Mõtlesin, et kirjutaks siis natuke ka jaanipäevast. Läksin minagi siis massiga kaasa ning põrutasin Muhumaale (tglt enamus massi läks ikkagi Saaremaale, nii et ma pudenesin massist enne Väikse väina tammi maha :P). Koos Jaanika ja Kairiga akkasime siis Tartust bussiga sõitma. Nagu kiuste oli ilm hästi soe, mis tähendas, et pikad riided tuli kõik kotti toppida, minul aga kahjuks Gotfriedi ega ühtegi ta sugulast pole ja nii sai see kott ikkagi pungil täis. Rahvast väga palju bussis ei olnudki, alles Pärnus pidi üks mees maha jääma, sest kohti polnud. Mingi kamp soomlasi tuli ka peale, aga nad läksid omadega pisut alt, sest nad ostsid pileti Virtsu, aga sadamas olid hirmus üllatunud kui bussijuht neile teatas, et praamile saamiseks peavad nad ise endale piletid ostma. Kuivastus sai Kairiga natuke laulu löödud (mille peale Jaanika tegi nägu, et tema neid hulle küll ei tunne) ja siis hakkasime mööda teed astuma, et peatselt ülejäänud seltskonda kohata. Varsti liitusid ka Piret ja Priit jookidega - Piretil kott limonaadi ja siidriga, Priidul õllekast õlal.
Lõke sai tehtud juba rattamatkast tuttavasse kohta mere ääres. Enne kui vorstid valmis said, viidi kõige suuremad huvilised paadiga merele. Mps tegi jälle selle vea, et andis aerud minu kätte. Ega muidu polekski ju midagi olnud, aga paat käis kogu aeg ringiratast (Piretile tegi see hirmsasti nalja). Minu jaoks on millegipärst täiesti ületamatu probleem mõlemat aeru sama sügavale vette saada ja sama kõvasti neid tõmmata. Siis kui me tagasi kuivale maale jõudsime, olid vorstid juba valmis ja puha. Edasi jätkus õhtu söömise ja joomisega. Viimasega ei saanud meesterahvad eriti hakkama, sest õlut jäi väga palju järgi, seda tuli lausa tule kustutamiseks kasutada. Minu eritellimus - maasikafizz- sai kõige enne otsa (Pille aitas :p). Laulda sai ka. Alustasime Saaremaa valsiga, lõpetasime Telegrammiga ja sinna vahele mahtus isegi Mandoliinid öös, aga Öö laps jäi laulmata (no kuidas sa seda ikka laulad kui väljas üldse pimedaks ei lähegi). Kairi ja Pille käisid öösel ujumas ka, mina istusin sel ajal sisse pakituna lõkke ääres. Millalgi 5 ajal (kui päike lõpuks selle meeletu suitsu tagant nähtavale tuli) läksime ära magama.
Hommik tervitas ilusa päikesega. Kairi oli juba Pärnu poole ajama pannud, mina, Jaanika ja Pille olime veel viimased, kes ära ei taibanud minna. Hommikusöök venis õige pikaks. Mitte et me nii kaua söönud oleks, aga muudkui lobisesime seal köögis laua ääres, selle asemel, et õue päikse kätte minna. Lõpuks sai sellest villand ja seekord läksime juba kolmekesi ujuma (mitte et Pille ei oleks juba hommikul enne sööki ujumas käinud). Vesi oli minu jaoks natuke jahedavõitu, teadjamad inimesed väitsid, et mere kohta on see täitsa soe, aga tore oli igal juhul. Pärast suplust lebotasime jälle. Seekord päikese käes (ok, Pille ja Mps kükitasid tglt enamuse ajast varjus). Lõpuks sai lebotamisest villand ja me hakkasime oopis tööd tegema. Esimene katsumus oli puuriida ladumine. Saime hakkama ja isegi püsti jäi see riit. Teiseks katsumuseks oli riisumine. Sai väheke heinateo maiku jälle suhu. Kolmandaks ülesandeks sai tagasi merre minek. Vesi tundus külmem kui hommikupoole, aga ikkagi oli mõnus. Pärast ujumist trikood seljast võttes lendas sealt pisike kala välja, ta vaeseke oli vist surnud, sest muidu oleks ta ju tunda olnud. Nüüd läks kaardipõrguks lahti. Märksõnadeks poti kolm, edasisaatmine ja ülesandmine. Varsti jõudis õhtusöögi aeg ka kätte. Nagu jaanipäevale kohane, sai ikka salatit ja vorsti. Meesterahvad hävitasid seda järgijäänud õlut ja selle päeva lõpuks olid pirnisiider ja jänkujook ka otsas. Peale sööki tuli teade, et minnakse merele ja sellele järgnes küsimus, et kas keegi tahab kaasa minna (kolm korda võite arvata, mida mina vastasin). Seekord ma ei aerutanud, olin hoopis käilakujuks. Ilus oli, päikeseloojang ja puha. Õhtu lõpuks veel üks kaardipõrgu (seekord nad ei jõudnud ära oodata, milla ma kaotan) ja siis magama.
Pille võttis juba veerand seitsme ajal oma Gotfriedi selga ja hakkas Liiva poole astuma, et sealt bussiga Kuressaarde minna. Mina sain pisut kauem magada, enne kui Jaanika mulle äratuse tegi (kahjuks küll ilma kohvi voodisse toomata). Seekord ei olnud peale sööki pikka mökutamist. Kuna pererahvas tahtis ära Orissaarde sõita, siis pidime meiegi sealt lahkuma. Jaanika hakkas sadama poole astuma, mina läksin Piretit tüütama, sest 8.40 bussile ma ei viitsinud minna ja järgmine läks alles 16.35. Igal juhul toimetati mind sinna ilusti kohale (hea oli, sest mu õlad ei kannatanud kotti selga võtta). Alustuseks sai kassipoega kräunutatud (mina paneks talle küll nimeks Niu-Niu-Niu) ja siis viisime vasikatele juua, mille käigus mina loomulikult millegi pehme ja värske sisse astusin. Siis tõusis Priit ka üles ja me mängisime Yatzyt. Priit tegi meile pika puuga ära, aga mida muud saabki oodata kui inimene viskab esimese viskega väikse rea! Pärast sai nats asjalikke asju ka jälle tehtud - koorisime kartuleid ja korjasime piparmünti. Ja heinateo jätkuks hakkasime heinapakke küüni vedama. Nüüd hakkas ilm pilve kiskuma ja jahedaks läks. Mina pidin varsti ära minema, et bussi peale jõuda. Sel hetkel kui ma istusin autosse, millega mind Liivale viidi, tulid esimesed vihmapiisad. Bussipeatusse jõudes sadas juba kõvemini ja järjest tugevamaks sadu läks. Buss aga ei peatunud isegi mitte (järelikult kas oli nii täis, et sinna ei mahtunud enam või siis unustas bussijuht ära, et seal ka peatus oli). Igal juhul tekkis väike paanika, et kuidas ma siis koju saan. Mina oma loogikaga järeldasin, et kui juba see buss täis oli, siis hilisem on ka kindlasti. Helistasin siis Piretile ja mulle tuldi uuesti järgi (arvake ära kes roolis oli). Vähemalt sain kõhu täis süüa. Pärast mõtlesin tükk aega, et kas minna üritama selle 18.25 bussi peale või mitte, aga kuna Priit ka umbes samal ajal bussi peale läks, siis otsustasin ikka proovida. Ja seekord saingi bussi peale. See buss oli lausa pooltühi, sain isegi kahe koha peal laiutada. Alates sealt Pädaste teeristist pidi buss vastassuunas sõitma, sest õige sõidurida oli autosid täis. Terve tee sai pleierit käiatud, ma ei tea, kas asi oli selles, aga Vrõnnadi vrõnn läks meelest ära küll :P Õhtul koju jõudes oli küll ainsaks sihiks voodi.
Igal juhul väga tore jaanipäev oli. Suur aitäh võõrustajatele ja kui kellelgi on mingeid arveid esitada, siis tehke seda.
27. juuni 2005
16. juuni 2005
Ei ühtegi loodrit enam
Nagu enamus juba teab on viimase loodri looderdamisel nüüd lõpp. Alates üleeilsest käib teine oopis tööl. Tõuseb ommikuti pool seitse üles mitte ei vedele enam 12ni voodis. Ja see välistab kahjuks ka nädala sees kella kaheni Illekas istumise, aga noh, Piretil pole nagu nii enam palju jäänud. Nojah, nädalavahetusel tegelikult on ka lõunani magamine võimalik, aga karta on, et tööpäeviti vara tõusmine jätab oma jälje ja uni läheb lihtsalt varem ära.
Ah jaa, nendele, kes veel ei tea, siis ma töötan Gepas, see on see sama koht, kus ka perekond Kallas oma tööpäevad mööda saadab. Ja tegelen sama asjaga, millega Kätlin (tema õpetab mind välja) - detailplaneeringute koostamisega.
Ah jaa, nendele, kes veel ei tea, siis ma töötan Gepas, see on see sama koht, kus ka perekond Kallas oma tööpäevad mööda saadab. Ja tegelen sama asjaga, millega Kätlin (tema õpetab mind välja) - detailplaneeringute koostamisega.
5. juuni 2005
Lõpupeost
Minu meelest oli tore pidu. Olgugi, et kogu kursus kohal polnud, aga noh, seda oli ka palju tahta. Ja ega ma väga nuta ka sellepärast, et mõni seltskond mitte tulla otsustas. Sellest on küll kahju, et Piret kohale ei saanud tulla. Pidi teine üksi Pillegaardis istuma. Noh, ta võib ennast sellega lohutada, et seal vähemalt polnud sääski. Kuna mina olen veel elus, siis tapjasääsed need vist ei olnud, aga kiusasid küll meeletult. Ja mina ei saa aru, miks Pille neile ei meeldi. Pille hämmastas ka oma hiilgava termoisolatsiooniga, mis küll peale kolmandat ujumaskäiku üles ütles ja siis hakkas lõpuks ka Pillel külm. Vahepeal sain ma osaleda päästeaktsioonis ja tõin Merikese ja Liina tagasi laagripaika nende eksirännakutelt. Õnneks oli vahemaa lühike, aga see vist läheb kirja minu esimese mitte täitsa kaines olekus autojuhtimisena. Aga hakkama sain, olin ju ainult pisut siidrit joonud.
Öösel hakkas siis lõpuks sadama (oligi juba terve päeva liiga hea ilm olnud). Telk, mille ma laenasin, oli loomulikult ühekordne. Pärast sain teada, et tegelikult seal ikkagi oleks pidanud olema selline pisike punane katteke otsas, aga segastel asjaoludel ma seda kaasa ei saanud. Õnneks olin ma piisavalt pessimistlik või õigem oleks öelda ettevaatlik ja kinnitasin sinna üles ühe prügikoti, muidu oleks hommikuks madratsi keskel olnud paras loik. Magamise koha pealt veel niipalju, et sain jälle suurendada nende inimeste arvu, kelle kõrval ma maganud olen :P
Hommikul läks siis ülejäänud kraami jagamiseks. Nagu ma aru sain, sai Kalev kõikse suurema noosi ja vaene Triin pidi selle kõik oma autosse mahutama. Vallo aga, kes õigel ajal jaole ei tulnud, jäi ilma ning nurises parajalt selle üle. Minu saagiks langes natuke maasikafizzi, pakk WC-paberit ja ülejäänud prügikotid. Taara viisime Räpinas ära, et need õllepudelid seal taga ei koliseks.
Mina ei tea kuidas teistele mulje jäi, aga minu meelest oli see Luige metsamaja täitsa lahe koht. Teinekordki võiks seal käia.
Öösel hakkas siis lõpuks sadama (oligi juba terve päeva liiga hea ilm olnud). Telk, mille ma laenasin, oli loomulikult ühekordne. Pärast sain teada, et tegelikult seal ikkagi oleks pidanud olema selline pisike punane katteke otsas, aga segastel asjaoludel ma seda kaasa ei saanud. Õnneks olin ma piisavalt pessimistlik või õigem oleks öelda ettevaatlik ja kinnitasin sinna üles ühe prügikoti, muidu oleks hommikuks madratsi keskel olnud paras loik. Magamise koha pealt veel niipalju, et sain jälle suurendada nende inimeste arvu, kelle kõrval ma maganud olen :P
Hommikul läks siis ülejäänud kraami jagamiseks. Nagu ma aru sain, sai Kalev kõikse suurema noosi ja vaene Triin pidi selle kõik oma autosse mahutama. Vallo aga, kes õigel ajal jaole ei tulnud, jäi ilma ning nurises parajalt selle üle. Minu saagiks langes natuke maasikafizzi, pakk WC-paberit ja ülejäänud prügikotid. Taara viisime Räpinas ära, et need õllepudelid seal taga ei koliseks.
Mina ei tea kuidas teistele mulje jäi, aga minu meelest oli see Luige metsamaja täitsa lahe koht. Teinekordki võiks seal käia.
1. juuni 2005
üks blogi üle pika aja
Vahepeal oli pisut tegemist, polnud aega blogiga mässata. Et siis pulmad said peetud, Man sai Triinule ää antud :P Olen kuulnud, et enamus jäid peoga rahule. Mis on tore :) Kõige selle korraldamise vahel sai ka kinos ära käidud, Star Warsi III osa vaatamas loomulikult. Nagu Merikese blogist juba lugeda võis käisime pühapäeval uuesti Elvas ja aitasime koristada (kuigi minu meelest oli suurem osa juba ära tehtud). See oli päris huvitav, mina näiteks panin esimest korda elus akendele kärbsekleepekaid, peale koristamist mängisime üle pika aja jälle Imagot ja üle veel pikema aja Monopoli.
Ah jaa, need kes veel ei tea, siis pühapäeval koju jõudes sain ma teada "meeldiva" uudise - telekas läks läbi. Selle tulemusena käisin ma esmaspäeva õhtul küla peal telekat vaatamas (see esmaspäevaõhtune film oli täitsa hea mu meelest) ja eile viisin parandusse selle kasti, loodetavasti ei lähe selle parandamine liiga kalliks.
Täna oli siis jälle ujumise päev. Aurasse jõudes selgus, et täna saab 25 eeguga veeparki ka. Oli päris vahva, välja arvatud see, et igasugu pisikesi tegelasi oli maru palju igal pool.
Ah jaa, need kes veel ei tea, siis pühapäeval koju jõudes sain ma teada "meeldiva" uudise - telekas läks läbi. Selle tulemusena käisin ma esmaspäeva õhtul küla peal telekat vaatamas (see esmaspäevaõhtune film oli täitsa hea mu meelest) ja eile viisin parandusse selle kasti, loodetavasti ei lähe selle parandamine liiga kalliks.
Täna oli siis jälle ujumise päev. Aurasse jõudes selgus, et täna saab 25 eeguga veeparki ka. Oli päris vahva, välja arvatud see, et igasugu pisikesi tegelasi oli maru palju igal pool.
22. mai 2005
Viimase loodri nädalavahetus
Nendele, kellel midagi targemat teha pole või keda lihtsalt mingil veidral põhjusel huvitama peaks, natuke minu nädalavahetusest. Reede õhtu veetsin üle pika aja Annelinnas, tegin ettevalmistusi nädalavahetuseks e. pakkisin kingitusi ja tegin kaarte, peale seda vaatasin Star Wars osa II (vist kolmandat korda, aga täitsa meelest oli läinud juba, aga kui rääkida Star Warsist siis osa III on ju kinodes :DDD). Esialgu oli mul plaan peale seda kohe magama minna, aga siis sattusin ma Mulla all vanade osade peale, mida ma näinud ei ole. Seega lükkus magamamineku kellaaeg jälle natuke edasi.
Laupäeva ommikul põrutasin Võrru niipea kui olin ära söönud ja asjad kokku pakkinud. Isale andsime kodus kingituse ja lille ära (tal tglt teisipäeval sünnipäev, aga meid vennaga pole siis siin). Kella viie paiku akkas irmsaks sagimiseks minema. Nimelt oli ees sõit Tamme puhkemajja ema-isa hõbepulma-aastapäeva tähistama. Selle tähtsa sündmuse puhul olid tulnud isa õed Saaremaalt, üks isegi oma mehe kaasa võtnud ja ema onu ja tema naine ja lapsed (üks neist samuti koos abikaasaga). Ühesõnaga suurem osa minu väikesest suguvõsast. Enne veel sain teda ühtteist oma vanaonu abielude kohta. Pulmapildid otsiti ka selle sündmuse puhul välja. Täitsa lõpp kui peenike võib üks inimene olla!!! (jutt käib minu isast) Igal juhul peokoht oli väga kena ja täitsa lõbus oli. Mina sattusin istuma maki lähedusse, mistõttu mul tuli DJ amet enda peale võtta, see tähendas lühidalt seda, et ma pidin plaate vahetama ja heli valjemaks ja vaiksemaks keerama, vastavalt sellele, mida nõuti. Ühe tantsu sain ka isaga tantsida. Täitsa huvitav oli vaadata, mis figuure nemad teevad. Isale meeldis jubedalt keerutada, mitte ennast, mind ikka, sest teadupärast on naine see, kes muudkui keerlema peab, mees tammub niisama sel ajal. Pärast vaatasime Eurovisiooni punktide jagamist (mina isiklikult polnud ühtegi laulu näinud, tükk aega mõtlesin, et mis nad selle Shveitsi pärast nii muretsevad, siis tuli meelde, et ah jaa, meie Vanilla ninjad ju esindavad neid).
Hommikul einestasime väljas päikese käes, nii mõnus suvine tunne tuli peale. Kaks koera (kohalikud) käisid ja lunisid süüa ja pakkusid meelelahutust. Üks oli dalmaatslane ja teine pruun njuufa. Täitsa vahvad olid. Siis tuli aeg koju minna. Sugulased Saaremaalt käisid veel Lõuna-Eesti loodust kaemas. Kui nad olid ära läinud, algas telekast vormel. Ma vist polnudki sel hooajal ühtegi sõitu vaadanud. Nüüd tegin seda. Ristsõna lahendamise kõrvalt. Tulemus eriti rõõmustav ei olnud, aga mulle meeldis ühe meeskonna boksionude kostüüm, täpselt nagu need kloonid Star Warsist :) Hiljem sain veel ühe hea sõbrannaga kokku, keda hirmus ammu näinud ei olnud. Seda tõestas ka see, et ta mulle veel hilise sünnipäevakingi üle andis. Mina tegin omakorda tema kaks päeva vanemaks ja andsin kingi üle. Ja sohvrit mängisin ka õhtul. Nii vanematele kui ka vennale. Ning loomulikult mahtus kõigi tänaste tegemiste vahele ka MSN (kes lollitab jätkuvalt).
Laupäeva ommikul põrutasin Võrru niipea kui olin ära söönud ja asjad kokku pakkinud. Isale andsime kodus kingituse ja lille ära (tal tglt teisipäeval sünnipäev, aga meid vennaga pole siis siin). Kella viie paiku akkas irmsaks sagimiseks minema. Nimelt oli ees sõit Tamme puhkemajja ema-isa hõbepulma-aastapäeva tähistama. Selle tähtsa sündmuse puhul olid tulnud isa õed Saaremaalt, üks isegi oma mehe kaasa võtnud ja ema onu ja tema naine ja lapsed (üks neist samuti koos abikaasaga). Ühesõnaga suurem osa minu väikesest suguvõsast. Enne veel sain teda ühtteist oma vanaonu abielude kohta. Pulmapildid otsiti ka selle sündmuse puhul välja. Täitsa lõpp kui peenike võib üks inimene olla!!! (jutt käib minu isast) Igal juhul peokoht oli väga kena ja täitsa lõbus oli. Mina sattusin istuma maki lähedusse, mistõttu mul tuli DJ amet enda peale võtta, see tähendas lühidalt seda, et ma pidin plaate vahetama ja heli valjemaks ja vaiksemaks keerama, vastavalt sellele, mida nõuti. Ühe tantsu sain ka isaga tantsida. Täitsa huvitav oli vaadata, mis figuure nemad teevad. Isale meeldis jubedalt keerutada, mitte ennast, mind ikka, sest teadupärast on naine see, kes muudkui keerlema peab, mees tammub niisama sel ajal. Pärast vaatasime Eurovisiooni punktide jagamist (mina isiklikult polnud ühtegi laulu näinud, tükk aega mõtlesin, et mis nad selle Shveitsi pärast nii muretsevad, siis tuli meelde, et ah jaa, meie Vanilla ninjad ju esindavad neid).
Hommikul einestasime väljas päikese käes, nii mõnus suvine tunne tuli peale. Kaks koera (kohalikud) käisid ja lunisid süüa ja pakkusid meelelahutust. Üks oli dalmaatslane ja teine pruun njuufa. Täitsa vahvad olid. Siis tuli aeg koju minna. Sugulased Saaremaalt käisid veel Lõuna-Eesti loodust kaemas. Kui nad olid ära läinud, algas telekast vormel. Ma vist polnudki sel hooajal ühtegi sõitu vaadanud. Nüüd tegin seda. Ristsõna lahendamise kõrvalt. Tulemus eriti rõõmustav ei olnud, aga mulle meeldis ühe meeskonna boksionude kostüüm, täpselt nagu need kloonid Star Warsist :) Hiljem sain veel ühe hea sõbrannaga kokku, keda hirmus ammu näinud ei olnud. Seda tõestas ka see, et ta mulle veel hilise sünnipäevakingi üle andis. Mina tegin omakorda tema kaks päeva vanemaks ja andsin kingi üle. Ja sohvrit mängisin ka õhtul. Nii vanematele kui ka vennale. Ning loomulikult mahtus kõigi tänaste tegemiste vahele ka MSN (kes lollitab jätkuvalt).
19. mai 2005
Viimase loodri asjalik päev
Kui kohustusi pole, tuleb neid juurde hankida. Ja nagu tellitult ilmus mõni aeg tagasi vabatahtlike listi kuulutus talgute kohta. Kuna 18. mail mul midagi ees ei olnud (ok, kolmapäev on tavaliselt ujumise päev olnud, aga selle saab ju edasi lükata, nii või teisiti keegi minuga enam koos ju ei käi) otsustasin ennast sinna ära registreerida. Kell 9.15 oli väljasõit Vanemusie alumisest parklast. Ilm oli suht kahtlane. Pilves ja natuke isegi tibutas. Aga õnneks jäi tibutamine järgi. Teel Tammistu mõisa poole tutvustati mulle pisut asja ajaloolist tausta (sinna mõisa nimelt tuleb puuetega inimeste keskus vms) ehk kuidas see mõis üldse selle fondi kätte sattus, kes seda asja ajab (kuna nimi oli suht keeruline ei jäänud see mulle päris täpselt meelde, midagi SA Agrenska vms oli selle fondi nimi). Varsti jõudsime kohale ja töö võis alata. Saime kindad ja mõned töövahendid ning minu ülesandeks jäi oksi kokku kanda, et need pärast ära saaks põletada. Ja nii see algaski..... minu röövimine, hävitamine ja põletamine. Värske õhk, linnulaul ja teadmine, et teed midagi kasulikku...... mida hing veel tahta võib??? Ei seganud see, et rohi märg oli, mistõttu ka minu jalad botaste sees märjaks said, ega ka see, et ma ennast ära määrida suutsin. Vahepeal ma küll püüdsin endale uuesti natuke korralikumat väljanägemist manada märja heina abil, aga see kahjuks polnud eriti efektiivne. Mingi hetk tuli sinna Tartu ülikooli kliinikumi buss (see fond on kliinikumi alluvuses vms) ja tõi meile süüa. Suppi ja leiba ja teed ja saiakesi. Kõht sai täitsa täis. Lõunapausi ajal tutvustati pisut ka nägemust sellest, milline see asi seal kõik kunagi välja võiks nägema hakata. Päris lahe võiks see olla. Peale sööki tagasi oma röövimistöö juurde. Sai natuke asju ka välja juuritud (kõige parem meetod millegi hävitamiseks on ju see välja juurida :P). Üsna varsti saabus buss. See oli märguandeks, et hakkab tagasisõit. Bussi juures oodates helises korraga telefon (vaid hetk peale seda kui ma olin vaadanud, et ega keegi mulle vahepeal helistanud polnud) ja Merike teatas, et nemad lähvad sööma, kas ma tahan ka tulla. Lubasin uuesti helistada kui Tartus olen. Ja seda ma tegin. Hetke mõtlesin veel, et kas sellise väljanägemsiega ikka tasub läbi linna tatsata ja siis otsustasin, et vahet pole. Oma asi kuidas välja näen. Ja nii ma maandusingi mõne aja pärast Tavernas ja nägin korraga nelja lõputöölist. Olid teised just kõhud täis vitsutanud ja paistsid rõõsad ja rahulolevad. Siis leidsid nad, et ma võiks ju veel ennast liigutada. Näiteks Vaksalisse koristama minna. Mis sai minul selle vastu olla? Enne käisin meile kustutamas ja kodust läbi, et riideid vahetada (jalad olid tänu märgade sokkidele nagu saja-aastase omad) ja maandusingi Pille juures. Koristamine sujus imehästi. Ei pidanud lillegi liigutama, aga kõik sai korda :P Kõige keerulisem kogu asja juures oli nõudepesu. See gaasiboiler on ikka väga pikakde juhtmetega. Vesi on kogu aeg kas liiga külm või liiga kuum. Parajat momenti nagu polnudki. Täiesti võimatu riistapuu. Aga õhtu lõpuks nägin ma viimaks ära ka filmi Don Juan de Marcost, keda mängis loomulikull Depp :))) . Ja süüa sai ka jälle päris palju (uvitav millest see küll tuleb, et Vaksali tänavast är aminnes kõht alati irmus täis on?). Koju jõudes läksin kohe hambaid pesema (juhuks kui sind huvitab, Pille ;) ) ja siis tuttu.
Täna olen ma ka täitsa asjalik olnud tglt. Ommikul küll vedelesin voodis mõnda aega, aga kui ma ennast üles ajasin, läksin kohe väsitavale poetiirule (mitte lõbu pärast šoppama, vaid igasuguseid asju oli vaja poest vaadata). Aga õnneks oli sellest ka tulu. Homme peaks ikkagi ujuma ka minema.
Täna olen ma ka täitsa asjalik olnud tglt. Ommikul küll vedelesin voodis mõnda aega, aga kui ma ennast üles ajasin, läksin kohe väsitavale poetiirule (mitte lõbu pärast šoppama, vaid igasuguseid asju oli vaja poest vaadata). Aga õnneks oli sellest ka tulu. Homme peaks ikkagi ujuma ka minema.
15. mai 2005
Viimase loodri päev
Täna sai jälle kaua magada. Kella 12 paiku tegin lõpuks luugid lahti. Läbi kardinate tundus nagu oleks päike väljas. Oligi. Hakkasin kibedat kahetsust tundma selle üle, et mu ratas nüüd hoopis Tartus on. Egas midagi, arvuti käima ja MSNi, äkki on kellelgi mõni hea soovitus varuks, et mida selle ilusa päevaga peale hakata. Mingil veidral põhjusel aga oli MSN kehtestanud mulle osalise tsensuuri, mistõttu ei jõudnud kohati ei minu öeldu vastaskõnelejani ega ka tema öeldu minuni. Ainus soovitus, mis mul sellest tsensuurist tuleneva mitmekordse küsimise peale saada õnnestus oli mine metsa Pillelt. Soovitus oli iseenesest hea. Aga ainus, mis piisavalt lähedal on, on see Tamula järve ümber minev rada, kus ma aga alles just käisin koos Pillega. Samas, auto ju maja ees, võiks kuhugi kaugemale minna. Kuid siinkandi matkarajad ja muud vaatamisväärsused said ju eelmine suvi läbi käidud. Siiski-siiski, järsku meenus, et üheni me ei jõudnud. Peetri jõe maastikukaitseala. Otsisin siis aga voldiku välja ja uurisin asja. Nii-nii, Mõniste kandis. Läksin isa käest igaks juhuks üle küsima, milline tee Mõniste poole läks. Siis hakkas ema huvi tundma, et miks me kaarti uurime. Ütlesin siis, et ma lähen matkama. Ema oli ka asjast huvitatud. Jõudsime otsusele, et sööme kõigepealt lõunasöögi ära ja siis lähme. Aga mingil põhjusel ei meeldinud talle, et see nii kaugel on. Mitu korda küsis, et kas lähemal pole midagi. Mina ütlesin, et lähemad on kõik läbi käidud. Aga siis tuli meelde, et Kirikujärve maastikukaitsealal me eelmise suve Lõuna-Eesti matka ajal ju ei käinud. Ainult seal järves ujumas. Otsisin siis selle voldiku välja ja otsustasime hoopis sinna minna.
Peale sööki asutasimegi ennast minema. Isa jäi koju teleka ette lebotama, teda kõndimine eriti ei tõmba. Jõudsime ilma viperusteta kohale, kusjuures ma ei mäletanudki, et see nii käänuline ja künkaline tee oli. Olles valinud ühe kahest matkarajast, asusime teele. Voldikus oli kirjas, et rada on üsna looduslik, võimalikult vähe on loodust muudetud. Aeg-ajalt tekkis küsimus, et kas see ikka on matkarada, kus me oleme. Aga siis nägime rada tähistavaid rohelisi ringe ka. Ja teeviitasid. Kuigi naljakas oli vaadata, et teeviit näitas vasakule, aga viida peal olevad neegripoisid astusid paremale. Kohati oli rada suht ekstreemne. Suur osa oli selles kindlasti olnud jaanuaritormil, sest puud olid risti üle teeraja. Kohati aga oli tee üsna vee all ja üle ühe kraavi puudus purre, mistõttu tuli ka väheke hüppamist harrastada. Natuke rohkem kui tunni aja pärast olime auto juures tagasi (voldikus oli kirjas 1,5-2 tundi) koos kimbukese nurmenukkudega. Igal juhul oli mõnus jalutuskäik.
P.S. Kui kellelgi pole kolmapäeval midagi teha või tahab asjalik olemisest puhata, siis võite koos minuga Tammistu mõisa talgutele tulla. Andke teada ja ma edastan teile sellekohase meili.
Peale sööki asutasimegi ennast minema. Isa jäi koju teleka ette lebotama, teda kõndimine eriti ei tõmba. Jõudsime ilma viperusteta kohale, kusjuures ma ei mäletanudki, et see nii käänuline ja künkaline tee oli. Olles valinud ühe kahest matkarajast, asusime teele. Voldikus oli kirjas, et rada on üsna looduslik, võimalikult vähe on loodust muudetud. Aeg-ajalt tekkis küsimus, et kas see ikka on matkarada, kus me oleme. Aga siis nägime rada tähistavaid rohelisi ringe ka. Ja teeviitasid. Kuigi naljakas oli vaadata, et teeviit näitas vasakule, aga viida peal olevad neegripoisid astusid paremale. Kohati oli rada suht ekstreemne. Suur osa oli selles kindlasti olnud jaanuaritormil, sest puud olid risti üle teeraja. Kohati aga oli tee üsna vee all ja üle ühe kraavi puudus purre, mistõttu tuli ka väheke hüppamist harrastada. Natuke rohkem kui tunni aja pärast olime auto juures tagasi (voldikus oli kirjas 1,5-2 tundi) koos kimbukese nurmenukkudega. Igal juhul oli mõnus jalutuskäik.
P.S. Kui kellelgi pole kolmapäeval midagi teha või tahab asjalik olemisest puhata, siis võite koos minuga Tammistu mõisa talgutele tulla. Andke teada ja ma edastan teile sellekohase meili.
11. mai 2005
Kah rattaretkest
Algas siis asi 6. mai hommikul üheksa paiku kahekordse Taisto bussiga Otepää poole sõidust. Enne oli jõudnud Jaanus Välja mulle veel bussis sellele jalgrattavärgile allkirjade kogumise delegeerida. Ei tea, kas keegi ei julgenud vastu olla või siis tõesti kõik tahtsid allkirja anda, igal juhul nii palju kui mulle tundus, sain ma igalt bussis viibijalt allkirja sellele rohelisele kaardikesele. Aga seda ma ütlen küll, et sõitvas bussis ringi jalutamine meenutab pisut ekstreemsporti.
Otepääl selgus, et neid vabatahtlikke pole üldse nii palju kui olema peaks, mis tähendas, et olemasolevatel tuleb nats rohkem pingutada. Sõidu algus oli pisut segadusttekitav, sest peale mõningast suverulli rajal ringi tiirutamist (mis polnud üldse eriti tore, sest kohe algusest suht järsud tõusud pole eriti meeldivad) jõudsime stardipaika tagasi. Hämming. Pöörasime otsa ringi ja läksime uurima, et äkki saab teist kaudu, sealt õnneks sai. Maastik oli kohati jälle suht ekstreemne - meenutas pisut seda koolituse teise päeva oma. Seda, et õigel teel oleme, tähistasid tee ääres prügikastide kõrval seisvad/lebotavad tuttavad näod. Merikese juures sai väike paus tehtud, et esimene võileib pintsli pista ja siis tuli Välja ning teatas Merikesele, et ah, sõida edasi, pole mõtet passida. Järgmisene jõudsime Pille peatuspaika, kust läks ääretult põnev tee alla. Ei tea, kas asi oli selles vinges laskumises või milleski muus, aga natuke peale seda otsustas mu Karoliine keti maha visata. Õnneks käib see suht lihtsalt peale tagasi, ainult käed said mustaks, ja õnneks piisas talle sellest ühest korrast, rohkem retke jooksul sellist asja ette ei tulnud. Hellenurmes sai teienegi võileib ää söödud ja siis ruttu edasi Laguja poole, kus pidi minu prügikoti debüüt saabuma, aga võta näpust, kaks neidist olid selle koha juba hõivanud ja mulle öeldi, mine aga laagrisse. Järgimse prügipunkti juurde jäi Mps pidama (hiljem kaardilt vaadates selgus, et see koht oli ikkagi Mõrtsuka). Tee tundus minevat aina ülesmäge, laskumised kuidagi haihtusid ära ja lõpuks peale ühte vägevat ronimist selgus, et oleme laagripaigas. Potsti maha ja piguga Väljat otsima, et kas võib pisut lebotada või tuleb tööle asuda. Võis lebotada. Kui pakid käes olid, selgus, et lebotamise aeg on otsas. Ja siis algas elu prügikonteineri kõrval. Taldrik-lusikas siia, kohukese paber ja joogitops siia ja pudel siia. Lõbustuseks väike viipekeel teises platsi servas oleva konteineri kõrval seisva Pillega. Hea oli, et meile lõpuks ikka kindad ka anti, palja käega poleks nagu eriti taht seal sees sobrada. Kuigi mul püsis asi üsna puhas, selles mõttes, et asjad olid enamasti õiges kastis/kotis. Eks ma hakkasin juba varakult kisama või käega osutama ka, et kuhu ikkagi oma tavaar kõik panna. Leidus ka neid muidugi, kes ikkagi valesse kohta viskasid. Enamasti küll vabandati pärast. Õhtu lõppes siis Dagö kontserdiga. Dagö oli tasemel, aga see rahvas.... pärast seda kui ma selle meeletu ahistava massi seest välja olin pugenud, sai asja nautida. Aga öösel oli külm. Ja need idikad, kes laulsid käisid ikka pinda küll. Kahjuks ei saa ma magada kui telgi kõrval lauldakse. Vast mingi paar tundi tuli uneaega.
Hommikul jälle hopsti oma konteineri kõrvale. Hämmastav kuidas inimestele ei piisa ühest korrast ütlemisest. Võiks ju arvata, et kui asjad õhtul ühtmoodi olid, siis on nad seda ka hommikul, aga ei. Nagu oleks täiesti uus rahvas olnud. Ja loomulikult oli öö jooksul konteinerit täiendatud sellega, mis sinna ei käinud. Kui laager juba tühjenema hakkas, tuli minna laagriplatsi üle kaema. Naiivne nagu ma olen, läksin seda ilma kinnasteta tegema. See oli viga. Õnneks tuli natukese aja pärast Tiiu sinna ja andis mulle ühe kinda ja koristas ise oma kindaga selle toore kala ära. Kust krt see välja koogiti??? Keegi püüdis v??? Hämmastav. Kui plats oli üle käidud, võisime minema vändata. Seekord otsustasime oma teekonda lühendada. Kõik ikka selle huvides, et me võimalikult kiiresti järgmisse peatuspaika jõuaksime, kus jälle inimesi harida :) Pikajärvele jäid Mps ja Laisik maha. Ikka tööpostile. Mina pidasin paremaks Urvaste poole edasi rühkida. Enne sinna jõudmist läks tee ka Koorastest läbi, lausa selle krundi kõrvalt, mida me sügisel oma hajaasustuse planeerimise töös vaatlesime. Praegu oli seal põld. Varsti olingi Urvastes. Läksin kohe Liina juurde ja küsisin imestunult, et kus siis prügikastid on. "Pole" oli vastus. Hiljem selgus, et need viidi hoopis kiriku juurde. On ikka tohmanid küll. Egas midagi. Liinal oli prügikotte ja mingi kohalik tünnike oli ka juba musta kotiga - nii me siis seisime seal mina hoidmas musta kotti otsapidi käes ja Liina rohelist ja õpetasime rahvast, et ikka pudelid ühte ja muu sodi teise. Varsti saabusid ka õiged konteinerid ja siis sai juba viksilt selle kõrval seista. Huvitav fenomen oli see, et inimesed ei julgenud enam oma plastmassist nuga ja kahvlit rohelisse konteinerisse visata. Ilmselt oli see Leigolt meelde jäänud, aga seda nad ei teadnud, et need taldrikud pole ju nagu nii biolagunevad. Nii ma siis pidin mõnele lausa kolm korda kinnitama, et jah, ma olen kindel, et nad võivad oma plastmassist söögiriistad ka sinna visata. Rumalad - MINA ju teadsin, mis kuhu käib. Peale mõnetunnist passimist sõitsime edasi. Mitte küll päris seda teed mööda, kust retke originaalmarsruut ette nägi. Varsti jõudsime Sangaste lossini. Nägin esimest korda oma ihusilmaga. Naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et see Lossiküla on seal samas. Aga võta näpust. Veel päris kõvasti tuli ülesmäge rühkida enne kui laagrisse jõudsime. Pakid kätte, telk püsti ja konteineri kõrvale sööma. Aga ei saanudki väga kaua seal olla kui saabus Jaanus Välja ja teatas, et tal kahuriliha vaja. Ja nii maanduski prügikollide tiim hoopis lava ette seminari kuulama. Tegelikult küll rohkem igasuguseid asju kommenteerima. Ja siis hakkas sadama... Alguses natuke. Ah ei viitsi sinna telgi juurde oma vaasalinna väiketondi kostüümi järele minna mõtlesin mina. Siis hakkas kõvemini sadama. Lähen, ei lähe, lähen, ei lähe keerles mõte peas ringi. Aga minust jõuti ette ja abivalmis inimesed ohverdasid ühe suure prügikoti mulle vihmakaitseks. Peale selle seminari lõppu otsustasin ma siiski oma kollase keebi kasuks. Õigesti tegin. Mingil hetkel hakkas suht kõvasti järsku sadama ja meie Merikesega varjusime lähedalasuvasse seminaritelki. Ja siis tuli lavale Termikas. Eelmise õhtu kogemustest õppinud, ei olnud mul kavatsustki lava ette ronida. Võimendus oli piisavalt hea, et ka ohutust kaugusest võis asja kuulata. Kui vihm vähemaks jäi, ronisime jälle telgist välja ja leidsime Pille ja Mpsi ning varsti saabus ka Piret. Kuna Pireti telk oli suurem kui Mpsi oma, siis tuli ühel ümber kolida. Ja nii nagu kõik tähtsad otsused vastu võetakse, tuli siingi abiks vana hea kivi-paber-käärid. Ainsaks küsimuseks jäi, et kas Pireti telki läheb võitja või kaotaja. Piret kui telgi omanik sai õiguse otsustada ja kuna tema tahtis võitjat, siis jäin mina Mpsi telki. Niipalju oli meil siiski ettenägelikkust olnud, et enne sellele väikse vihmakaitse meisterdanud olime (mille pagana pärast nad teevad ühekordseid telke???), selle töö juures kulusid ära soojad suhted korraldajatega, tänu kellele meil vähemasti abimaterjalile ligipääs oli. See öö oli ka külm. Ma küll jätsin ühe kampsuni rohkem selga, kuid mingil veidral põhjusel külmusid mu varbad ära, villastest sokkidest hoolimata. Ja ka sel ööl käis mu peast läbi mõte krdi laulurahvas. Kui laulurahvas lõpuks oli vait jäänud, oli kõrvaltelgis kohe jututuba püsti. Seega - jälle üks umbes paaritunnise unega öö.
Hommik saabus loomulikult siis, kui ma olin jõudnud lõpuks magama jääda. Aga vähemalt päike paistis jälle. Peale hommikusööki ja prügikonteineri kõrval vahtimist tuli jälle edasi põrutada. Selleks ajaks oli juba selgunud, et päikseprillid on mul nüüd mõnda aega konstantselt ees. Kui kaaskodanikud seda mulle nii lahkesti öelnud poleks, siis mina seda teadnud ei oleks, sest peeglit polnud ma kaks päeva näinud. Igal juhul, ilm oli suht soe, nii et peale Keenit tuli teha üks stripp-peatus, et riidekoormat seljas pisut vähendada. Kuna järgnes üsna sile ja pikk asfalttee lõik, sai minu Karoliine esimest korda retke jooksul ka käiku 3-5 proovida. Päris hästi läks edasi. Aga varsti tuli siiski jälle kruusatee ning pidi 2-4, 2-3 ja muude madalamate käikude juurde tagasi pöörduma. Ka seda marsruuti polnud kavas täies pikkuses läbida. Nii umbes 15 km lõikasime maha sellest. Käärikult edasi oli ilus rattatee. Küll päris mitmete tõusudega, aga selle eest hea kattega ja sõiduteest eemal. Miks kõigil maanteedel sellist teed kõrval ei ole??? Ja siis ta saabus. Lõpp. Pühajärve laululava. Ratta seljast maha, väike eine konteineri taga ja rahva harimine võis jätkuda. Inimesed on ikka õrnakesed küll. Kui mina ütlen, et papptaldrik käib siia, siis väidetakse, et ma sõiman. Mida nad siis veel teeksid, kui ma tõesti sõimama hakkaks??? Igal juhul Noorkuu on tasemel, hea meelega oleks sinna ette tantsima läinud, aga tööpostil oli vaja ju olla ja pealegi, ei olnud ka kedagi, kellega seda teha (enamus lugudest olid fokstrotid). Ja lõpuks öeldi, et me võime lakuda. Ratas autosse laaditud, pakid üles otsitud tuli veel õige buss leida. Tartusse jõudes jäi läbida veel viimane lõik - ratas käekõrval Annelinna (rattaga sõitmiseks oli mul liiga palju asju ja olgem ausad, sel hetkel väga ei kutsunud ka).
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli tore. Mulle meeldis. Ja ei tea, kas mu istmik hakkab asjaga ära harjuma või milles see asi on, aga taguots ei olnudki valus. Hoopis reielihased olid kivikõvad. See on see kui sauna pole igal õhtul ;)
Otepääl selgus, et neid vabatahtlikke pole üldse nii palju kui olema peaks, mis tähendas, et olemasolevatel tuleb nats rohkem pingutada. Sõidu algus oli pisut segadusttekitav, sest peale mõningast suverulli rajal ringi tiirutamist (mis polnud üldse eriti tore, sest kohe algusest suht järsud tõusud pole eriti meeldivad) jõudsime stardipaika tagasi. Hämming. Pöörasime otsa ringi ja läksime uurima, et äkki saab teist kaudu, sealt õnneks sai. Maastik oli kohati jälle suht ekstreemne - meenutas pisut seda koolituse teise päeva oma. Seda, et õigel teel oleme, tähistasid tee ääres prügikastide kõrval seisvad/lebotavad tuttavad näod. Merikese juures sai väike paus tehtud, et esimene võileib pintsli pista ja siis tuli Välja ning teatas Merikesele, et ah, sõida edasi, pole mõtet passida. Järgmisene jõudsime Pille peatuspaika, kust läks ääretult põnev tee alla. Ei tea, kas asi oli selles vinges laskumises või milleski muus, aga natuke peale seda otsustas mu Karoliine keti maha visata. Õnneks käib see suht lihtsalt peale tagasi, ainult käed said mustaks, ja õnneks piisas talle sellest ühest korrast, rohkem retke jooksul sellist asja ette ei tulnud. Hellenurmes sai teienegi võileib ää söödud ja siis ruttu edasi Laguja poole, kus pidi minu prügikoti debüüt saabuma, aga võta näpust, kaks neidist olid selle koha juba hõivanud ja mulle öeldi, mine aga laagrisse. Järgimse prügipunkti juurde jäi Mps pidama (hiljem kaardilt vaadates selgus, et see koht oli ikkagi Mõrtsuka). Tee tundus minevat aina ülesmäge, laskumised kuidagi haihtusid ära ja lõpuks peale ühte vägevat ronimist selgus, et oleme laagripaigas. Potsti maha ja piguga Väljat otsima, et kas võib pisut lebotada või tuleb tööle asuda. Võis lebotada. Kui pakid käes olid, selgus, et lebotamise aeg on otsas. Ja siis algas elu prügikonteineri kõrval. Taldrik-lusikas siia, kohukese paber ja joogitops siia ja pudel siia. Lõbustuseks väike viipekeel teises platsi servas oleva konteineri kõrval seisva Pillega. Hea oli, et meile lõpuks ikka kindad ka anti, palja käega poleks nagu eriti taht seal sees sobrada. Kuigi mul püsis asi üsna puhas, selles mõttes, et asjad olid enamasti õiges kastis/kotis. Eks ma hakkasin juba varakult kisama või käega osutama ka, et kuhu ikkagi oma tavaar kõik panna. Leidus ka neid muidugi, kes ikkagi valesse kohta viskasid. Enamasti küll vabandati pärast. Õhtu lõppes siis Dagö kontserdiga. Dagö oli tasemel, aga see rahvas.... pärast seda kui ma selle meeletu ahistava massi seest välja olin pugenud, sai asja nautida. Aga öösel oli külm. Ja need idikad, kes laulsid käisid ikka pinda küll. Kahjuks ei saa ma magada kui telgi kõrval lauldakse. Vast mingi paar tundi tuli uneaega.
Hommikul jälle hopsti oma konteineri kõrvale. Hämmastav kuidas inimestele ei piisa ühest korrast ütlemisest. Võiks ju arvata, et kui asjad õhtul ühtmoodi olid, siis on nad seda ka hommikul, aga ei. Nagu oleks täiesti uus rahvas olnud. Ja loomulikult oli öö jooksul konteinerit täiendatud sellega, mis sinna ei käinud. Kui laager juba tühjenema hakkas, tuli minna laagriplatsi üle kaema. Naiivne nagu ma olen, läksin seda ilma kinnasteta tegema. See oli viga. Õnneks tuli natukese aja pärast Tiiu sinna ja andis mulle ühe kinda ja koristas ise oma kindaga selle toore kala ära. Kust krt see välja koogiti??? Keegi püüdis v??? Hämmastav. Kui plats oli üle käidud, võisime minema vändata. Seekord otsustasime oma teekonda lühendada. Kõik ikka selle huvides, et me võimalikult kiiresti järgmisse peatuspaika jõuaksime, kus jälle inimesi harida :) Pikajärvele jäid Mps ja Laisik maha. Ikka tööpostile. Mina pidasin paremaks Urvaste poole edasi rühkida. Enne sinna jõudmist läks tee ka Koorastest läbi, lausa selle krundi kõrvalt, mida me sügisel oma hajaasustuse planeerimise töös vaatlesime. Praegu oli seal põld. Varsti olingi Urvastes. Läksin kohe Liina juurde ja küsisin imestunult, et kus siis prügikastid on. "Pole" oli vastus. Hiljem selgus, et need viidi hoopis kiriku juurde. On ikka tohmanid küll. Egas midagi. Liinal oli prügikotte ja mingi kohalik tünnike oli ka juba musta kotiga - nii me siis seisime seal mina hoidmas musta kotti otsapidi käes ja Liina rohelist ja õpetasime rahvast, et ikka pudelid ühte ja muu sodi teise. Varsti saabusid ka õiged konteinerid ja siis sai juba viksilt selle kõrval seista. Huvitav fenomen oli see, et inimesed ei julgenud enam oma plastmassist nuga ja kahvlit rohelisse konteinerisse visata. Ilmselt oli see Leigolt meelde jäänud, aga seda nad ei teadnud, et need taldrikud pole ju nagu nii biolagunevad. Nii ma siis pidin mõnele lausa kolm korda kinnitama, et jah, ma olen kindel, et nad võivad oma plastmassist söögiriistad ka sinna visata. Rumalad - MINA ju teadsin, mis kuhu käib. Peale mõnetunnist passimist sõitsime edasi. Mitte küll päris seda teed mööda, kust retke originaalmarsruut ette nägi. Varsti jõudsime Sangaste lossini. Nägin esimest korda oma ihusilmaga. Naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et see Lossiküla on seal samas. Aga võta näpust. Veel päris kõvasti tuli ülesmäge rühkida enne kui laagrisse jõudsime. Pakid kätte, telk püsti ja konteineri kõrvale sööma. Aga ei saanudki väga kaua seal olla kui saabus Jaanus Välja ja teatas, et tal kahuriliha vaja. Ja nii maanduski prügikollide tiim hoopis lava ette seminari kuulama. Tegelikult küll rohkem igasuguseid asju kommenteerima. Ja siis hakkas sadama... Alguses natuke. Ah ei viitsi sinna telgi juurde oma vaasalinna väiketondi kostüümi järele minna mõtlesin mina. Siis hakkas kõvemini sadama. Lähen, ei lähe, lähen, ei lähe keerles mõte peas ringi. Aga minust jõuti ette ja abivalmis inimesed ohverdasid ühe suure prügikoti mulle vihmakaitseks. Peale selle seminari lõppu otsustasin ma siiski oma kollase keebi kasuks. Õigesti tegin. Mingil hetkel hakkas suht kõvasti järsku sadama ja meie Merikesega varjusime lähedalasuvasse seminaritelki. Ja siis tuli lavale Termikas. Eelmise õhtu kogemustest õppinud, ei olnud mul kavatsustki lava ette ronida. Võimendus oli piisavalt hea, et ka ohutust kaugusest võis asja kuulata. Kui vihm vähemaks jäi, ronisime jälle telgist välja ja leidsime Pille ja Mpsi ning varsti saabus ka Piret. Kuna Pireti telk oli suurem kui Mpsi oma, siis tuli ühel ümber kolida. Ja nii nagu kõik tähtsad otsused vastu võetakse, tuli siingi abiks vana hea kivi-paber-käärid. Ainsaks küsimuseks jäi, et kas Pireti telki läheb võitja või kaotaja. Piret kui telgi omanik sai õiguse otsustada ja kuna tema tahtis võitjat, siis jäin mina Mpsi telki. Niipalju oli meil siiski ettenägelikkust olnud, et enne sellele väikse vihmakaitse meisterdanud olime (mille pagana pärast nad teevad ühekordseid telke???), selle töö juures kulusid ära soojad suhted korraldajatega, tänu kellele meil vähemasti abimaterjalile ligipääs oli. See öö oli ka külm. Ma küll jätsin ühe kampsuni rohkem selga, kuid mingil veidral põhjusel külmusid mu varbad ära, villastest sokkidest hoolimata. Ja ka sel ööl käis mu peast läbi mõte krdi laulurahvas. Kui laulurahvas lõpuks oli vait jäänud, oli kõrvaltelgis kohe jututuba püsti. Seega - jälle üks umbes paaritunnise unega öö.
Hommik saabus loomulikult siis, kui ma olin jõudnud lõpuks magama jääda. Aga vähemalt päike paistis jälle. Peale hommikusööki ja prügikonteineri kõrval vahtimist tuli jälle edasi põrutada. Selleks ajaks oli juba selgunud, et päikseprillid on mul nüüd mõnda aega konstantselt ees. Kui kaaskodanikud seda mulle nii lahkesti öelnud poleks, siis mina seda teadnud ei oleks, sest peeglit polnud ma kaks päeva näinud. Igal juhul, ilm oli suht soe, nii et peale Keenit tuli teha üks stripp-peatus, et riidekoormat seljas pisut vähendada. Kuna järgnes üsna sile ja pikk asfalttee lõik, sai minu Karoliine esimest korda retke jooksul ka käiku 3-5 proovida. Päris hästi läks edasi. Aga varsti tuli siiski jälle kruusatee ning pidi 2-4, 2-3 ja muude madalamate käikude juurde tagasi pöörduma. Ka seda marsruuti polnud kavas täies pikkuses läbida. Nii umbes 15 km lõikasime maha sellest. Käärikult edasi oli ilus rattatee. Küll päris mitmete tõusudega, aga selle eest hea kattega ja sõiduteest eemal. Miks kõigil maanteedel sellist teed kõrval ei ole??? Ja siis ta saabus. Lõpp. Pühajärve laululava. Ratta seljast maha, väike eine konteineri taga ja rahva harimine võis jätkuda. Inimesed on ikka õrnakesed küll. Kui mina ütlen, et papptaldrik käib siia, siis väidetakse, et ma sõiman. Mida nad siis veel teeksid, kui ma tõesti sõimama hakkaks??? Igal juhul Noorkuu on tasemel, hea meelega oleks sinna ette tantsima läinud, aga tööpostil oli vaja ju olla ja pealegi, ei olnud ka kedagi, kellega seda teha (enamus lugudest olid fokstrotid). Ja lõpuks öeldi, et me võime lakuda. Ratas autosse laaditud, pakid üles otsitud tuli veel õige buss leida. Tartusse jõudes jäi läbida veel viimane lõik - ratas käekõrval Annelinna (rattaga sõitmiseks oli mul liiga palju asju ja olgem ausad, sel hetkel väga ei kutsunud ka).
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli tore. Mulle meeldis. Ja ei tea, kas mu istmik hakkab asjaga ära harjuma või milles see asi on, aga taguots ei olnudki valus. Hoopis reielihased olid kivikõvad. See on see kui sauna pole igal õhtul ;)
1. mai 2005
Raport nr 2
Unistaja teatab uhkelt, et sai teise ülesandega ka hakkama :))) ehk kes veel ei tea (ma usun, et selliseid blogilugejate hulgas küll enam ei leidu), siis Maariš käis mudamaadlemas. Pille küll kirjutas, et mul ei läinud seal hästi st. langesin juba esimes ringis välja, aga ma ütlen, et mina olin asjade käiguga rahul. Tünnis oli nii hea soe istuda, teiste võitlust nägi lähedalt ja üldse ei kippunud tagasi külma muda sisse madistama, et pärast ennast lasta külma vee all puhtaks pesta enne tünni minekut. Kahjuks on inimestel erinev arusaam lausest "Hammustada ei tohi" ja neiu, kellega mina maadlesin, lõi mulle hambad käsivarde. Hiljem kodus avastasin ma, et mul on jalad pikki punaseid küünejälgi täis (praeguseks on nad tõmbunud lillakaks ja kohati ümbritsetud sinikatest), seega ei ole see mudamaadlus nii süütu asi midagi. Lisaks sellele, et muda külm oli, läksid matšid ka järjest karmimaks, nii et ma ütlen veelkord, et mina olin rahul sellega, et ma edasi ei pääsenud. Aga linnukese sai kirja ja tore oli :)
Ja nüüd uued ülesanded paluks.
Ja nüüd uued ülesanded paluks.
19. aprill 2005
Unistaja raporteerib
Esimene ülesanne on edukalt täidetud. Pillele tuleb ainult veel präänik anda, sest üle kaarsilla sai käidud tema ülesandel. Pealtnägijaid oli piisavalt, Pille ise käis mul lausa kandadel. Et ülesannet huvitavamaks muuta sai üleval veel 10 prääksuga kükki tehtud, pääsuke ja muud akrobaatilised trikid tulevad ehk kunagi hiljem, sest ma usun, et see ei jää viimaseks korraks mul üle silla käia. Päris tore oli. Aga seal üleval maitses krõpsik igal juhul paremini :) ...ja vaade oli ilus.
Nii et hakake aga uusi ülesandeid välja mõtlema.
Nii et hakake aga uusi ülesandeid välja mõtlema.
14. aprill 2005
Tähelepanuväärne päev
Eile oli siis see ajalooline päev kui Maris esimest korda ühe ujumaskäigu jooksul terve kilomeetri ära ujus. Ma mäletan küll kui meeletu distants see alguses tundus, kui me alles hakkasime ujumas käima ja Piret teatas, et ta kilomeetri ära ujus... njaa, progress :) Ära sai söödud ka aprilli burger (elagu kalorid) ja õhtul kodus sai veel pitsat ka :)))) Seega ma usun, et kõik kalorid mida ma vähegi kaotada võisin, said asendatud uutega (ega neid pole raisata ju). Ja kahe uue plaadi võrra sain rikkamaks. Nüüd saan jälle uusi lugusid kuulata (väike vaheldus Die Toten Hosenile, millest oli saanud mu viimase aja põhiartikkel). Ja õhtul tegin veel ühte asja, mida ma kunagi varem teinud ei olnud - nimelt vedasin teise auto nööriga bensiinijaama. Uskuge mind, nii on palju raskem sõita ja pealegi on see paras kunsttükk. Aga kuna tagumine auto mulle otsa ei sõitnud ja bensiinijaama me jõudsime, siis võib seda kordaläinud asjaks lugeda.
Muide, nendele uue rubriigi õhutajatele ütlen ma niipalju, et enne kui kolme ülesannet täis ei ole, ärge lootkegi, et ma midagi teen, nii et kui te ei taha, et see rubriik ka hingusele läheb, andke aga ülesandeid.
Muide, nendele uue rubriigi õhutajatele ütlen ma niipalju, et enne kui kolme ülesannet täis ei ole, ärge lootkegi, et ma midagi teen, nii et kui te ei taha, et see rubriik ka hingusele läheb, andke aga ülesandeid.
8. aprill 2005
Niuniuniuniuniuniu
Ok, nüüd on see ametlik. Ma ei salli reedeid. Keskkooli lõpus ja esimesel-teisel kursusel olin ma ka suur reede vihkaja, vahepeal olid nad mulle suht suva, aga nüüd on juba teist nädalat järjest nädala halvim päev reede. Väikesed asjad viivad mind nii endast välja, et lausa õudne hakkab. Mulle ei meeldi, kui mul paha tuju on. See on kohutav. Ja siis alati asjad kuhjuvad. Nagu see pagana MSNgi. Ma saan aru kui webmessenger mind kogu aeg välja viskab, aga ei, nüüd juba kodus ka see tavaline. Ennekuulmatu!!! Võibolla hoopis MSN vihkab mind. Ja seda täiega. Suurim vihavaenlane lausa. Täitsa vanduma võtab kohe. ****** **** ***** ******* **** **** **** /tsenseeritud/
Aga noh, tundub, et nüüd hakkab üle minema. Ju ma siis leidsin selle tõusva õhuvoolu ikkagi üles.
Aga noh, tundub, et nüüd hakkab üle minema. Ju ma siis leidsin selle tõusva õhuvoolu ikkagi üles.
Originaalne rubriik vol. 2
Vnimanie, vnimanie! Pika mõtlemise tulemusena otsustasin siiski veelkord katsetada ja Pille hea mõtte ellu viia (seega, Pille, sa oled ära teeninud esimese prääniku). Lühidalt - uus rubriik meenutab seda aastavahetusel nii populaarseks osutunud meelelahutust, et ütle Marisele mingi ülesanne ja ta teeb seda. Seekord näevad reeglid ette, et peab olema vähemalt kolm ülesannet, millest ma siis ühe välja valin, ülesande püstitaja saab prääniku ja mina teen selle ära. Lihtne ja loogiline. Seega hakake aga ülesandeid pakkuma (mõned väitsid, et neil juba on olemas, eks tulge siis lagedale).
29. märts 2005
Originaalse rubriigi kuulsusetu lõpp
Vaatasin mina, et inimesed ei taha minu käest ilmselt ikkagi midagi küsida ja targem oleks see vaevu hingitsev rubriik heaga ära lõpetada (algus oli küll suhteliselt intrigeeriv, aga ....). Igal juhul seekord saab Pille jällegi küpsise kõige huvitavama küsimuse eest. Vastus kõlaks nii, et mulle ta meeldib. On teine olnud mul juba mingi kolm ja pool aastat ja kohe mitte ei taha teda ära vahetada, on mulle nii armsaks saanud.
Aga et lõpp kuidagi erilisem oleks, siis vastan ka teistele küsimustele seekord. Ei tahaks vastusevariante välja käia Mps, ei tahaks, sest vahe on sellest, et sina küsid ja küsimustele peab andama vastuse ja sellepärast nad ongi VASTUSEvariandid. Mina aga tahtsin, et inimesed minult küsiksid, mis tähendab, et ma saaksin esitada küsimusevariandid, aga see eeldaks, et ma mõtleks välja ise endale küsimused ja seda ma küll teha ei oskaks. Tegelikult ma lootsin, et on rohkem asju, mida inimesed minu käest teada võiksid tahta, aga tuleb välja, et pole... Ja nüüd Triinu küsimus. Kõige huvitavama kujuga pilv...... vat sellega on nii, et pilved ju muudavad kuju pidevalt. Ma mäletan, et eriti siis kui ma noorem olin ja igasuvine sõit Saaremaale nii pikk nii pikk tundus, siis ma vahel vaatasin suvetaevasse kogunevaid pilvi ja siis oli küll igsugu huvitavaid kujusid, kellest said teised kujud. Vahel oli nagu kaks inimest ja siis oli nagu koer jne.
Et siis läbi on see rubriik, ei pea te enam mulle küsimusi välja mõelda pingutades oma ajurakke tapma (kuigi neid on ju tglt 10 komplekti nagu me järeldusele jõudsime). Kuid siiski, kui kellegil tekib mingi küsimus, siis võib seda alati minu käest küsida. Küsija suu pihta ju ei lööda (mina pole seda küll kunagi teinud).
Aga et lõpp kuidagi erilisem oleks, siis vastan ka teistele küsimustele seekord. Ei tahaks vastusevariante välja käia Mps, ei tahaks, sest vahe on sellest, et sina küsid ja küsimustele peab andama vastuse ja sellepärast nad ongi VASTUSEvariandid. Mina aga tahtsin, et inimesed minult küsiksid, mis tähendab, et ma saaksin esitada küsimusevariandid, aga see eeldaks, et ma mõtleks välja ise endale küsimused ja seda ma küll teha ei oskaks. Tegelikult ma lootsin, et on rohkem asju, mida inimesed minu käest teada võiksid tahta, aga tuleb välja, et pole... Ja nüüd Triinu küsimus. Kõige huvitavama kujuga pilv...... vat sellega on nii, et pilved ju muudavad kuju pidevalt. Ma mäletan, et eriti siis kui ma noorem olin ja igasuvine sõit Saaremaale nii pikk nii pikk tundus, siis ma vahel vaatasin suvetaevasse kogunevaid pilvi ja siis oli küll igsugu huvitavaid kujusid, kellest said teised kujud. Vahel oli nagu kaks inimest ja siis oli nagu koer jne.
Et siis läbi on see rubriik, ei pea te enam mulle küsimusi välja mõelda pingutades oma ajurakke tapma (kuigi neid on ju tglt 10 komplekti nagu me järeldusele jõudsime). Kuid siiski, kui kellegil tekib mingi küsimus, siis võib seda alati minu käest küsida. Küsija suu pihta ju ei lööda (mina pole seda küll kunagi teinud).
24. märts 2005
Unenägudest
Mulle tundub, et selle portsuga vist rohkem küsimusi ei tule, seega kuulutame välja võitja, kes on /ta-ta-ra-ta-taa/ Pille!!!! Ma arvan, et sellega on Pille ära teeninud kindlasti ka ühe krõpsiku lisaks sellele küpsisele, mis ta minu käest saab.
Mul on tavaliselt sellised hästi segased unenäod, aga on ka paar erandit olnud. Intrigeeriva unenäoga on nii, et sellest ma siin küll kirjutama ei hakka....aga põnevuse koha pealt on olnud mõned püssiga tagaajamised, aga detailselt ma neid ei mäleta. Mingi aeg oli selline periood, kus ma nägin öösel mingi seitset eri unenägu, aga need olid nii ammu, et ma enam ei mäleta.
Üks huvitav ja meeldejääv unenägu oli selline, et mingil noormehel pidid pulmad olema, kogu rahvas seisis mingi maja ees enne nende algust ja mina jalutasin sealt maja eest mööda. Ma küll ei teadnud ei siis ega tea ka nüüd, kes see noormees oli, aga ma teadsin, et mulle ei meeldi, et ta abiellub (ju meil siis mingi värk oli olnud vms). Igatahes mina läksin maja taha ja mõne aja pärast tuli osa rahvast mulle järgi ja järsku hakkasid kõik jooksma, ühesõnaga põgenesime ära sealt. Mina jäin siis mingi hetk seisma ja ootasin järgi seda noormeest (kusjuures ma mõtlesin, et ei tea kas ma ta ära tunnen). Igal juhul kui see noormees minuni jõudis, siis me jalutasime edasi koos ja rääkisime. Meeldiv jalutuskäik oli. Hiljem toimus mingi pidu ka ja unenägu lõppes sellega, et oli meie pulmade peaproov. Selline kummaline unenägu. See on mul millegipärast üsna hästi meelde jäänud.
Kõige õudsam oli see kui ma nägin unes, et mu isa surnud oli. See tundus nii reaalne, et mul olid silmad märjad kui üles ärkasin ja ma olin tükk aega endast väljas.
Mul on tavaliselt sellised hästi segased unenäod, aga on ka paar erandit olnud. Intrigeeriva unenäoga on nii, et sellest ma siin küll kirjutama ei hakka....aga põnevuse koha pealt on olnud mõned püssiga tagaajamised, aga detailselt ma neid ei mäleta. Mingi aeg oli selline periood, kus ma nägin öösel mingi seitset eri unenägu, aga need olid nii ammu, et ma enam ei mäleta.
Üks huvitav ja meeldejääv unenägu oli selline, et mingil noormehel pidid pulmad olema, kogu rahvas seisis mingi maja ees enne nende algust ja mina jalutasin sealt maja eest mööda. Ma küll ei teadnud ei siis ega tea ka nüüd, kes see noormees oli, aga ma teadsin, et mulle ei meeldi, et ta abiellub (ju meil siis mingi värk oli olnud vms). Igatahes mina läksin maja taha ja mõne aja pärast tuli osa rahvast mulle järgi ja järsku hakkasid kõik jooksma, ühesõnaga põgenesime ära sealt. Mina jäin siis mingi hetk seisma ja ootasin järgi seda noormeest (kusjuures ma mõtlesin, et ei tea kas ma ta ära tunnen). Igal juhul kui see noormees minuni jõudis, siis me jalutasime edasi koos ja rääkisime. Meeldiv jalutuskäik oli. Hiljem toimus mingi pidu ka ja unenägu lõppes sellega, et oli meie pulmade peaproov. Selline kummaline unenägu. See on mul millegipärast üsna hästi meelde jäänud.
Kõige õudsam oli see kui ma nägin unes, et mu isa surnud oli. See tundus nii reaalne, et mul olid silmad märjad kui üles ärkasin ja ma olin tükk aega endast väljas.
22. märts 2005
Vastus
Ülla-ülla, küpsise võitis seekord Triin (tule millalgi järgi või lepime kokkusaamise kokku ja ma toon selle sulle). Vastus kõlab siis niimoodi - ma kuulaksin seda serenaadi (kui on tuttav laul, siis laulaksin ehk kaasa).
Ja ma loodan, et edaspidi tuleb natuke rohkem küsimusi.
Ja ma loodan, et edaspidi tuleb natuke rohkem küsimusi.
16. märts 2005
Uus rubriik - küsi midagi
Ma mõtlesin, et ma võiks ju ka hakata krõpsikuid jagama. Aga natuke peaks ju ka originaalsust üles näitama ja seega jagan mina krõpsikuid hoopis neile, kes minult kõige huvitavama küsimuse küsivad. Ühesõnaga asi käib siis nii, et kõik võivad esitada mulle küsimusi siin blogis, mina siis valin kõige huvitavama välja ja vastan sellele ja küsimuse esitaja saab krõpsiku. Ja siis võivad kõik jälle esitada küsimuse. Perioodi pikkus on nädal (ma ei saa iga päev seda kontrollimas käia ju), st ma valin välja nädala parima küsimuse. Lihtne ja informatiivne :)
Väike muudatus - kuna Pille pani krõpsikutele autorikaitse peale, hakkan mina jagama lihtsalt küpsiseid :) (nimi pole ju oluline, oluline on sisu)
Väike muudatus - kuna Pille pani krõpsikutele autorikaitse peale, hakkan mina jagama lihtsalt küpsiseid :) (nimi pole ju oluline, oluline on sisu)
11. märts 2005
Ma kaeban bloggeri peale nüüd
Krt, teate see asi ajab vihale. Nüüd ei lase see blogger mul Mpsi blogisse kommentaari kirjutada. Siga selline. Mul ei jää muud üle kui siin vastata. Igal juhul tuleb siinkohal kahetsusega tunnistada, et kui mulle asju rääkida nii umbes kolme ajal öösel, siis ei pruugi kõik üksikasjad meelde jääda. Seda ma mäletan, et sa mulle oma kriminaalsest minevikust rääkisid ja neid tegusid ma vist ka mäletan (peaaegu). Ühesõnaga ma mõtlesin ja mõtlesin ja kui mu mälu nüüd natukenegi õigesti on suutnud asju taastada, siis jäid sa vahele vist relvasmugeldamisega.
Ja muide Mööks, päkapikud tõesti käivad.
Pagan, pagan, pagan. Bloggril on minu vastu vandenõu. Ma ei saa kellegi blogisse kommentaari kirjutada :(((( Nuuks!
Ja muide Mööks, päkapikud tõesti käivad.
Pagan, pagan, pagan. Bloggril on minu vastu vandenõu. Ma ei saa kellegi blogisse kommentaari kirjutada :(((( Nuuks!
7. märts 2005
Sooda sünnipäev
Sooda sai siis eile jälle aasta vanemaks (ärge küsige kui vanaks, seda ta ei ütle). Need, kes kohal olid teavad, et oli lahe pidu. Teemad kiskusid küll väga ühte kanti, aga noh.... juhtub :p Ja neil Suudlevate tudengite omanikel vedas, seekord jätsime me neile alles selle isase laua, aga järgmine kord.....mine sa tea.
Igatahes Pille sai tagasi teha oma põrandal magamise eest :p
Igatahes Pille sai tagasi teha oma põrandal magamise eest :p
21. veebruar 2005
Ma kaeban meeste peale nüüd...
Reedel siis oli Jääboileri ja Pia Frausi kontsert. Sel puhul kehtib ka vist Murphy või kelle iganes seadus, et kui kuhugi läheb inimesi, siis läheb neid ike hulgim ja kui ei lähe, siis ei lähe keegi, ka isegi mitte need, kes vähemalt kaks korda on enne öelnud, et lähevad, aga pilet ostavad ukselt. Selle seaduspära tõttu oli mul alguses suhteliselt igav, sest olgugi, et kontserdi algusajaks oli märgitud 20.00, hakkas esimene bänd (see Pia Fraus) mängima alles kell 21.00. Jumal tänatud, et mul vähemalt üks tuttav seal oli, muidu oleks võinud igavusse ära kõngeda. Aga sellest ma aru ei saa, mille pagana pärast peavad nad alguseks kell kaheksa märkima, kui asi allest tund aega hiljem hakkab. See Pia Fraus tegi täitsa head muusikat. Ainult laulja otstarbest ei saanud ma eriti hästi aru, sest mitte ühestki sõnast ma aru ei saanud (no ok, ühe laulu sõnadest sain, aga seda ka ainult seetõttu, et see Jacksoni loo kaver oli ja ma teadsin selle sõnu).
Millalgi poole üheteistkümne paiku lõi Jääboiler lõpuks laulu lahti. Juba teise laulu ajal tasus see pikk passimine ennast kuhjaga ära (esimest laulu ma ei teadnud kahjuks, seega ei saanud kaasa laulda). Ikkagi lava ees koos täiest kõrist ja puud ja puud ja puud ja puud on punased laulda on juba midagi. Ja järjest paremaks läks. Kõik on võimalik, Kaks tüdrukut, Oma häda jne. Järsku läks lava ees natuke trügimiseks - mingi seltskond murdis teed lava ette. Ja ennäe, üks liige sellest seltskonnast oli tuttav - meie Riin. Selles iseenesest poleks ju midagi märkimisväärset olnud, aga see mis nüüd toimuma hakkas oli küll huvitav. Nimelt oli Söödil lakkamatu silmside Riinuga, viimane kord vaatas ja naeratas, siis lõi häbelikult silmad maha jne, Sööt aga muudkui naeratas ja naeratas, vahepeal lausa naeris ja ei suutnud laulusalmigi seetõttu lõpetada. Veel huvitavam oli tegelikult asjaolu, et järsku pani InBoil ühele Riinuga samas seltskonnas olnud noormehele oma kitarri kaele, tõmbas ta lavale ja hakati Lumevärvi mängima. Pärast selgus, et see noormees oli laulu autor. Mingi aeg kadus Riin lava eest ära ja siis sai Sööt jälle natuke mujale ka vaadata.
Vaatamata sellele, et vahepeal mängiti ka laule, mida ma ei teadnud, olin ma ülimalt rahul. Mõnes mõttes on Jääboiler tükk maad vingem kui Jäääär, sest viimases on ju ainult kitarrid. Boileril aga olid trummid, saksofon ja viiul (vähemalt ma arvan, et see oli viiul, maru veider nägi välja aga keeled olid peal ja poognaga mängiti) ja selle kooslusega Viimast trammi laulda on ikka midagi muud. Ja see kuidas Sööt lava peal hüppas oli ka vaatamist väärt. Üleüldse, neid ei tohiks minu meelest laevukesega Emajõe peale ulpima panna, sest siis kaob pool efekti ära, kui sa ikka otse lava ees saad olla, see on hoopis teine asi. Kontserdi mõjususest annab tunnistust ka see, et terve nädalavahetuse kummitasid mul erinevad Jääboileri lauldud laulud peas ringi. Eriti Viimane tramm...
P.S. Pealkirjas olev laul esitusele ei tulnud. Kahjuks.
Millalgi poole üheteistkümne paiku lõi Jääboiler lõpuks laulu lahti. Juba teise laulu ajal tasus see pikk passimine ennast kuhjaga ära (esimest laulu ma ei teadnud kahjuks, seega ei saanud kaasa laulda). Ikkagi lava ees koos täiest kõrist ja puud ja puud ja puud ja puud on punased laulda on juba midagi. Ja järjest paremaks läks. Kõik on võimalik, Kaks tüdrukut, Oma häda jne. Järsku läks lava ees natuke trügimiseks - mingi seltskond murdis teed lava ette. Ja ennäe, üks liige sellest seltskonnast oli tuttav - meie Riin. Selles iseenesest poleks ju midagi märkimisväärset olnud, aga see mis nüüd toimuma hakkas oli küll huvitav. Nimelt oli Söödil lakkamatu silmside Riinuga, viimane kord vaatas ja naeratas, siis lõi häbelikult silmad maha jne, Sööt aga muudkui naeratas ja naeratas, vahepeal lausa naeris ja ei suutnud laulusalmigi seetõttu lõpetada. Veel huvitavam oli tegelikult asjaolu, et järsku pani InBoil ühele Riinuga samas seltskonnas olnud noormehele oma kitarri kaele, tõmbas ta lavale ja hakati Lumevärvi mängima. Pärast selgus, et see noormees oli laulu autor. Mingi aeg kadus Riin lava eest ära ja siis sai Sööt jälle natuke mujale ka vaadata.
Vaatamata sellele, et vahepeal mängiti ka laule, mida ma ei teadnud, olin ma ülimalt rahul. Mõnes mõttes on Jääboiler tükk maad vingem kui Jäääär, sest viimases on ju ainult kitarrid. Boileril aga olid trummid, saksofon ja viiul (vähemalt ma arvan, et see oli viiul, maru veider nägi välja aga keeled olid peal ja poognaga mängiti) ja selle kooslusega Viimast trammi laulda on ikka midagi muud. Ja see kuidas Sööt lava peal hüppas oli ka vaatamist väärt. Üleüldse, neid ei tohiks minu meelest laevukesega Emajõe peale ulpima panna, sest siis kaob pool efekti ära, kui sa ikka otse lava ees saad olla, see on hoopis teine asi. Kontserdi mõjususest annab tunnistust ka see, et terve nädalavahetuse kummitasid mul erinevad Jääboileri lauldud laulud peas ringi. Eriti Viimane tramm...
P.S. Pealkirjas olev laul esitusele ei tulnud. Kahjuks.
Tellimine:
Postitused (Atom)
