Grillihooaja ametlik avamine

Trotsides ilmataadi talvenostalgiat sõitsime nädalavahetuseks Saaremaale grillihooaega avama. Tartus oli ilm veel täitsa ok, korra tuli mingit veidrat asja alla, aga päike näitas isegi nägu ja puha. Tartust kaugenedes jäi ka päike pilvede varju ja teel tuli miskit veidrat asja taevast alla. Aga noh, autoga sõitmise eelis on ju see, et katus pea kohal :) Seega ei häirinud ilm meid väga. Pigem jälgisime natuke seda tuulekest, et kas need praamid meil ikka käivad. Käisid. Kuid kahjuks ei läinud täppi minu eeldus, et noh kuna ilm just väga kiita pole, siis vast pole ka nii suurt tungi sinna saarele. Juba Tammi tee ristis seisis praamijärjekorra viimane auto. Kell oli natuke pool kaheksa läbi, kui me sinna rivvi koha sisse võtsime. Esimene mure oli see, et oleks miskit süüa vaja. Leidsime vabatahtliku (Sandra), kes oli nõus burxijahile minema. Ja jaht oli edukas, sest mõne aja pärast nägime teda suure burxikoormaga (loe kolme burxiga) tulemas. Selgus, et teised polnud selle peale veel tulnud, et sealt putkast võiks kõhutäidet saada, aga Sandra andis head eeskuju ja nii hakkas selle putka äri reede õhtul päris kõvasti õitsema ilmselt. Kui olime kõhud täis söönud lõbustasime ennast mõnda aega aknast teiste inimeste jälgimisega (üks noormees tegi meie auto juures kena ümberpõike lombist, mis nii hästi sobis makist tuleva Folkmilliga, et ma kohe kuidagi ei suutnud naeru tagasi hoida). Enne kümmet jõudsime sadama hoonele juba nii ligidale, et tekkis lootus praamile saada. Saatsime jälle vabatahtliku pileteid ostma ja olime lootusrikkad (eriti eufooriliseks muutus meeleolu siis, kui me ühest jeepist poole autonina jagu ette suutsime kihutada). Kahjuks pidime pettuma, sest ei mahtunud me sellele Ofeliale. Aga järgmisele me mahtusime. See oli siis kell 23.00 väljuv praam, mis teeb kokku 3,5 tundi ooteaega (kui aus olla, siis möödus see tegelikult päris lõbusalt ja päris ruttu, ainult Folkmill keelati peale kolme tundi ära). Vaatamata sellele päris esinduslikule tuulele kõigutas praam minu meelest suhteliselt vähe. Jõudsime kenasti saarde ja kusagil ühe paiku olime Traktori tänavas ja okupeerisime Pireti toa (tema lahkel loal).

Järgmine hommik tervitas meid kosutava pudruga. Sellele järgnes poeskäik ja siis tuli kellelgi mõte, et mis me siin toas ikka passime, lähme sõidame natuke. Lähme sõidame näiteks Sõrve säärde. Esialgu oli plaan jääda autosse (taevast tuli lund või midagi sellist ja tuule tugevus oli jätkuvalt üle keskmise). Autost aga polnud üldse korralikke laineid näha ning peale mõningaid kõhklusi-kahtlusi otsustasime ikkagi välja minna. Noh, ütleme et lained olid seda väärt. Seal sääre tipus tuli kannad maasse suruda, et tuul meid laintega liiga lähedalt tutvust tegema ei viiks. Auto oli pärast suht paradiisi sarnane koht. Aga linde oli huvitav vaadata. Mõned neist üritasid meeleäraheitlikult vastutuult lennata, aga see lõppes mõningatele väikse suplusega.
Tagasi Kuressaarde jõudes pakkisime asjad kokku ja võtsime suuna peasihtmärgi ehk Sutu poole. Need, kes seal käinud on mäletavad kindlasti seda kruusateed, mis vihmaga päris vingeks mudateeks muutus. Noh, korrutage see vähemalt kolmega, siis saate selle, mis ta laupäeval oli. Päris paras mudaralli tuli maha pidada, et kohale jõuda (õnneks ei olnud mul aega enne Saaremaale minekut autoga pesulas käia). Aga kohale me jõudsime ja hakkasime kohe süüa tegema. No kui päris aus olla, siis suurema osa tegi Murueit, meie ergutasime (ja natuke lõikusime mõningaid asju). Varsti tuli ka ülejäänud rahvas kohale ja siis pandi grill ka üles (ikkagi grillipidu ju). Pidu oli nagu üks pidu olema peab - süüa oli, juua oli, saun oli, seltskond oli. Ühte naba oli natuke liiga palju, aga muidu oli igati väärt pidu. Mina sain magama millalgi neli läbi, nii et ka pikkust oli peol piisavalt.

Järgmine hommik silmad lahti tehes vaatas õuest vastu sini-sinine taevas ja päike säras nii mis jaksas. Ilmselt oli ilmataadile vihje, et talv on nüüd tglt läbi, kohale jõudnud. Kuna meil oli suht värskelt meeles reedene praamiooteaja pikkus, siis ei peesitanud pikalt õues, vaid parkisime kõhud täis, võtsime moonakotikese ühes ja panime Kuivastu poole ajama. Tee peal veel ennustasime, et kus see praamisaba meile vastu tulla võiks. Seekord aga üllatusime, sest saba polnud sadamahoonenigi jõudnud. Kell oli natuke üks läbi, saime lehvitada lahkuvale Regulale ja jäime järgmist ootama. Vahepeal shoppasime sadamas - ostsime endale piletid ja lisaks ostsin endale ka uue võtmehoidja (mu Abrukalt ostetud võtmehoidja läks hiljuti katki). Ja varsti olimegi Ofelia pardal. Nautisime sõitu päiksetekil. Ja välja saime seekord esimestena, kuna me olime juhuslikult VIP-ritta sattunud. Kuna me oodatust rutem üle saime, oli meie moonakott täiesti puutumata. Selle probleemi otsustasime lahendada mõne pruuni vaatamisvääratust tähistava sildikese abil. Esimene sobiv, mis meile vastu tuli, näitas Kärsu mõisa poole. Noh, keerasime siis teelt paremale ja sõitsime ja sõitsime ja leidsime, et see mõis oleks ilmselt pidanud juba olema. Keerasime ümber ja tulime tagasi. Ainus hoone, mis vähegi mõisa meenutas, oli Tihemetsa metskonna hoone, aga selle juurde me piknikku pidama jääda ei tahtnud, seega otsustasime, et võtame järgmise pruuni sildi. Järgmine arvestatav (igasugused sünnikohad jätsime tähelepanuta) silt oli Vardja aluskivimi paljand. Tundus paljutõotav. Peale mõningast ekslemist jõudsime järgmisele teeotsale, kust viit näitas sellesama paljandi poole. Ainus jama oli, et see tee viis otse kellegi õue. Mõtlesime natuke ja otsustasime, et me ei hakka kellegi õue sõitma. Parkisime auto teeserva, võtsime oma toidumoona ühes ja astusime siis jõe poole. Jõe ääres oli lausa lauake ja lõkkekoht ja välikäimla jne. Aga mida me sealt ei leidnud, oli paljand. Ja seda koske, mida silt jõe ääres lubas, me ka ei suutnud tuvastada. Siiski ei lasknud me sellest endid väga morjendada ja pidasime oma pikniku ära. Kõhud täis, võisime edasi Tartu poole sõita. Edasi heitsime vaatamisvääratustele vaid põgusa pilgu autoaknast.