MaAlisin

Selle aasta Roheliste rattaretke vabatahtlikud on koolitatud. Koolitus toimus samas kandis, kus kaks aastat tagasi, aga me liikusime siiski täiesti erinevaid radu pidi. Isegi rong väljus teise perrooni pealt, sest mina ei olnud oma mäletamist mööda küll varem sellest tunnelist läbi läinud, aga seekord tuli seda teha. Loomulikult olid seal trepid, millest tuli ratas üles või alla tassida koos selle kotiga, mis pakikal oli (ostsin endale eelmine nädal rattakoti). Rongis läks parajaks kaardipõrguks. Kahjuks ei olnud eile minu õnnepäev ja lõpuks ma otsustasin, et hiina turakat ma enam ühe teatud inimesega ei mängi.
Aegviidule jõudes ootas Tallinna poolt tulnud seltskond meid juba ees. Eile sõitsime vaid 9 km, see vahemaa lahutas meid oma ööbimispaigast. Aga koht, kuhu me läksime oli väga vinge. Eriti lahedalt olid paigutatud magamiskohad - ronid trepist üles, seal oli kaks laia voodit, tagaseinas oli auk, kust sai järgmisse ruumi, seal omakorda oli natuke kõrgem koht, kuhu pääses väiksest nagisevast trepist ja millel olid kardinad. Vot selle tagumise nurga me hõivasimegi Laisiku, Maailmaparandaja ja M-iga. Õhtu kulus söögitegemisele, üksteisega tutvumisele (vabatahtlikke oli kokku 16), kaardimängule ja muule taolisele tegevusele. Mõned käisid saunas ka.
Hommikul jõime varresuppi (või teise nimega vaarikavarred kuumas vees) ja sõime võileiba (oksapraad jäi seekord ära). Seejärel rääkisime jäätmemajanduse teemadel. Kui jutud räägitud said, võtsime suuna Valgehobusemäele. Sellele, kes selle vaatetorni sinna konstrueeris, tahaks mainida, et teinekord võiks teha sellised astmed, kuhu jalg peale ka mahub. Edasi sõitsime veel metsavahel kuni lõpuks jõudsime Piibe maanteele ning otsustasime Nelijärvel keha kinnitada. Peale sööki oleks parema meelega lõunauinaku teinud, aga kahjuks tuli õigeks ajaks rongile jõuda. Seega võtsime suuna Aegviidule. Sinna me jõudsime aga varem kui arvestanud olime ja et mitte niisama kusagil kükitada, läksime Sõõrikusoo matkarajale (väga õpetilik koht). Pool sellest me jalutasime, siis avastati, et kell on juba päris palju ning teine pool läks suht kiires tempos. Aga rongile jõudsime ilusti. Ainult et selles rongis, mis Tartusse tuli, ei olnud rattakohti. Õnneks leidsime ühe koha, kuhu rattad ära suutsime mahutada. Ja praegu ei olegi lihased väga valusad.