meid nii ära, et padi tundus ahvatlevam. Pühapäeval saime teada, et üle tee suvitas saarel ka madu (teised ei tahtnud mind alguses uskuda, aga siis nägid teda oma silmaga ka). Kuna ilmad olid just ilusaks läinud, veetsime osa päevas rannal peesitades. Teist ujumiskorda siiski ette ei võtnud, merevesi tundus piisavalt külm. Väga kaua me peesitada ei saanud, sest mina tahtsin kindlasti kella neljase laeva peale jõuda (pealinnas toimuvate suurte üldrahvalike pidustuste tõttu ostsin bussipileti varem ära ja tahtsin sinna jõuda ka).
Juuni järgmine nädalavahetus pidi olema rahulik, üsna kodune. Aga juhtus nii, et Saksamaa sai jalka MMi poolfinaalist kindlalt edasi ja If õhkas öösel mängu vaatamast tulles, et hirmsasti tahaks pühapäeval finaali Berliinis public viewl vaadata. Mina üritasin talle alguses selgeks teha, et ei saaks kaasa tulla (üksi ta minna ei tahtnud), kuna mul algab puhkus alles juuli lõpus. Kuidagi aga suutis see mõttepojuke ennast mulle pähe istutada, et oleks ju lahe Berliinis mängu vaadata ja lõppeski asi sellega, et vahetasin tööjuures kaks tööpäeva ühe puhkuse ajal toimuva seminari päevade vastu ja laupäeva hommikul asusime Berliini poole teele. Öö veetsime Poola bensukas ja järgmise päeva pärastlõunal olime Berliinis selle hosteli ukse taga, mille olin meile netist broneerinud. Hostel oli odav, ilma eriliste mugavusteta, aga äärmiselt toreda atmosfääri ja sõbralike töötajatega. Natuke puhkasime reisiväsimusest, seejärel maalisime endale saksa lipud põskedele ja võtsime suuna kesklinna poole. Me polnud ainsad. Kokku võis seal mängu vaatamas olla ca 250 000 inimest. Enne kohale jõudmist sai veel fänninänni juurde ostetud. Ilm küll ei soosinud meid - läksime igaks juhuks mõned tunnid enne mängu algust ja paar tundi pidime vihmas ootama. Õnneks jäi selleks ajaks vihm järele kui mäng pihta hakkas. Elamus oli ootamist ja pikka reisi väärt. Eriti see värav, mida nii kaua oodata tuli ja hiljem see juubeldamine linnas. Kuna pikk reis oli jätnud oma jälje, siis meie kohalikega pidutsema ei jäänud. Otsisime hoopis õige trammi ja sõitsime tagasi hostelisse. Järgmisel hommikul asusime tagasiteele.
Kuigi autosõidust oli teisipäeva õhtuks natuke villand, võtsime siiski järgmisel nädalal ette reisi marsruudil Kiviõli seikluspark-Tallinn. Seikluspargis proovis If mäest alla sõita autoga, millel vaid rool ja piduripedaal (oli hirmsasti raputanud), mina otsustasin sujuvama sõidu kasuks ja proovisin ära Eesti pikima trosslaskumise. Tuuline oli. Edasi suundusime Toilasse, patseerisime natuke Oru pargis, sealt edasi Valaste joa juurde (väga palju joast ei näinud, sest ligipääs oli tõkestatud). Kuna kõht oli tühjaks läinud, võtsime Valaste joa juures eine. Esimest korda nägime, et burger oli pakitud A4 paberisse. Aga kõhu täitis ära. Õhtuks jõudsime pealinna. Seal olid parajasti käimas merepäevad. Laupäeval me neist väga palju osa ei saanud, aga pühapäevaks oli broneeritud ekskursioon Patarei vanglasse. Enne ekskursiooni otsustasime teha kiire reisi Kajsa Mooril. Paraku läks ekskursioon pisut pikemalt kui arvasime, nii et jäime Patarei vanglasse pisut hiljaks, aga õnneks oli ekskursioon alles alanud ja saime sellega siiski ühineda. Tagasiteel koju mõtlesime sisse põigata ka paljuräägitud Põhjaka mõisa, kuid selgus, et vabu kohti restoranis ei ole. Õnneks meil kõhud väga tühjad ei olnud, olime pealinnas enne äratulekut veel einestanud. Iseenesest oli tore nädalavahetus, tänud Tuhrikule majutamast :).
Lõpuks saabuks ka juuli lõpp koos puhkusega (oli viimane aeg, sest tööl läks juba hirmus palavaks). Esimesed paar päeva puhkusest veetsime Võrumaal. Kuna linnas oli väga palav, kolisime suvilasse. Suvitasime, käisime ujumas, väisasime Suurt Munamäge ja nautisime suve. Väga pikaks Võrumaale siiski jääda ei saanud, sest tuli võtta suund Saaremaa poole. Ma polnud ammu Võrust sinna sõitnud, seega oli nüüd täitsa uus ja huvitav sinna sõita. Ja tulenevalt paari nädala tagusest maratonsõidust tundus tee päris lühike. Esimse hooga Saaremaale ei jõudnuki, jäime Muhumaale pidama. Vaatasime üle Maailmaparandaja, Mpsi, Tõrukese ja Täpsi. Tõrukest ei olnud juba väga ammu näinud, oli teine nii suureks kasvanud.Väga kauaks lahke pererahva kaela peale jääda ei tahtnud ja võtsime suuna suuremale saarele. Kuna olin sel korral võtnud nõuks kõikidele sõpradele ja sugulastele nägu näidata, siis järgmisena saime Saarepiiga ja tema meesperega kokku. Käisime merel, vaatasime nende peatselt valmivat maja, ujusime, tegime väikse pikniku rannas. Õhtuks jõudsime ka vanaema juurde. Järgmiseks päevaks oli plaanis sõit Lääne-Saaremaale. Esiteks vaatasime pankasid ja võtsime ette pika jalatuskäigu viltuse majaka juurde. Ilm oli jube palav ja vesi sai ka otsa, nii et majakani jõudes pikka pidu ei olnud, suundusime tagasi auto juurde. Päeva põhieesmärk oli jõuda Saarlanna juurde. Leidsime õnneks üsna lihtsalt ka tee sinna, kuigi polnud päris ammu käinud. Nägime ära pisikesed lapsed ja suuremad lapsed ja ka teised pereliikmed. Lisaks kostitati meid maitsva õhtusöögiga, nii et oli igati kordaläinud külastus. Laisikuga ei tahtnud meil graafikud kuidagi klappida, nii et ainus aeg, mis sobis, oli neljapäeva lõuna. Esialgu olime plaaninud jala minna, aga natuke enne lõunat hakkas kallama nagu oavarrest, nii et tundus kindlam minna autoga. Iseenesest oli vihm hea, pesi natuke seda tolmu maha, mida me eelmisel päeval kruusateid pidi seigeldes auto külge kogunud olime. Enne lahkumist jõudsime veel ka tädimehe sünnipäeva tähistada ja VLÜ kontserdil käia.
Tagasi Tartus olles tuli kaks päeva osaleda seminaril. Sinna vahele jäi üks päev veel sebimist ja siis tuli võtta suund Käsmu. Järjekordne Viru Folk tahtis korraldamist. Nii hea ilmaga Viru Folki ma ei mäletagi. Sel korral oli sõpru seal rohkem kui eelmisel aastal, sest paar sõpra olin sinna vabatahtlikuks soovitanud. Esmaspäeva pärastlõunal oli küla enam-vähem korras, nii et võis koju tulla.
Teisipäeval võtsime suuna juba tuttavat teed pidi Saksamaa poole. Sel korral sõitsime sinna rohkemate peatustega ja viibisime ka kohapeal pikemalt. Põhieesmärgiks oli Soltau Heide Park (lõbustuspark). See oli päris võimas. Meie kõige jubedamatele atraktsioonidele ei läinud, aga vaadata oli neid iseenesest tore (vähemalt minu meelest). Oma adrenaliini saime kätte ka nullist sajani alla 3 sekundi kiirendavast sõidust, bobisõitu matkivast karussellist. Mina käisin lisaks 70 m kõrguselt vabalangemas (If oli seal varem käinud, sel korral ei tulnud), mis oli täiesti omaette elamus. Selliseid atraktsioone nagu meil Tivolis näeb, oli seal ka. Lühema järjekorraga kui teised atraktsioonid. Käisime ka seal. Tagasisõidu tegime kiiremini (kodu ootas), nii et 20. augusti saime kodus reisist välja puhata. Järgmisel päeval tuli taas tööle minna.
Nädalavahetuseks oli juba suve alguses planeeritud kanuumatk. Seltskond oli kahanenud küll vaid kuuele inimesele, aga sellest polnud hullu. Onu, kes kanuud rentis, üritas meid küll ära hirmutada sellega, kui raske ja mudane see matk olema saab, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. 10 järve said õhtuks läbitud. Kõige raskem oli tee 7. ja 8. järve vahel, mis oli hirmus pikk. Ja Kooraste suurjärvele jõudes läks natuke aega enne, kui õige kalda leidsime, kus autod koos telkide, kuivade riiete ja muu vajaliku varustusega olid. Ilmaga oli tegelikult vedanud - püksid oli märjad ainult seetõttu, et vahepeal pidi kanuust välja ronima, vihma mei ei saanud. Järgmisel päeval sõitsime veel natuke mööda Pühajõge (mis ühel hetkel muutus Võhandu jõeks). Matka lõpetuseks tegime murul pikniku. Ma loodan, et ka teiste jaoks oli matk sama tore, nagu minu jaoks.
Suve viimane nädalavahetus möödus taaskord Võrus. Sel korral oli peapõhjuseks vanaema ja vanaisa biljantpulm. Pühapäeval käisime ka seenel. Puravikke oli jube palju.
Njah... kokkuvõttes tuli päris pikk lühiülevaade. Mis teha, kui oli nii sündmusterohke suvi. :)
1. juuli 2014
Georgi, too lõkkesse puid
Vahel toimivad asjad iseenesest.
Millalgi aasta alguse poole vaatasin kalendrit ja nähes, et jaanipäeva paiku on järjest 4 vaba päeva mõtlesin, et oleks vahva sellesse aega üks rattamatk planeerida ja jaanituld Keskmaal teha. Mõtteks see aga siis jäi.
Küll aga juhtus nii, et peaaegu iseenesest sattusime ikkagi jaanilaupäeval Keskmaale mõnusale vaiksele kõigi mugavustega ja lõputu lõkkematerjali varuga jaanitulele. Pole varem ühelgi jaanipäeval diivanilt tuld vaadanud. Vihma kaitseks oli korralik katusealune, mis täiesti sobivas staadiumis oli (tulevikus hakkab see ehitis küll natuke teistsugust funktsiooni kandma ja siis ilmselt sinna mitmekesi sisse ei roni). Kui varutud lõkkematerjal otsa sai, läksime naabermaja kallale, mille varud oleksid lubanud mitu päeva jutti vinget tuld teha. Naabermaja lammutamisest läksime nii hoogu, et hakkasime järgmisel päeval ka teisel majal voodrit maha kiskuma. Töö käigus tekkis mõte järgneval nädalavahetusel midagi toredat ette võtta.
Mõte sai teoks ja nii leidismegi ennast laupäeva keskpäeval Rakverest eesmärgiga vallutada ratastel Lahemaa. Laupäev oli selle suve kohta erakordselt ilus, nii et meil tekkis isegi ujuma mineku mõte. Kuna marsruudiks oli plaaneritud kuhu-tuul-meid-viib-aga-nii-et-õhtuks-telkimiskohta-jõuame, otsustasimegi väikse sik-sakiga Viitna järveni jõuda. Kuna suur tee ei tundunud eriti ahvatlev, läbisime kohti, millest kuulnudki polnud, nägime mõisu, mida ajahammas jätkuvalt pureb ja ka uhkeid rajatisi, mis olid rändajatele mõnusaks puhkepaigaks. Kui paberkaardi abil meie asukoha tuvastamisel hätta jäime, kasutasime moodsa tehnoloogia abi. Ilm oli soe ja teel sai vähendatud riiete hulka ning pikisilmi järve oodatud. Mitte eriti üllatuslikult sõudis suur pilv päikse ette täpselt siis, kui olime järve ääres ujumisriided selga pannud. Nii kui varba vette saime, oli selge et suplus tuleb väga karastav. Ja lühike. Kraade ei tea, aga külm oli küll see vesi. Sellegipoolest käisime kõik kolmekesi vees ära. Pärast suplust väike piknik ning võtsime suuna Palmsele. Tegime ringi nii majas kui ka maja ümbruses lastes fantaasial lennata selles osas, kuidas ruume omal ajal kasutati, kes basseini puhastas, mida mingis keldris hoiti jne. Kui mõis üle sai vaadatud ja kohalikust poest ostetud jäätis söödud, oli paras aeg võtta suund Oandu telkimisalale. Kohale jõudes leidsime täpselt meile sobiva lõkkekoha koos varjualusega, kus saime valmistada maitsva õhtusöögi ning lõkke paistel nautida valget ööd.
Hommik saabus koos vihmaga. Püüdsime küll välja peilida moodsate vahendite abil, kas ja millal vihm järele võiks jääda ning veetsime aega juuksurit ja kaarte mängides, aga lõpuks tuli teele asuda. Esialgu tundus, et vihm hakkabki järele jääma, kuid üsna pea saime päris korraliku vihmavalingu osaliseks. Otsustasime natuke oodata Sagadi mõisa värava kaitsva võlvi all ning jätkasime teed, kui kõige suurem vihmahoog möödunud oli. Vahepeal tunduski, et ilm hakkab paremaks minema. Viitna kõrtsis tegime lõunapeatuse, et kõht sooja koorest lõhesuppi täis süüa. Nüüd võis jätkata teekonda Tapa poole, et rongiga kodu poole sõita. Esialgu plaanisime natuke lõigata kruusateed pidi, kuid see plaan läks pisut luhta. Üsna Loobu-Tapa tee alguses sai selgeks, et esimesele plaanitud rongile me ei jõua. Tee edenes üsna vaevaliselt, tuul oli vastu ja vihma hakkas taas sadama. Kuigi sõit ei olnud kõige meeldivam, ei tundunud tõenäoline, et me ilma sõitmata rongile kuidagi lähemale jõuaks, nii et tuli trotsida vihma, tuult ja tõuse. Viimaks jõudsime Tapale. Leidsime kuiva koha, kus rongi oodata ning tegime ka lõpu-selfie meie väikse rattamatka meenutuseks. Minul ei tulnudki väga kaua oodata, kui juba tuli aeg perroonile suunduda. Rongis istudes tõdesin, et vaatamata matka märjale lõpule oli väga tore nädalavahetus.
Millalgi aasta alguse poole vaatasin kalendrit ja nähes, et jaanipäeva paiku on järjest 4 vaba päeva mõtlesin, et oleks vahva sellesse aega üks rattamatk planeerida ja jaanituld Keskmaal teha. Mõtteks see aga siis jäi.
Küll aga juhtus nii, et peaaegu iseenesest sattusime ikkagi jaanilaupäeval Keskmaale mõnusale vaiksele kõigi mugavustega ja lõputu lõkkematerjali varuga jaanitulele. Pole varem ühelgi jaanipäeval diivanilt tuld vaadanud. Vihma kaitseks oli korralik katusealune, mis täiesti sobivas staadiumis oli (tulevikus hakkab see ehitis küll natuke teistsugust funktsiooni kandma ja siis ilmselt sinna mitmekesi sisse ei roni). Kui varutud lõkkematerjal otsa sai, läksime naabermaja kallale, mille varud oleksid lubanud mitu päeva jutti vinget tuld teha. Naabermaja lammutamisest läksime nii hoogu, et hakkasime järgmisel päeval ka teisel majal voodrit maha kiskuma. Töö käigus tekkis mõte järgneval nädalavahetusel midagi toredat ette võtta.
Mõte sai teoks ja nii leidismegi ennast laupäeva keskpäeval Rakverest eesmärgiga vallutada ratastel Lahemaa. Laupäev oli selle suve kohta erakordselt ilus, nii et meil tekkis isegi ujuma mineku mõte. Kuna marsruudiks oli plaaneritud kuhu-tuul-meid-viib-aga-nii-et-õhtuks-telkimiskohta-jõuame, otsustasimegi väikse sik-sakiga Viitna järveni jõuda. Kuna suur tee ei tundunud eriti ahvatlev, läbisime kohti, millest kuulnudki polnud, nägime mõisu, mida ajahammas jätkuvalt pureb ja ka uhkeid rajatisi, mis olid rändajatele mõnusaks puhkepaigaks. Kui paberkaardi abil meie asukoha tuvastamisel hätta jäime, kasutasime moodsa tehnoloogia abi. Ilm oli soe ja teel sai vähendatud riiete hulka ning pikisilmi järve oodatud. Mitte eriti üllatuslikult sõudis suur pilv päikse ette täpselt siis, kui olime järve ääres ujumisriided selga pannud. Nii kui varba vette saime, oli selge et suplus tuleb väga karastav. Ja lühike. Kraade ei tea, aga külm oli küll see vesi. Sellegipoolest käisime kõik kolmekesi vees ära. Pärast suplust väike piknik ning võtsime suuna Palmsele. Tegime ringi nii majas kui ka maja ümbruses lastes fantaasial lennata selles osas, kuidas ruume omal ajal kasutati, kes basseini puhastas, mida mingis keldris hoiti jne. Kui mõis üle sai vaadatud ja kohalikust poest ostetud jäätis söödud, oli paras aeg võtta suund Oandu telkimisalale. Kohale jõudes leidsime täpselt meile sobiva lõkkekoha koos varjualusega, kus saime valmistada maitsva õhtusöögi ning lõkke paistel nautida valget ööd.
Hommik saabus koos vihmaga. Püüdsime küll välja peilida moodsate vahendite abil, kas ja millal vihm järele võiks jääda ning veetsime aega juuksurit ja kaarte mängides, aga lõpuks tuli teele asuda. Esialgu tundus, et vihm hakkabki järele jääma, kuid üsna pea saime päris korraliku vihmavalingu osaliseks. Otsustasime natuke oodata Sagadi mõisa värava kaitsva võlvi all ning jätkasime teed, kui kõige suurem vihmahoog möödunud oli. Vahepeal tunduski, et ilm hakkab paremaks minema. Viitna kõrtsis tegime lõunapeatuse, et kõht sooja koorest lõhesuppi täis süüa. Nüüd võis jätkata teekonda Tapa poole, et rongiga kodu poole sõita. Esialgu plaanisime natuke lõigata kruusateed pidi, kuid see plaan läks pisut luhta. Üsna Loobu-Tapa tee alguses sai selgeks, et esimesele plaanitud rongile me ei jõua. Tee edenes üsna vaevaliselt, tuul oli vastu ja vihma hakkas taas sadama. Kuigi sõit ei olnud kõige meeldivam, ei tundunud tõenäoline, et me ilma sõitmata rongile kuidagi lähemale jõuaks, nii et tuli trotsida vihma, tuult ja tõuse. Viimaks jõudsime Tapale. Leidsime kuiva koha, kus rongi oodata ning tegime ka lõpu-selfie meie väikse rattamatka meenutuseks. Minul ei tulnudki väga kaua oodata, kui juba tuli aeg perroonile suunduda. Rongis istudes tõdesin, et vaatamata matka märjale lõpule oli väga tore nädalavahetus.
20. mai 2014
25. Roheliste rattaretk
Eelmisel aastal arutasime roheliste rattaretke korraldajatega pikalt, millisel nädalavahetusel tänavune rattaretk tuleb. Oli traditsioonide pooldajaid ja oli ka neid, kes leidsid, et võiks asja emadepäevalt ära nihutada. Ära nihutamisega seonduva parema ilma argumendile toodi vastu argumendiks Saaremaa retke näide, kus külma kartuses nädal edasi retke nihutati, kuid saime palju kehvema ilma, kui õigel nädalavahetusel oleks olnud. Lõpuks jäi peale retke edasi nihutamine. Praegu võib öelda, et läks hästi, et jäi. Eelmise nädalavahetuse ilm ei oleks just päris mõnus rattaretkeks olnud. Sel nädalavahetusel olid ööd küll külmad, aga päevad see-eest kippusid päris suviseks. Natuke põletasin ennastki ära. Aga prille ette ei päevitanud :)
Muus osas sujus ka see juubeliretk päris hästi.Väikesid viperusi ikka tuleb ette, aga üldiselt kõik toimis, nii et mina jäin rahule. Usun, et ka need, kes väntasid, jäid rahule.
Selle aasta alguses valmis juubeliretke puhul ka raamat. Üks vabatahtlik, kellele raamatu andsin, vaatas raamatule otsa ja teatas, et see on väga hea raamat. Olen 100% nõus. Lugesin pool raamatut läbi pühapäeva õhtul retkeväsimuse kiuste (poole peal tuli lihtsalt Une-Matile alla vanduda ja nädalavahetusest puudu jäänud unetunde tagasi tegema hakata). Esmaspäeva hommikul ärgates võtsin raamatu kohe uuesti kätte ja ei lõpetanud enne, kui see läbi oli.
Kui sel aastal sõideti sellises kandis, mis mulle sisuliselt tundmatu oli, siis järgmisel aastal on olukord vastupidine. Haanja ootab retkeliste poolt avastamist.
Muus osas sujus ka see juubeliretk päris hästi.Väikesid viperusi ikka tuleb ette, aga üldiselt kõik toimis, nii et mina jäin rahule. Usun, et ka need, kes väntasid, jäid rahule.
Selle aasta alguses valmis juubeliretke puhul ka raamat. Üks vabatahtlik, kellele raamatu andsin, vaatas raamatule otsa ja teatas, et see on väga hea raamat. Olen 100% nõus. Lugesin pool raamatut läbi pühapäeva õhtul retkeväsimuse kiuste (poole peal tuli lihtsalt Une-Matile alla vanduda ja nädalavahetusest puudu jäänud unetunde tagasi tegema hakata). Esmaspäeva hommikul ärgates võtsin raamatu kohe uuesti kätte ja ei lõpetanud enne, kui see läbi oli.
Kui sel aastal sõideti sellises kandis, mis mulle sisuliselt tundmatu oli, siis järgmisel aastal on olukord vastupidine. Haanja ootab retkeliste poolt avastamist.
10. märts 2014
Aastaring
Mõtlesin, et teen sünnipäeva puhul väikse tagasivaate möödunud eluaastale.
Algas see ümmargune eluaasta leekide ja tuletõrjujatega - esimest korda elus helistasin häirekeskusesse tulekahjuteatega.
Märtsi lõpus käisin esimest korda elus Küprosel. Reis oli tore, aga tagasi lumisesse Eestisse oli päris kole tulla.
Aprilli keskpaigaks oli kevad siiski niipalju võimust võtnud, et hakkasin tõeliseks linnaratturiks - vana naistekas sai üles otsitud ja natuke kohendatud ning sealtsaadik olen enamasti rattaga tööl käinud.
Mais oli taaskord roheliste rattaretk.
Juunis käisin esimest korda rattarallil, jäin tulemusega rahule ja ratas pidas ka kenasti vastu. Peale jaanipäeva istusin esimest korda elus EMOs. Oli üsna närvesööv kogemus.
Juulis realiseerisin ühe varasema sünnipäevakingituse ja tegin teoks oma ammuse unistuse - langevarjuhüppe.
Augustis proovisin kätt ka Viru Folgi korraldamisele kaasa aitamises. Eks mõningad närvirakud kulusid kindlasti, aga kokkuvõttes oli päris vahva kogemus. Taasiseseisvumispäeval saime kontserdielamuse koos 60 000 inimesega lauluväljakul. Kuu lõpu poole käisime esimest korda kolmekesi reisil, küll vaid kolmepäevasel Rootsi kruiisil.
Septembris tõusin taaskord kõrgustesse - proovisin ära ka paraplaani lennu. Mõned pildidki said tehtud 300 m kõrguselt.
Oktoobris võtsime uue kääbusküüliku. Seekord varjupaigast.
November möödus suuresti koolituste tähe all. Korraldasin tööjuures paar koolitust ja käisin ka ise ühel.
Detsember möödus pidude tähe all - 1. advendi pidu, jõulupidu töökaaslastega, jõulupidu Kambakesega, jõulupidu Ifi perega, jõulupidu oma perega. Sel aastal otsustasime ka endale kuuse tuppa tuua. Päris kena kuusk oli, aga kuuse jalg ei tahtnud seda miskipärast kuidagi otse hoida.
Jaanuaris sattusime tunnistama ühe noore neiu kurba lõppu.
Veebruaris proovisin ära mäesuusatamise. Kuigi teised leidsid, et ma liiga aeglane olen, pean tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Pärast suusaretke läksime Ifiga spaasse (tema jaoks esimene kord).
Ja nii saigi aastaring täis. Minu meelest oli päris elamusterohke aasta - uusi elamusi nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Eks näis mida sel eluaastal pakkuda on.
Algas see ümmargune eluaasta leekide ja tuletõrjujatega - esimest korda elus helistasin häirekeskusesse tulekahjuteatega.
Märtsi lõpus käisin esimest korda elus Küprosel. Reis oli tore, aga tagasi lumisesse Eestisse oli päris kole tulla.
Aprilli keskpaigaks oli kevad siiski niipalju võimust võtnud, et hakkasin tõeliseks linnaratturiks - vana naistekas sai üles otsitud ja natuke kohendatud ning sealtsaadik olen enamasti rattaga tööl käinud.
Mais oli taaskord roheliste rattaretk.
Juunis käisin esimest korda rattarallil, jäin tulemusega rahule ja ratas pidas ka kenasti vastu. Peale jaanipäeva istusin esimest korda elus EMOs. Oli üsna närvesööv kogemus.
Juulis realiseerisin ühe varasema sünnipäevakingituse ja tegin teoks oma ammuse unistuse - langevarjuhüppe.
Augustis proovisin kätt ka Viru Folgi korraldamisele kaasa aitamises. Eks mõningad närvirakud kulusid kindlasti, aga kokkuvõttes oli päris vahva kogemus. Taasiseseisvumispäeval saime kontserdielamuse koos 60 000 inimesega lauluväljakul. Kuu lõpu poole käisime esimest korda kolmekesi reisil, küll vaid kolmepäevasel Rootsi kruiisil.
Septembris tõusin taaskord kõrgustesse - proovisin ära ka paraplaani lennu. Mõned pildidki said tehtud 300 m kõrguselt.
Oktoobris võtsime uue kääbusküüliku. Seekord varjupaigast.
November möödus suuresti koolituste tähe all. Korraldasin tööjuures paar koolitust ja käisin ka ise ühel.
Detsember möödus pidude tähe all - 1. advendi pidu, jõulupidu töökaaslastega, jõulupidu Kambakesega, jõulupidu Ifi perega, jõulupidu oma perega. Sel aastal otsustasime ka endale kuuse tuppa tuua. Päris kena kuusk oli, aga kuuse jalg ei tahtnud seda miskipärast kuidagi otse hoida.
Jaanuaris sattusime tunnistama ühe noore neiu kurba lõppu.
Veebruaris proovisin ära mäesuusatamise. Kuigi teised leidsid, et ma liiga aeglane olen, pean tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Pärast suusaretke läksime Ifiga spaasse (tema jaoks esimene kord).
Ja nii saigi aastaring täis. Minu meelest oli päris elamusterohke aasta - uusi elamusi nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Eks näis mida sel eluaastal pakkuda on.
17. veebruar 2014
Puhkusenädal
Kuigi alguses ütlesin suusatamisele "ei", suudeti mind ümber veenda ja nii ma kirjutasingi mõni nädal tagasi avalduse nädalaks puhkuse saamiseks. Eelmisel laupäeval istusin bussi ja põrutasin pealinna. Esimene käik oli suusalaenutusse (lisaks suuskadele loomulikult ka kogu muu krempel - saapad, suusakepid, kiiver ja prillid). Kuna mina läksin mäele esimest korda, oli kõik nii uus ja veider (saabaste jalga saamine, isiklikud küsimused suuskade reguleerimisel, suusaprillide proovimine jne). Ei läinudki väga kaua, kui kogu varustusega auto poole sammusime. Õhtul käisime veel Crexi juures nägu näitamas. Seal selgus, et Saaremaa ekipaaž on asjadega üle koormatud, nii et kesköö paiku tuli veel autosid ümber pakkida, enne kui kogu reisiseltskond tuttu sai.
Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ning laeva minek.2,5 tunni pärast jätsime mere selja taha ning Hõbelõvi ja Kotkas võtsid suuna põhja poole. Vaatamata sellele, et punast katust, mille järgi oma majakese leidma pidime, kattis lumi, suutsime siiski tuvastada oma onni. Päris tore majake oli. Loomulikult saunaga. Köögis oli igasugu varustust (ka sellist, mida väideti seal mitte olevat). Sahtlite sisust oli raske esimese hooga ülevaadet saada, lihtsam oli tuvastada mingit asja, kui sa just konkreetselt seda otsisid.
Järgmisel hommikul asusime suusamäe poole teele niipea kui hommikusöök söödud oli. Mina tundsin, kuidas närv sisse tuleb ja sees keerama hakkab. Mäest tervena alla saamise võimalus tundus kuidagi uskumatu. Võtsime suuna lastemäele (mina mujale ei julgenud, teised tulid õpetama). Esimene laskumine läks katkendlikult ja kaua. Nii kaua, et Mps, kes tervislikel põhjustel kohe mäele ei tulnud, ei jõudnudki ära oodata. Täpse aja suhtes, mis mul esimesel korral mäest alla saamiseks kulus, on erinevaid arvamusi, aga üle tunni läks vist küll. Lõpuks selgus, et sahka saab ka sõita (mis tähendas aeglasemat kiirust ja mingitki kontrolli suuskade üle), nii et edasi läks sõit sahaga. Vähemalt sain kiiremini alla ja viiendal laskumisel enam ei kukkunud. See meetod aga mõjus jalgadele vägagi väsitavalt ja peale lõunat ma väga kaua vastu ei pidanud. Teisel päeval läksime mäe teisele nõlvale. Kui eelmisel päeval olin mummuga üles sõitnud, siis nüüd sai ankrut katsetatud. Algus väga ladusalt ei läinud, aga hiljem harjusin täitsa ära. Esimene nõlv, mida proovisime, ei olnud just paljulubav. Enne lõppu oli järsk koht, millest ma ilma kukkumata üle ei saanud ja pärast kukkumist oli raske sealt jälle hoogu sisse saada. Otsustasime minna teisele nõlvale. Seal anti karm käsk - nõlva alumises otsas sahka sõita ei tohi, hakka aga kantima. Ja varsti enam ei sahatanudki. Viimaks olin leidnud oma nõlva, kus sõit ladusamalt läks. Ainus probleem oli see, et tagasi auto juurde saamiseks tuli alla sõita päris kõrgest nõlvast. Esimesel korral läks see sõit üsna aeglaselt ja kukkumistega. Alla jõudes ei olnud enam mingit soovi teisele poole mäge tagasi minna. Pärast lõunat läksin siiski jälle oma nõlvale. Harjutasin õhtuks, et seekordne kõrgest nõlvast alla sõit ladusamalt kulgeks. Päris ladusalt siiski ei läinud, aga natuke paremini, kui esimesel korral.
Kolmapäeval võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid teha ja lasta ennast ka filmida. Mulle endale tundus, et ma sõidan täitsa normaalse kiirusega, aga videot vaadates tundus, et ma peaaegu nagu seisaks. Autoni jõudmiseks tuli endiselt kõrgest nõlvast alla lasta (tegelikult sain hiljem teada, et selles osas oli mulle udu aetud - ka teisel pool mäge oli parkla), nii et ühel hetkel, kui jälle seal külili käisin, võtsin fotoka ja pildistasin vaadet. Enne lõunat mul ilma kukkumata sealt alla saada ei õnnestunud (kuigi ma ei alustanud päris ülevalt). Õhtul sain mäele umbes tund enne suusakeskuse sulgemist. Üles mäe otsa jõudes selgus, et minu lemmiknõlv on suletud ja ainus tee alla oli kõrgest nõlvast ja sel korral päris ülevalt. Ega midagi, tuli julgus kokku võtta ja laskuda. Esimesed korrad päris ladusalt ei läinud, aga lõpuks suutsin kaks korda ka ilma kukkumata alla saada.
Järgmisel hommikul tuli asjad pakkida, maja koristada ja kodu poole teele asuda. Tagasi kodumaa pinnale jõudsime umbes kesköö paiku. If oli tööasjus Tallinnas ja ootas mu ära, nii et veel samal öösel jõudsin koju.
Reedel pakkisime uuesti koti ja võtsime suuna Rakvere poole, meid ootas spaa. Hotellituba oli ilus, spaa mõnus, lisaks veel mõned hoolitsused, mis sa hing veel ihkad. Suurepärane lõpp mõnusale puhkusenädalale.
Igal juhul suur kummardus suusareisi peakorraldajale, kõik kulges nagu õlitatult. Edaspidi on mind ilmselt lihtsam mäele meelitada. :)
Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ning laeva minek.2,5 tunni pärast jätsime mere selja taha ning Hõbelõvi ja Kotkas võtsid suuna põhja poole. Vaatamata sellele, et punast katust, mille järgi oma majakese leidma pidime, kattis lumi, suutsime siiski tuvastada oma onni. Päris tore majake oli. Loomulikult saunaga. Köögis oli igasugu varustust (ka sellist, mida väideti seal mitte olevat). Sahtlite sisust oli raske esimese hooga ülevaadet saada, lihtsam oli tuvastada mingit asja, kui sa just konkreetselt seda otsisid.
Järgmisel hommikul asusime suusamäe poole teele niipea kui hommikusöök söödud oli. Mina tundsin, kuidas närv sisse tuleb ja sees keerama hakkab. Mäest tervena alla saamise võimalus tundus kuidagi uskumatu. Võtsime suuna lastemäele (mina mujale ei julgenud, teised tulid õpetama). Esimene laskumine läks katkendlikult ja kaua. Nii kaua, et Mps, kes tervislikel põhjustel kohe mäele ei tulnud, ei jõudnudki ära oodata. Täpse aja suhtes, mis mul esimesel korral mäest alla saamiseks kulus, on erinevaid arvamusi, aga üle tunni läks vist küll. Lõpuks selgus, et sahka saab ka sõita (mis tähendas aeglasemat kiirust ja mingitki kontrolli suuskade üle), nii et edasi läks sõit sahaga. Vähemalt sain kiiremini alla ja viiendal laskumisel enam ei kukkunud. See meetod aga mõjus jalgadele vägagi väsitavalt ja peale lõunat ma väga kaua vastu ei pidanud. Teisel päeval läksime mäe teisele nõlvale. Kui eelmisel päeval olin mummuga üles sõitnud, siis nüüd sai ankrut katsetatud. Algus väga ladusalt ei läinud, aga hiljem harjusin täitsa ära. Esimene nõlv, mida proovisime, ei olnud just paljulubav. Enne lõppu oli järsk koht, millest ma ilma kukkumata üle ei saanud ja pärast kukkumist oli raske sealt jälle hoogu sisse saada. Otsustasime minna teisele nõlvale. Seal anti karm käsk - nõlva alumises otsas sahka sõita ei tohi, hakka aga kantima. Ja varsti enam ei sahatanudki. Viimaks olin leidnud oma nõlva, kus sõit ladusamalt läks. Ainus probleem oli see, et tagasi auto juurde saamiseks tuli alla sõita päris kõrgest nõlvast. Esimesel korral läks see sõit üsna aeglaselt ja kukkumistega. Alla jõudes ei olnud enam mingit soovi teisele poole mäge tagasi minna. Pärast lõunat läksin siiski jälle oma nõlvale. Harjutasin õhtuks, et seekordne kõrgest nõlvast alla sõit ladusamalt kulgeks. Päris ladusalt siiski ei läinud, aga natuke paremini, kui esimesel korral.
Kolmapäeval võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid teha ja lasta ennast ka filmida. Mulle endale tundus, et ma sõidan täitsa normaalse kiirusega, aga videot vaadates tundus, et ma peaaegu nagu seisaks. Autoni jõudmiseks tuli endiselt kõrgest nõlvast alla lasta (tegelikult sain hiljem teada, et selles osas oli mulle udu aetud - ka teisel pool mäge oli parkla), nii et ühel hetkel, kui jälle seal külili käisin, võtsin fotoka ja pildistasin vaadet. Enne lõunat mul ilma kukkumata sealt alla saada ei õnnestunud (kuigi ma ei alustanud päris ülevalt). Õhtul sain mäele umbes tund enne suusakeskuse sulgemist. Üles mäe otsa jõudes selgus, et minu lemmiknõlv on suletud ja ainus tee alla oli kõrgest nõlvast ja sel korral päris ülevalt. Ega midagi, tuli julgus kokku võtta ja laskuda. Esimesed korrad päris ladusalt ei läinud, aga lõpuks suutsin kaks korda ka ilma kukkumata alla saada.
Järgmisel hommikul tuli asjad pakkida, maja koristada ja kodu poole teele asuda. Tagasi kodumaa pinnale jõudsime umbes kesköö paiku. If oli tööasjus Tallinnas ja ootas mu ära, nii et veel samal öösel jõudsin koju.
Reedel pakkisime uuesti koti ja võtsime suuna Rakvere poole, meid ootas spaa. Hotellituba oli ilus, spaa mõnus, lisaks veel mõned hoolitsused, mis sa hing veel ihkad. Suurepärane lõpp mõnusale puhkusenädalale.
Igal juhul suur kummardus suusareisi peakorraldajale, kõik kulges nagu õlitatult. Edaspidi on mind ilmselt lihtsam mäele meelitada. :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
