Netijamad vol n+1

Viimasel ajal hakkas kodus neti püsiühenduse tähendus pisut teisenema - see, et õhtu otsa nett olemas on, kippus muutuma pigem erandiks. Kui aus olla, siis kõrvalekalded tavamõistes püsiühendusest on vast mingi kuu aega vahelduva eduga kestnud. Enamasti oli see siiski vaid üks õhtu nädala jooksul. Aeg-ajalt üritasin ka Elioni klienditoe järejekorrast läbi närida, aga väga pikalt ei viitsinud telefoni otsas rippuda ja nii ma enamasti loobusin.
Eile õhtul võttis asi täiesti vahelduvühenduse näo -oli nett, ei olnud netti, oli nett, ei olnud netti. Katsed ühendust oma jõududega taastada lõppesid tulemuseta. Haarasin siis järjekordselt telefoni ja valisin juba tuttava numbri. Imekombel sain kohe ühenduse, rääkisin probleemi ära, lubati info edasi anda neile, kes asjaga tegelevad ja võeti minu telefoninumber. Täna sain SMSi, et probleem on lahendatud. No eks näis. Tänasel õhtul igal juhul pole probleemi olnud.

Jäätmepäev

Käisin ka jäätmepäeval (sellest pasundas hommikul raadios ja kõik kodumaised telekanalid vist olid kohal, nii et tähtis sündmus). Huvitav ja asjalik oli. Mõningate asjade osas sai pilt selgemaks, kuigi küsimärke ja asju, mida tegema peaks on küll ja rohkemgi veel.
Korraldusliku poole pealt veel nii palju, et kuigi koguti kokku nimesildid (et neid taaskasutada), oleks võinud taaskasutusele mõleda ka materjalide trükkimisel ja kasutata ümbertöödeldud paberit. Kahjuks ei tulnud mul see märkus meelde, kui tagasiside küsitlust täitsin.

Perekondlik

Nädalavahetus möödus taaskord pealinnas (polnudki ammu käinud eksole). Seekord oli põhjus perekondlik - saime vennanaise perega tuttavaks ja vaatasime pulmavideot. Oli mõnus õhtu, uued hõimlased jätsid hea mulje. Ja kuigi vend oli küsinud, et äkki ma tahan kaine autojuht olla, otsustas isa siiski ise kaineks jääda (ilmselt polnud neil minusse nii palju usku... ega mul endal ka ei olnud, aga vend leidis, et mis see siis ära ei ole ).
Pühapäeval läksid vanemad ja vanaema vaatama kaksikuid, keda mina ja vend suve alguses vaatamas käisime. Mina seekord loobusin sõprade kasuks ja veetsin pühapäeva pool päeva M-i juures. Nägin ka metsikuid kasse. Üks kähises aina, aga kui sülle võeti ja pai tegime, siis oli teine suht rahulik, jälle maha saades aga kähistas edasi. Ja teine ei andnud üldse kätte (emane muide :p). Kahjuks möödus aeg liigagi ruttu, oleks hea meelega kauem olnud, aga tuldi järgi ja toodi tagasi Tartusse ära.

P.S. Tänaõhtune kummitusfraas pärineb laulust Tööaskeldus (artistiks jätkuvalt Ruja):
Tooraine, tooraine, tööprotsess.
Viimistlus, viimistlus, valmistoodang.

Uus tööriist

Sain oma loosiauhinna ka lõpuks kätte. See pesitses mõnda aega venna juures, kuna kätte sai selle pealinnast, aga bussiga ei hakanud külmrelva vedama :p Igatahes, selline asi siis:

Nii et kui kellelgi on saagi vaja, siis ma võin laenata :)

Kiire pilguheit nädalavahetusele

Kerge ring Eestile ehk nädalavahetus marsruudil Tartu-Tallinn-Kuressaare-Tartu on edukalt selja taga.
Kõigi muude sündmuste kõrval jääb tähtsündmuseks siiski Maailmaparandaja sünnipäevapidustus. Vaatamata sellele, et ma poliitiliste kohustuste tõttu sinna suht hilja kohale jõudsin, sain osa ka olulistest sündmustest, mille tulemusena said kaks inimest jälle vabadeks ja vallalisteks :p (ma olin neile juba ammu rääkinud, et mingit pööret on vaja... teine variant oleks laps olnud, aga ka selles osas polnud mingit tulemust paista).
Ah jaa, kuigi ma vaid paar pirukat sain, ei saa jätta mainimata, et olid piirakad tuntud headuses. Ja see šokolaadikook... üks parimaid kooke, mida ma saanud olen. Ja hommikused vahvlid olid ka head (polnudki ammu selliseid kodukootud vahvleid söönud), aga torbikuks keeramises võib harjutades meistriks saada. Vibulaskmist harjutasime ka natuke hommikul. Man sihtis põhiliselt märklauaks olnud teo näkku, lausa mitu noolt lendas sinna paremasse silma.
Aga varsti tuli asjad kokku pakkida ja Tartu poole suund võtta.

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2

Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.

Mudaralli

Kohati meenutas selleaastane Tartu Rattamaraton tõesti mudarallit. Eriti esimesed 9 km, kus sai nii mudamülgaste kõrvalt ukerdatud kui ka läbi litsutud, mis tähendas, et natuke aega pärast mudamülgast lendas rataste alt pori nii et vähe polnud. Ja üsna tihti kostus hüüd "Tropp", millega ei viidatud kellelegi konkreetsele inimesele, vaid informeeriti taganttulijaid sellest, et edasiliikumine on vaevaline, paluks hoog maha võtta. Pärast esimest toitlustuspunkti läks rada kiiremaks, see tähendas, et sai ikka sõita ka ja teine toitlustuspunkt tuli seetõttu suht kiirelt kätte. Ainus ekstreemsem koht oli ühe teetruubi juures, kus sel aastal oli paras oja vulisemas risti üle raja. Teise ja kolmanda vahepeatuse vahele jäi raja metsaseim lõik, kus on alati suht ekstreemne olnud, nii et mudamülkaid tuli veelgi.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.

Ettevalmistsused autovabaks päevaks

Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.

Sügis mis sügis

Kui fotokat kaasa ei võta juhtub ikka midagi pildistamisväärset. Laupäeval sõitsime vanematega maale ja natuke enne meie teeotsa nägime eemal kitsi üle tee kalpsamas - üks, teine ja kolmaski. Aeglustasime ja vaatasime ega rohkem neid põllu pealt tulemas ei ole. Veendunud, et neid ainult kolm oli, sõitsime edasi. Kui metsa vahelt maja poole pöörasime nägime ka, kuhu need kitsed sedasi kalpsanud olid - seisid kõik kolmekesi aia ääres reas ja jõllitasid autot. Isa jättis auto seisma. Minu esimene mõte oli, et miks mul küll fotokat kaasas pole. Kaua nad seal ei poseerinud, varsti jooksid kobarasse kokku (kaks neist olid natuke pisemad, ilmselt pojad, kes ema ümber kokku jooksid) ning seejärel metsa peitu. Isa rääkis pärast, et sealsamas aia taga, kus need kitsed seisid, on ta tähele pannud mahavajutatud rohtu, mis ilmselt võis magamisase olla.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.

Rujaline maailm

Alates Ruja etendusest pole ma kodus arvutist peale Ruja laulude muud kuulanudki - alguses kõik need 5 plaati, mis mul arvutis on, ühekaupa ja nüüd juba mitmendat päeva läbisegi. Ja nüüd kummitavad ka teised laulud aeg-ajalt, mitte ainult Rahu. Kusjuures mõned laulud meenutavad meloodia osas kohati Uriah Heepi.

Ah jaa... Ruja etendusest pidi DVD tehtama. Vat seda ma tahan saada.

Brasiilia köök

Ei oleks iial arvanud, et banaan riisi ja ubadega hästi maitseb, aga tuleb tunnistada, et tõepoolest maitses täitsa hea. Ja banaanisai oli lausa maitsev :) (kui mõne võileivagrilliga kokku satun, peaks ise ka proovima teha). Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult nooremana mulle üldse banaan ei maitsenud. Järjekordselt tuleb tunnistada, et kehtib never say never.

Green European Summer University

Just see üritus, mis pealkirjas, oli minu Saksamaal käigu põhjuseks. Kuna tegu oli ikkagi rohelistega, siis läksime bussi mitte lennukiga. Ja kuna eestlasi oli tulemas 14, siis läksime koos soomlastega, kellega koos tuli buss peaaegu täis.
Kolmapäeva hommikul alustasime Tallinnast sõitu. Et igav ei oleks, siis sai lahendatud sudokusid (ma polnud ainus, kes seda tegi), mängitud kaarte jne. Õhtuks jõudsime Poola hotelli. Kuna kell ei olnud veel väga palju, siis loomulikult kohe me magama ei läinud. Hotell asus Bialystoki kesklinnast kaugel ja meil ei soovitatud jalgsi mingil juhul hotellist kaugele minna ja nii otsustasime hotelli restoranis pidutseda. Enamus meie bussiseltskonnast oli sinna kogunenud. Vaatamata sellele, et nii mõnigi meist tahtis tüübi, kes süntesaatoril mängis, maha lasta, oli päris tore pidu. Me isegi üritasime tantsida selle muusika järgi (tegu oli enamuses tuntud lugudega, aga natuke läks aega, enne kui aru said, mis lugu see ikkagi on). Mingi hetk küsisid soomlased, et mida me juua tahame. Mina ja kolm tüdrukut veel tellisime viina (õlut ma ei joo ja veini ei tahtnud). Soomlased irvitasid, et näe, mehed joovad kõik õlut ja naised viina. Edasi telliti juba terve pudel viina ja lõime kõik kokku.
Järgmisel hommikul jätkus sõit Frankfurdi poole. Nii õhtul kaheksa paiku jõudsime kohale. Mõned üritused olid päeval ära olnud, aga õhtusöök ja üks film oli veel kavas. Jagati ka toad kätte. Mina ja kaks tüdrukut veel olime suhteliselt ülikooli lähedal ühes ühiselamus, teised meie omadest olid ühes kaugemas ühikas. Seal oli kaks tuba boksis ja mõlemad toad olid ühe inimese jaoks, aga ma ütleks, et meil on kahe inimese toad ka väiksemad. Minu aknast avanes vaade Oderi jõele ja teisel pool jõge asuvale Poolale (päikselistel hommikutel oli kella seitsme paiku ilus udu jõel).
Järgmisel päeval hakkas tõsisem suveülikool pihta. Olid workshopid, temaatilised bussireisid, plenaariumid, filmid ja õhtul ka meelelahutus. Erinevaid üritusi oli korraga mitmeid, nii et igaüks sai valida endale meelepärase. Mina üritasin võimalikult paljudest asjadest osa võtta, nii et linna peal käimiseks eriti aega ei jäänudki.

Paari uut bändi nägime ka. Reede õhtul oli kontsert ja õhtusöök Eurofighteri nimelise bändiga, laupäeval oli disko Nous Non Plusiga. Eestalsed näitasid taset - olime esimesed, kes Nous Non Plusi esinemise ajal tantsima läksid ja tõmbasime teisigi kaasa rivitantsu tehes. Igal juhul sai päris kõvasti möllatud. Kui bänd esinemise ära lõpetas, siis jätkas DJ, aga päris nii vinget fiilingut enam ei olnud ning otsustasime ära afterpartyle minna. See pidu läks päris pikaks, päike oli juba tõusnud, kui koju jalutasin (pidu toimus teises ühikas). Nii umbes tund aega sai magada, siis helises telefon ja tuli üles ärgata ning asjad kokku pakkida. Huvitaval kombel polnudki väga unekat kallal, suutsin isegi veel viimase plenaariumi korralikult ära kuulata. Pärast seda algas tagasisõit. Mina eriti bussis ei maganud (ega seal ei olnud eriti tark magada ka, sest pidevalt käidi fotokaga ringi ja klõpsati pilte), kuigi plaanis oli magata öö bussis kompenseerida. Õhtul enne hotelli jõudmist otsustasime bussis laulugi lahti võtta - läpakast pandi isamaalised laulud mängima ja üritasime siis kaasa laulda. Ah jaa, kõigepealt oli muidugi Öö laps :D Soomlased olevat meie laulu krõbedate väljenditega kommenteerinud teadsid soome keelt natuke tundvad inimesed rääkida. Noh, paha lugu küll...
Seekord oli meil kohe plaan valmis, et öösel magama ei lähe, vaid koguneme ühte hotellituppa pidutsema. Mõeldud-tehtud. Ja nii juhtuski, et ma järjekordsed 24 tundi järjest üleval olin (enamus kustus lõpuks ära). Bussis ma taaskord eriti ei maganud, nii et kui Tallinnasse venna juurde jõudsin, olin suht väsinud.

Kokkuvõtteks tuleb see reis tunnistada selle aasta lahedaimaks. Suveülikool ise oli kasulik ja tore üritus ja noh, need hommikuni kestnud peod ei unune ilmselt kellelgi osalenutest... :ppp (kuigi neist fotojäädvustusi ei tehtud).

Püsimatu

Homme hommikul siis võtame suuna Saksamaa poole (polegi ju sel aastal veel käinud :p). Selline pisike 6-päevane reis. Seekord kerge poliitilise alatooniga. Praeguse seisuga rohkem välisreise sel aastal tulema ei peaks, aga you never know you know nagu ütlevad klassikud.

Kambakese rattamatk vol 4

Teeks ka siis väikse kokkuvõtte meie sellekordsest rattamatkast põhjarannikul.
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).

Kolm on kohtu seadus

Täna paistab see ütlus paika pidavat - asjad käivad kolme kaupa.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.

P.S. See on täna mu kolmas postitus.

Murphy ja tema tobedad seadused

Kas teiega on ka mõnikord juhutnud, et

* Pärast seda kui oled öelnud, et nett töötab nüüd korralikult, teeb see sama jama nagu enne. Ja ainult selle ühe korra.

* Keegi räägib, et iga kord, kui ta rongis sõidab, on seal mõni kisav laps. Teatad, et sul pole sellist probleemi rongisõidul olnud. Järgmine kord kui rongiga sõidad, on vagunis üks laps, kes nii umbes poole sõidu peal muutub rõõmsalt ringitatsavast lapsest oma oma hääle võimekust demonstreerivaks lapseks kuni reisi lõpuni.

Rujast

Peale pikka ootust jõudis kätte lõpuks see päev, kui Ruja etenduse ära nägime (piletid said juba kevadel ostetud).
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.

Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.

Eile oli suvi

Ilm oli soe, aga Saadjärv oli külm. Ja õhtu oli ka äärmiselt soe. Tartus ei sadanud, aga kusagil kaugemal sähvis välk, mis lõi aeg-ajalt taeva heledaks tumedas augustiöös.

Kiri sõbrale

Kui on tahe, siis leiab ka võimaluse. Kuna ma 12ndal Tartus ei olnud, kui Kiri sõbrale kontsert siin oli, siis läksin eile Pühajärvele kontserdile. Seal oli see küll ilma Matvereta, aga siiski oli. Mina jäin rahule.
Ma polnud seal laululaval mõnda aega käinud, nad olid seekord asja natuke ümber teinud - pingid kaugemale mäenõlvale viinud (viimati olid pingid minu meelest lava ees), seega otsustasime lava ees maas istuda. Oli küll natuke kivine, aga õnneks oli õhtu piisvalt soe, et kaasa võetud kampsunit polnud vaja selga panna ja selle sai istumise alla panna. Igal juhul ma arvan, et kaugemal istudes poleks asi nii mõnus olnud.
Nii nagu ennegi on juhtunud, et keset kontserti äkki avastad, et mõni pillimeestest iseäranis huvitav on, nii ka seekord - järsku jäi silma, et The Suni akrordionimängija on hästi laheda olekuga. Ja Tätte lood olid seekord täitsa uued. Aga sama toredad kui varasemad.

Pärast kontserti sai ära proovitud üks külakiik, mis jäi tee peale auto juurde minnes.

Suvepäevad

Teisipäeval ja kolmapäeval toimusid Tartu, Pärnu, Võru ja Põlva KOVide suvepäevad Pärnumaal Saarde vallas. Võtsime meiegi osa (küll väga väikese koosseisuga, aga ikkagi osalesime).
Koht oli väga ilus. Turismitalu, kus oli mitmeid renoveeritud hooneid ja igal pool aias kiviktaimlaid ja vankreid lilleseadetega jmt.
Mängiti võrkpalli saunalinaga (sellest ei saanud kahjuks osa võtta, sest pidi olema 5 inimest võistkonnas ja ei saanud juurde ka laenata), lasti paintballi püssist (mõni läks mul pihta ka), otsiti metsast GPSi abil ülesandeid (õnneks ei olnud see aja peale, sest tee kiiret läbimist takistasid mustikad ja pohlad metsa all), tõusti mäkke, ületati sood (viimase kahe ala jaoks saime endale võistkonda liikmeid juurde laenata), lasti vibu, pandi puslet kokku ja sõideti süstaga (selles olime konkurentsitult viimased :p).
Õhtul oli loomulikult tants ja trall ja ka mõned taidluskavad. Ühesõnaga kõik, mis suvepäevadel olema peab (söök, jook ka iseenesestmõistetavalt).
Olgugi, et esikohta ei saanud, oli hästi tore. Seda suuresti tänu toredatele inimestele, kes seal olid.

Lõuna-Eesti rattamatk

Nädalavahetusel võtsime ette rattamatka Lõuna-Eestis. Võtsime rattad kaasa ja sõitsime rongiga Oravale. Nii kui rongist välja saime, hakkas sadama. Ootasime suure saju möödumise ära ja hakkasime sõitma. Esialgu oli ilus ilm, võtsime suuna Piusa koobaste juurde. Tegime söögipausi ja selle ajaga jõudis ka vihm järgi. Suurema saju eest otsisime varju infotahvli katusekese alt, kuhu me isegi ära mahtusime. Kui sadu vaiksemaks jäi, tahtsime minna koobastesse sisse ka. Selgus aga, et vahepeal on sealne looduskaitse liikunud 21. sajandisse ja koobastesse sissepääsu klaasseintega kinni katnud ning ülejäänud avaused kinni müürinud. Sissepääs oli loomulikult raha eest. Meie igal juhul enam hästi aru ei saanud, mida seal siis lõpuks kaitstakse (nahkhiired vaevalt läbi klaasi lendavad).
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.

08.08.08

Näis, kas see kuupäev siis ka loodetud õnne kaasa toob...

Netijama

Juba eelmise nädala teisest poolest alates oli mul olnud probleeme netiga. Ühendas nagu ära küll, aga ei tahtnud lehti avada ja kui siis õnnestus miskit moodi siiski netilehed lahti saada, kippus ühendus aeg-ajalt ära kaduma. Ja eile ei saanud üldse ühendust. Egas midagi, helistasin Elioni. Eile öeldi, et probleemis on juba informeeritud, täna hommikuks saab korda. Täna õhtul proovin siis jälle ja ikka sama probleem nagu enne. Helistan uuesti. Vaatamata hoiatusele, et ootejärjekorrad on pikad, saan suht ruttu löögile. Räägin mure ära, vene aktsendiga neiu teisel pool küsib paar täpsustavat küsimust, laseb mul Network Connectioni lahti võtta ja seal ühe klõpsu teha ja ongi asi korras. Oi mulle meeldib, kui asjad nii lihtsalt lahenevad :)

Dreamer

M. soovitas mulle täna tunnuslugu. Kuna tegu on tõepoolest hea looga, mis mulle juba ammu meeldinud on, siis võtsin kuulda tema nõuannet ja lisasin selle ka siia (pildi all lingina Youtube'i).

Liikluskorrald(amat)us

Täna hommikul tekkis üks ünsa veider olukord.
Sõitsin mina nagu ikka tööpäeva hommikul Narva mnt ringile, et sealt Ujula konsumi ette keerata. Seekord aga pidin seda tehes ringile seisma jääma, sest sellest sõidurajast, kust tavaolukorras sõidetakse vaid ühes suunas (ehk siis ringilt maha), tuli järsku rivi autosid ringile. Ei jäänud mul muud üle, kui oodata, kuni nad sealt siis välja ukerdasid. "Ukerdasid" just seetõttu, et kuna siiski päris Suurbritannia moodi vasakpoolset liiklust need valepidi sõitjad ilmselt harrastada ei kavatsenud, tuli neil ringile saamiseks nina õigesse suunda keerata, aga ringtee ei ole mitte just kõige laiem, nii et mitu autot pidi seal korralikult manööverdama. No ja siis loomulikult tuli ka õiget pidi sõidukeid ringile ja valepidi sõitjad siiski nii ülbed ei olnud, et neile ette oleks trüginud. Igatahes läks ikka päris tükk aega enne kui sain normaalselt sõitu jätkata. Ja ei olnud ka aega kiirgata, kuidas nad tegelikult sõitma oleksid pidanud (seal käib ka teeremont), aga kahtlen sügavalt, kas see ikka nii mõeldud oli, et nad vastassuunas ringile trügivad. Eks näis, kas mind homme ka sedalaadi üllatused tabavad.

Suverõõmud

Põõsa küljest värskeid marju noppida, paljajalu murul tatsata - no need on ju sulaselged suverõõmud. Ei pea vist eriline geenius olema, et aru saada, et veetsin nädalavahetuse Võrumaal. Seekord oli natuke pidulikum põhjus - vanaema 80. sünnipäeva pidustused. Tegime ka selle peo oma suvekodus. Kohal oli sugulasi ja vanaema sõpru. Üks sugulane, kes meiega natuke varem sinna kohale tuli, ei jõudnud ära ahhetada kogu sealse lopsakuse peale (ta ise elab Soomes ja nende aias ei taha midagi kasvada).
Minule oli vanaema seekord lauakaaslase organiseerinud nagu ta ise teda nimetas :p (ühe sõbranna tõi tema poeg kohale ja jäi ise ka peole). Noh, ma valmistasin siis vanaemale seda rõõmu ja istusin tolle noormehe kõrvale. Kusjuures nad olid kaasa toonud isevalmistatud kirsilikööri, täitsa hea kraam oli. Muidu oli pidu nagu ikka - laud oli lookas ja palju jäi üle.
Meie jäime ööseks maale, nii et sai täna hommikupoolegi veel tõelist suve nautida. Võtsime plaani ka ujuma mineku. Just siis kui nõudepesu ja muud asjatoimetused hakkasid enam-vähem ühele poole saama, ajas meeletud tumedad pilved üles ja ümberringi käis kõva müristamine. Kummalisel kombel aga tuli vaid paar piiska ja siis hajusid pilved laiali ning paistis taas palav päike. Nii et saime enne äraminekut siiski ujumas käidud :)

Küsi ja sulle antakse

Sain täna meeldiva üllatuse osaliseks - mõnikord kui asja poes müügil ei ole, saab selle niisama.
Mul nimelt kadus ühel kõrvarõngal tagune ära. Aga see polnud selline metallist nagu vanasti olid kõigil kõrvarõngastel, vaid see silikoonist. No igatahes mõtlesin, et ehk on neid poes müügil ja käisin täna ühes ehteid müüvas poes. Selgus, et neid pole müügil. Aga kuna miskipärast oli neil üle neid, siis anti mulle mõned niisama :)

Reisimuljed

Infoks kõigile, kes veel ei tea - tegu oli täiesti tavalise turismireisiga (polnudki ammu sellisel käinud), st giid ja bussitäis inimesi jne.

Igatahes esmaspäeval põrutasime supermerekassiga Helsingisse. Seal hüppasime jällegi bussi ja võtsime suuna Turu peale. Turus saime natuke ringi vaadata ja siis tuli laeva peale kobida. Minu jaoks oli see esimene sõit sellise suure laevaga (eelmine kord kui Rootsis käisin, oli suur laev remondis ja sõitsime mingi väikse kökatsiga). Kajut oli ikka meeletult pisike. Aga noh, ega me seal eriti aega veetnud ka, läksime poodi kolama ja pärast tantsusaali jalga keerutama (meil oli isegi üks hiljuti tantsukursustel käinud meesterahvas kambas, kes siis järgemööda naisi tantsima võttis).

Äratus oli suhteliselt vara (ja see polnud mitte äratuskell vaid inimhääl, mis kajuti ukse vahelt miskit hõikas). Pool seitse kohaliku aja järgi olime Stockholmis - kiire pilk linnale ja suund lõuna poole. Teel käisime veel safaripargis. Sõitsime selle bussiga läbi ja vaatasime igasugu loomi, kes sinna asustatud olid (sh Põhjamaadele sugugi mitte omased loomad nagu sebrad, kaelkirjakud, lõvid jne). Kuna tegu on kohalike seas populaarse kohaga ja juuli pidi sealkandis põhiline puhkuste aeg olema, nägime sealt ära sõites mitmete kilomeetrite pikkust rivi vastassuunas seisvatest autodest.

Edasine sõit Taani suunas möödus vaid lühikeste jalasirutus-vetsuskäimise peatustega. Aga vaade busist oli väga ilus. Eriti seal Vätterni järve ligiduses. Mul polnud aimugi, et Rootsis nii ilusaid vaateid on.

Õhtuks jõudsime üle silla ja läbi tunneli Taani. Panime asjad hotelli maha ja läksime ringi kolama. Põhiliselt vaatasime ümbruse elumaju, kaubandusest tutvusime vaid ühe toidupoega, mille tumedanahaline müüjapoiss töökaaslase Hansapanga kaardi peale muigas ja kaardiautomaat seda ka tunnistada ei tahtnud. Niisiis tuli sulas maksta.

Järgmisel hommikul viidi meid Kopenhaageniga tutvuma - lossid, kirikud, Väike Merineitsi (giid tegi veel bussis muinasjutust lühikokkuvõtte). Ühes kohas, kus meil natuke vaba aega oli antud ringi vaatamiseks, sattusime mingi smuuti degusteerimisaktsiooni peale ehk siis jagati tasuta seda jooki (enamus meie grupist oli õigel ajal õiges kohas :p).

Pärast põhiliste vaatamisväärsuste ülevaatamist anti jällegi vaba aega ja seekord päris mitu tundi. Mõned meie grupist läksid erootikamuuseumi. Mina veetsin sel ajal aega hoopis kõrvalasuvas kaubamajas ringi vaadates (hiljem sain teada, et olin teinud õige otsuse, mõned käinutest leidsid, et seal polnud midagi uut). No ja edasi läks asi põhiliselt poode kammides. Minu jaoks lõppes see paari pükste ja jakiga (asjad, mida mul nagu nii vaja oli, aga Tartus ei jõua viimasel ajal väga poodide kammimiseni, nii et kasutasin ära seda, et nagu nii oli poetuur ja allahindlused). Hiljem muidugi tuli käik suveniiripoodi, kus ka sai pisut raha laiaks löödud.

Õhtul pidime kokku saama Tivoli väravate juures ning soovijad pidid sinna minema. Algselt oli mul plaanis käia ja ära vaadata, aga ühel hetkel leidsin, et nad ikkagi nöörivad liiga palju ja nii juhtuski, et meie toa omadest ei läinud keegi. Veetsime selle asemel need 1,5 tundi üle tee asuvas kohvikus.

Neljapäeval võtsime suuna kõigepealt Roskilde poole. Külastasime sealset toomkirikut ja veetsime natuke aega linna peal. Seejärel suundusime Hillefordi, et käia Fredericksborgi lossis. Vot see oli ilus loss. Ja park oli ka ilus. Ainult et kõike seda, mida seal lossis vaadata oli, oli natuke palju - mingil hetkel lihtsalt ei suutnud enam vastu võtta kõike seda ja aega jäi ka väheks. Pargis tegime ka kiire tiiru ära (ilma ei saanud kuidagi lahkuda), jäime vaid 4 minutit bussi juurde hiljaks :p
Järgnevalt oli sihiks Helsingör ja sealne Kronborgi loss ehk siis Hamleti loss. Ühes saalis oli läpakas, kus üks meesterahvas Hamleti monoloogi luges. Jäin seda kuulama ja kooliaeg tuli meelde (pidime selle keskkoolis inglise keeles pähe õppima ja hindele esitama). Pärast lossisaalidega tutvumist käisime tiiru samas asuvas kabelis ja siis suundusime Kasemattidesse (nende üle käis paras arutelu, et mis need ikkagi on... põhimõtteliselt oli tegu käikudega lossimüüris). Kuigi meid oli eelnevalt informeeritud varasemate gruppide vigastustest selles kohas, läks enamus meist ikkagi ja tulime kõik elusalt ja tervelt tagasi. Kui Hamleti loss üle vaadatud sai, võtsime suuna sadamasse ja sõitsime praamiga Rootsi (natuke suurem praam kui Saaremaa omad). Sõit kestis 20 minutit ja laevu tuli samuti iga 20 minuti tagant.

Niisiis ei läinud kaua aega, kui olime Rootsis tagasi. Täpsemalt Helsingborgis. Sõitsime hotelli ja pärast tubade kättesaamist ja väikest kehakinnitust läksime linnaga tutvuma. Minule isiklikult jättis see koht väga hea mulje - ööbimiskoht oli matkaraja servas ning künkast alla minnes jõudis otse randa. Tegelikult oli meil isegi mõte ujuma minna, aga meri oli suhteliselt sodine (no ok, tegelikult oli tegemist kõigest vetikatega), nii et me loobusime sellest mõttest ja jäime vaid paljajalu mööda mereäärt jalutamise juurde. Äärmiselt mõnus oli. Üritasime ka kajakaid saiaga toita, aga nad ei tahtnud aru saada, et me neile miskit söödavat pakume. Pärast rannaskäiku läksime tagasi matkarajale. Meie töökaaslasega otsustasime raja lõpuni käia, teised kaks toanaabrit pöördusid tagasi hotelli. Jalutuskäik tuli päris pikk. Ja tagasi ei pöördunud me mitte otse, vaid läksime uuesti randa päikeseloojangut nautima. Kahjuks olid pilved natuke ees, aga sain ära proovida oma fotoka sunset-režiimi. Pärast seda, kui päike oli looja läinud, pöördusime tagasi hotelli. Kuigi tegelikult olime suht väsinud ja esialgne plaan oli kohe magama minna, läks asi lobisemiseks kätte ära järjekordselt (tegelikult juhtus seda peaaegu igal õhtul, aga seekord läks asi kuidagi väga lõbusaks).

Järgmisel päeval Stockholmi poole sõites tegime peatuse Vätterni järve ääres Grännas, kus tehakse triibulisi pulgakomme (ei olnudki umpalumpad, täitsa inimesed tegid neid... kuigi alati on võimalus, et tegu oli siiski umpalumpadega, aga nad olid ennast inimeseks maskeerinud). Stockholmis jäi meil aega ka natuke linna peal jalutada. Olin küll varem käinud Rootsis, aga pealinnast oli mul tegelikult meeles vaid Vasa muuseum... ma pole üldse kindel, kas me eelmine kord seal kuningalossi juures üldse käisime. Seekord igal juhul said olulisemad asjad üle vaadatud. Ja sellest kitsast tänavast mahtusime ka läbi (kuigi üks mees arvas, et tema ilmselt ei mahu). Natuke anti ka seal aega omapead kolamiseks, meie sattusime ühe päris laheda tänavakoomiku peale.

Õhtul väljus laev Turusse ning hommikul alustasime teed Helsingi poole. Esialgu pidi laev Eestisse alles õhtul väljuma, aga meil vedas ja saime piletid varasemaks vahetada, nii et Helsingi vaatamisväärsused piirdusid Sibeliuse monumendi külastamise ja kalju sisse rajatud kiriku väljastpoolt silmitsemisega (seal olid kindlad kellaajad, millal sisse lastakse ja parajasti ei olnud see kellaaeg), seitse tundi linna peal ajaviitmist jäi ära ja jõudsime plaanitust varem koju.

14-19 juuli eelinfo

Viibin marsruudil Eesti-Soome-Rootsi-Taani-Rootsi-Soome-Eesti. Seega põhimõtteliselt levist väljas.

Võru folk

Otsustasin nädalavahetusel siiski Võrru minna. Seal käis parajasti järjekordne folkloorifestival (kui ma nüüd õigesti mäletan, siis järjekorras juba 14.). Reede õhta käisin simmanil. Vanemad kaebasid, et ei olnud tantsuks hea muusika (Kihnu Poisid esinesid), kuulamiseks oli hea küll. Laupäeval käisime laadal ja saime mõned ostudki tehtud, kaalusin tükk aega, kas minna Kandle aeda kontserdile, aga lõpuks otsustasin, et ei lähe. See-eest õhtul tänavatantsule läksin küll. Seekord oli kolm erinevat tantsu kavas: Rukki lõikamine, Voortants ja Kaera-Jaan. Esimest tantsis iga sektor ringis, teise ajal oleks ilmselt pidanud kohe järgemööda sappa võtma, et Vabaduse platsi poole suunduda, aga see mees, kes seisis ringi keskel ja oleks ilmselt pidanud juhendama, ei teadnud vist ise ka, mis toimuma peab, sest esialgu valitses ainult suur segadus. Lõpuks hakkas rivi liikuma, aga liikumine oli selline kõikuva rütmiga - kord tammusime paigal, kord jooksime nii, et oli oht kõrvalseisjad käeotsast ära kaotada. Kaera-Jaan hakkas pihta siis, kui kogu tantsijate seltskond oli jõudnud Vabaduse platsile. Muusika läks järjest kiiremaks, nii et hüpata sai korralikult.
Pärast kutsus sõbranna mind hoopis Parkseppa simman-kontserdile, kus esinesid Koit Toome ja Mait Maltis. Tegelikult oli seal esinejaid terve hunnik, aga kõikide nimesid ma küll üles lugeda ei oska. Näiteks olid seal Superstaari saate kaksikud Märt ja Mart ning keegi Kati Ott, kes olla ka seal eelvoorus olnud (mina teda ei mäleta) ja minu meelest laulis tegelikult päris hästi. Lisaks oli Saaremaalt (Leisist täpsemalt) tulnud parodeerijaid ja muidu tantisjaid. Lahe oli vaadata, kuidas üldiselt nii tagasihoidlikke eestlasi valgus tantsuplats täis niipea, kui Mait Maltis laulma hakkas. Kesköine ilutulestik jättis küll natuke lahja mulje, aga muidu oli minu meelest päris lahe üritus.

Raamat tänapäeva mässajast

Et mitte pealinna sõiduks kuluvat aega niisama surnuks lüüa, olin võtnud kaasa Laisikult laenatud raamatu Johnny Deppist. Loomulikult ei suutnud ma terve sõidu ajal seda käest panna. Ja ka tagasiteel (kuigi olin arvanud, et bussis ei ole hea lugeda) panin raamatu käest alles natuke enne Tartut, sest väljas läks juba liiga hämaraks, et lugeda. Loomulikult ei saanud jätta seda raamatut kauaks niisama lebama, enne kui see läbi on ja nii ma siis täna lõpetasingi selle.
Pole midagi öelda - Johnny Depp ON lihtsalt suurepärane näitleja. Raamatus on ära kirjeldatud kõik, mida ma ise nii hästi pole osanud sõnadesse panna, aga mida olen tajunud tema osatäitmisi vaadates. Ka raamatust kõlab läbi lause, millega ma ise 100% nõus olen - ükskõik kui halb ka film ei oleks, Deppi näitlejatöö on alati hea.
Muidugi tekkis ka vastupandamatu soov ära vaadata kõikvõimalikud filmid, kus Depp mänginud on (üks on olemas ja ootab juba pikemat aega vaatamist).

Järjekordne Tallinnas-käik

Reedel kell 19.35 saabuda Balti jaama, näha ära kaks elamist, kus ma varem käinud polnud - ühised märksõnad minu viimase aja Tallinnas käikudele.
Vahe oli ainult selles, et kui eelmine kord oli inimeste külastamine peapõhjuseks, siis seekord oli peapõhjus poliitilist laadi - reedel üks ideede genereerimise kokkusaamine Noorte Rohelistega ja laupäeval Noorte Roheliste üldkoosolek. Tuleb ära märkida, et mõlemad üritused möödusid äärmiselt mõnusas õhkkonnas.

Nagu eelpool mainitud, siis boonusena nägin ära ka jupijumala elamise ja külastasin Janalille, keda ammu näinud ei olnud.

Suve varjupool

Suvega kaasnevad paljudel inimestel puhkused. Tänu sellele ei saa hetkel autot jagada, pean iga hommik üksi tööle sõitma. Aga see pole veel midagi. Palju kehvem on see, et lastead puhkab alates sellest nädalast kuni augusti keskpaigani. Mõtlete, et mis seal siis hullu on? No aga ikka see, et kokad ju ka puhkavad. Küsimuse peale, et kuidas teised selle kokkadevaba aja varasematel aastatel lahendanud on, teatas üks töökaaslane, et tema on alati juulis puhanud.... kaval. Igal juhul tähendab kokkade puhkus seda, et tuleb ise süüa varuda.

Afterparty

Jaanipäeva afterparty (nagu T.V. ise oma sünnipäevapidu nimetas) peetud. Tegelikult nimi suht õigustas ennast, nii mõnedelgi külalistel oli enne (kas siis samal päeval või eelmisel õhtul) veel mingi pidu. Meil oli olnud oleng Elvas eelmisel õhtul.
Pidu ise oli mõnus - söödi, joodi, lauldi (Anneka valssi uue korteri sisseõnnistamiseks), mängiti mänge ja meie käisime koos Maailmaparandaja ja Jupijumalaga öösel Anne kanalis ujumas. Lahe oli (ma polnud kunagi varem Anne kanalis käinud). Öö oli üllatavalt soe ja vesi oli värskendav. Lõpuks kobisime meiegi tagasi minu juurde, et magama minna. Seekord oli üldse palju inimesi minu juures öömajal - 6 inimest kokku. Aga ära mahtusime.

Tõeline e-kodanik

ID-kaardi tegemisega sain mõni aeg tagasi hakkama, nüüd sain endale ka ID-kaardi lugeja (jätkuvalt mõtlen tänutundega Mpsi peale, kes mind selle asjandusega varustas). Ja jätsin endast ka jälje maha järjekordse rekordiürituse abil (see oleks siis teine kord üritada maailmarekordi tegemisel osaleda... esimene oli aastaid tagasi Võrus Sabatantsuga, aga see vist ei saanud rekordiks).
Nüüd võin ma tõelise e-kodanikuna asju ajada e-riigis.

Muide, see video on päris lõbus, mida ID-kaardi tarkvara alla tõmmates näitab :p

Elu seisab ilma elektrita

Kahjuks tuleb tõdeda, et tõepoolest - ilma elektrita pole tööjuures praktiliselt midagi teha. Täna hommikul läks meil vool ära (kuigi väidetavalt pidi saama neid elektritöid külas teha nii, et meil jääb elekter alles, aga elu näitas, et ikka ei saanud küll). Tulenevalt sellest sai pool päeva aega surnuks löödud. Natuke lugesin raamatukogus ajakirju-ajalehti, siis tüdinesin sellest ära ja läksin tagasi töökohale. Lõunat ka ei saanud lasteaiast, sest seal ju elektripliidid. Niisiis käisin esimest korda väljaspool vallamaja söömas. Aga üllatav on see, et kui lubati elektrit tagasi kella kaheks, siis isegi 5 minutit enne kahte läks raadio taas tööle ja tuled põlema ja sai tagasi normaalse elu juurde pöörduda (kuigi küünlavalgel vetsus käia oli päris armas).

Jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi

Jep, rohi tuleaseme ümber oli päris kõrge, õnneks oli isa päris tulematerjali ümbert selle maha niitnud.

Et seekord siis sai enda jurude kutsutud inimesed (tuli ju ära kasutada seda, et lõpuks ometi on meilgi koht, kus saab sedasorti asju korraldada). Kaardimaterjali ja telefonijuhiste abil leiti koht üles (asub teine küll asula läheduses, aga siiski mitte nii lihtsalt leitavas kohas metsade vahel). Kui esimesed külalised saabusid, siis sadas ladinal (Eesti jaanipäevailm). Mõne aja pärast sadu lakkas ja kuigi taevast katsid veel hallid pilved, otsustasime ilma trotsida ja ennast õue kolida. Laud sai kohale kantud, grill püsti pandud ja kui viimane asi lauale kantud oli, hakkas jällegi sadama. Tassisime laua puu varju ja tõmbasime selga keebid, et vihm üle jääks. Mõjus - varsti jäigi sadu järele ja taevas hakkas vaikselt selginema. Ja kuigi see päeval tundus uskumatuna, oli õhtu lõpuks taevas selge ja päike paistis.

Nii et sai maha peetud selline mõnus jaanipäeva grillipidu šašlõki, vorstikeste, mõnusa seltskonna ja stiilsete kokteilidega. Kui kõhud juba täis olid, läksime ka aia taha, kuhu olid kuhjatud oksad lõkke jaoks. Kuna päevane vihm oli selle hunniku korralikult läbi leotanud, tuli kuurist tuua kuivi puid lõkke alustamiseks. Õnneks seal seda materjali oli. Natuke võtsime ka küünist kuivi heinu juurde (need läksid eriti kiirelt põlema). Hoolsa tuletegemise tulemusena saime mõne märja oksa ka põlema. Siis aga oli saun juba piisavalt soe ja tuli saunaskäik ette võtta. Kuigi see saun ei ole just parima ülesehitusega (leiliruum ja pesuruum on koos, mis mulle isiklikult väga ei istu), oli päris mõnus. Pärast sauna otsustasime omadega tuppa kolida. Seal demonstreeris Maailmaparandaja meile oma imelist kitarrimängu. Hiljem võttis Mps siiski asja üle, nii et ei laulnud terve õhtu Juba linnukesi, Kahte lonkavat tüdrukut ja teisi toredaid lugusid, millega Maailmaparandaja meile esines. Kuna ka VU-l oli kitarr kaasas, saime pärast laulda lausa kahe kitarri saatel. Võiks öelda, et meie laul on rahustav, sest J. ja M. tukastasid sel ajal, kui ülejäänud laulsid. Nii umbes nelja paiku läksime kõik ära magama... välja vaadates ei oleks seda kuidagi ööks nimetanud, tõesti valge oli.

Londonist

Paneks siis natuke kirja ka reisimuljeid Londonist (seekord siis sellest Inglismaa omast, mitte Pede jõe äärest ;)).

Saime oma kompsudega kenasti lennukisse, meie kohvrid kõlbasid käsipagasiks ja vedelike pakkemeetodiga oldi ka rahul. Vaade alla maa peale oli päris kena. Täpselt nagu Maa-ameti kaardiserveri ortofoto, ainult et koos pilvedega :p Siis oli vaade pisut igavam, kui ainult pilved olid - lõputu valge väli (ajaviiteks tegin mõned Sudokud). Lõpuks tuli taas maa nähtavale, seekord Inglismaa. Kohe hakkas silma see, et metsaga kaetud alasid oli vähevõitu, aga põlde oli sümmeetriliselt küntud (neile oleks nagu keegi joonlauaga ette joonistanud, kus traktor sõitma peab).

Igal juhul jõudis lennuk kenasti pärale (mida saatis loomulikult reisijate aplaus pilootidele) ja meie astusime Inglismaa pinnale. Esiteks otsisime üles koha, kust me bussi peale saame, et linna sõita. Koha leidsime üles, peale mõningast ootamist saime ka bussi peale. Ja järgnes sõit, mille kestel nii mõnigi kord ma hinge kinni hoidsin - istusin otse akna all ja nägin, kui lähedalt buss aeg-ajalt teistest sõidukitest möödus. Ja noh, muidugi sõitsid nad seal valel pool... ja teed tundusid ka kuidagi kitsamad. Igal juhul jõudsime lõpuks siiski ühes tükis kohale. Edasi tuli otsida üles lähim metroojaam ja katsetada kuulsa tube'i lollikindlust. On tõesti lollikindel - saime täiesti hästi sellega liiklemisega hakkama. Ainus asi oli see, et tuli meeles pidada, et eskalaatoril tuleb seista paremal pool, et vasakult saaks inimesed sinust mööda joosta. Ja neid jooksjaid jagus. Lõpuks jõudsime oma hotelli ja panime asjad ära ning läksime linna avastama. Esmalt otsustasime lähemat tutvust teha mõne söögikohaga, tegelikult esimesega, mis tee peale jäi, kui nüüd päris aus olla. Koht ise oli OK, aga mina läksin toiduvalikuga alt. Võtsin pizza, aga kuigi mulle üldiselt meeldib õhukesepõhjaline pizza, siis selle puhul oli tegemist natuke liiga krõbedaks küpsetatud põhjaga asjaga - mul oleks läinud vaja saagi, et seda normaalselt lõigata. Aga kuna ma ettekandjalt saagi ei küsinud, siis kaklesin selle noa abil, mis mulle toodi, oma toiduga. Mina võitsin lõpuks.

Kuna meil olid ostetud piletid London Eye nimelise vaateratta peale, otsustasimegi seal kohe ära käia. Ei pidanudki kaua ootama, et astuda oma gondlisse. Vaade, mis sealt avanes oli tõesti kena - terve linn nagu peopesal. Kui olime oma tiiru vaaterattal ära teinud, võtsime ette jalutuskäigu mööda Thames'i kaldapromenaadi (Jubilee Walkwayd kui nüüd täpne olla). Sihtmärgiks oli Tower Bridge. Ja sinna me ka jõudsime. Lisaks vaatasime üle ka Toweri enda (seda küll ainult väljastpoolt).

Järgmisel hommikul saime kogeda ka täistuubitud Londoni metrood, kuigi ma ütleks, et hommikuses Annelinna bussis on olud ikkagi kitsamad. Aga taaskord saime süsteemile pihta ja jõudsime õigeks ajaks Exceli keskusesse, kus meie reisi peapõhjus - GNLD 50. juubeli konverents - aset leidis. Peale konverentsi saime kokku ühe Londonis elava eestlasega - minu töökaaslase tütrega, kellele ta ema eestist eesti leiba ja Tupla šokolaadi saatis, nii et saime endale lausa giidi õhtuseks vaatamisväärsustega tutvumiseks :) Seekord sõitsime metrooga Green Parkini, jalutasime sealt Buckinghami paleeni (valvurid ei olnud suurte mütsidega, aga tundusid siiski tõsised ja suht liikumatud, aga me ei läinud neid torkima), edasi läbi järgmise pargi, kus oli päris palju oravaid ja lisaks linde täis tiik. Kuigi me eelmisel õhtul tegelikult läbi vaateratta gondli saime Big Benile pilgu peale visata, tahtsime asja ikkagi lähemalt vaadata ja nii me suundusimegi sinnapoole. Ahistasime natuke ka parlamendihoonet valvavat politseinikku, aga ta ilmselt oli harjunud totakate turistidega, kes pildistada tahavad, igal juhul oli ta nõus minu ja Laisikuga pildile jääma. Edasi hüppasime ühe punase kahekordse bussi peale ja võtsime suuna Trafalgar Square'ile ja šoppasime ka natuke. Kuna selleks ajaks olid kõhud juba tühjaks läinud, võtsime suuna hiinalinnale, et mõnes hiina restoranis keha kinnitada. Vahepeal tekkis väike muutus ööbimisplaanides - K. kutsus meid lahkesti enda juurde öömajale ja otsustasimegi vahetada pesapaika.

Laupäeva hommikul võtsime uuesti suuna Exceli keskusele. Seekord kestis konverentsi osa pool päeva ning vahepõikega Canary Wharfile käisime K. juurest läbi. Õhtul ootas meid sealsamas konverentsikeskuses õhtusöök ja peale seda Bryan Adamsi kontsert. Võtsime kohad esireas, lavast mõne meetri kaugusel kohe ühe mikrofoni juures, et ikka lähedalt Bryanit näha. Esialgu laulsid kaks noormeest meile natuke soojenduseks ja siis ta tuligi. Asukohavalik oli meil õnnestunud - käis teine päris tihti selle mikrofoni juures laulmas, kus me seisime, nii et saime tõepoolest lähedalt näha seda kanada lauljat. Vanusest hoolimata laulab endiselt hästi. Ja praktiliselt kõik suuremad ja tuntumad hitid tulid esitamisele. When You're Gone'i ajaks võeti publiku seast üks neiu Mel C osa laulma. Kahjuks ei olnud tal sõnad just kõige paremini peas ja viisipidamine oli ka nagu oli, aga Bryan kiitis teda julguse eest. Ka sellel kontserdil kasutati vana head plaksutage-meid-tagasi-võtet. Pärast esimest kummardamist, kui nad tagasi kutsuti, mängiti veel päris mitu lugu. Mina igal juhul jäin kontserdiga väga rahule ja õnneks ei läinud ka hääl pärast kontserti ära vaatamata kaasalaulmisele ja muul kujul hääle kurnamisele.

Tagasi K. juurde jõudes pakkisime kohvrid ja saime veel paar tundi magada enne kui tuli ennast lennujaama poole sättima hakata. Seekord läksime teise bussiga ja sõit oli rahulikum (võis tuleneda muidugi ka öisest kellaajast) ning jõudsime poole kiiremini kohale. Lennujaamas saime veel päris tükk aega oodata ja poodides kolada, kui need lahti tehti. Lõpuks oli aeg sealmaal, et saime oma värava poole sammud seada ning varsti tõusimegi Inglismaa pinnalt õhku.

VIISakas inimene vastab, kui küsitakse

Niisiis tuleb minul ka vastata ilmselt neile viiele küsimusele, mis Maailmaparandaja mulle suunas.
Reeglid:Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kahjus tuleb olla ebaoriginaalne ja öelda, et lõpetasin põhikooli. Rohkem nagu ei meenugi sellest ajast.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* Mõningad raamatud ootavad läbi lugemist.
* Kirjutuslaua sahtlite sisu vajaks üle vaatamist ja korrastamist.
* Kitarri võiks kah mõnikord näppida... 8-)
* Uued teksad oleks vaja osta.
* Londonis käigu kohta postitus vaja teha :p
Huhh.... see oli raskem kui ma arvasin. Polegi nii palju asju, mis tegemist ootavad, kui mulle vahel tundub. :)

3. Lemmiksnäkid?
Pähklid, näkileivad, oliivid

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
If I had a million dollars.... I'd be rich ;)
Aga tegelikult... noh eks ma siis tegeleks rohkem selliste asjadega, milleks siis väga palju aega ei jää, kui tööl käid. Võibolla võtaksin ette mõne huvitava reisi.

5. Kohad, kus oled elanud?
Esimesed 3 eluaastat vanaema juures, siis saime omaette korteri, kus möödusid minu aastad kuni selleni, kui keskkool lõpetatud sai.
1. kursusel elasin Karlovas Kuu tänaval. Alates 2. kursusest olen elanud Annelinnas (alguses Kalda tee lõpus, nüüd Eedeni ligiduses).

Nii, ja nüüd see kõige raskem osa - suunata asi edasi 5 inimesele, aga vaatame, mis juhtub. Et siis suunaks edasi järgmistele blogijatele:
1. Mätta Räpsaja
2. Lumeuss
3. Sooda
4. Tujukas
5. Janalill

Londonisse

Ärge nüüd ära ehmatage, kui mind paar järgnevat tööpäeva MSNis ei ole. Olen lihtsalt Eestist väljas. Londonis täpsemalt (seekord siis mitte Pede jõe kaldal vaid Thames'i ääres).
Pühapäeva lõuna paiku saabun tagasi.

Pikk päev Rakveres

Eile oli Rakveres rohelise erakonna II üldkoosolek. Olin minagi kohal. Seekord oli eriti lihtne - tublid inimesed olid transpordi korralikult ära organiseerinud, nii et kõik kes vähegi vaevaks võtsid, said kohale. Seda oli ka koha peal näha - osavõtjate hulk oli tükk maad suurem kui eelmisel aastal.
Päevakava oli tihe (nagu alati). Seekord kutsuti korra ette ka eelmine juhatus (nii palju kui neid kohal oli, päris kõiki 19-t vist ei olnud) ja kummardasid kenasti. Ennelõunane aeg kulus möödunud aasta aruannete kuulamisele.
Peale lõunat läks asi põnevamaks - võeti ette põhikiri. Oli kolm erinevat varianti, hääletustulemused olid küllaltki tasavägised. See paar tundi, mis põhikirja jaoks oli ette nähtud, kulus kiiresti. Lisaks tuli paika panna ka valitavte kogude suurused. Muude kogude suhtes oldi nõus valimiskogu poolt välja pakutuga, vaid juhatus ja volikokku otse valitavate inimeste arv tekitasid vaidlusi. Lõpuks jäi juhatus 13-liikmeliseks ja volikogussegi valiti otse üldkogult 13 inimest.
Pärast õhtusööki toimusid valimised. Sai hulga riste tõmmata. Seekord ma ristikesi lugeda ei saanud, sest ma ise kandideerisin ka ühte kogusse ja huvide konflikti vältimiseks ei ole lubatud hääli lugeda, kui ise ka kandideerid. Tulemusi ma kohapeal ära oodata ei saanud, sest buss lahkus Rakverest kell üheksa, aga selleks ajaks polnud hääled veel ära loetud. Praeguseks on tulemused teada.

Miks ei ole hea mõte võõrastele oma numbrit anda?

Sest võib juhtuda, et mõni võõras, kellele sa kunagi oled oma numbri andnud, arvab heaks sulle kell üks öösel, kui sina magusasti magad, helistada. Just nii juhtus täna öösel - magan rahulikult, heliseb telefon. Loomulikult ärkan üles selle peale, võtan telefoni vastu (võõras number). Teisel pool toru meeshääl, kes teab mu nime ja tahab lobiseda. Minu pahase märkuse peale, et on öö ja normaalsed inimesed magavad, teatas ta, et öösel pidi mõte paremini jooksma. Aga ega ma päris täpselt teada saanudki, kes see oli, kes mulle helistas. Ta väitis, et tal oli telefonis mu nimi ja number ja ilmselt olin ma selle talle ise andnud kunagi. Nojah... eks seda on juhtunud küll... varem, siis kui ma veel noor ja rumal olin :p
Mul läks 5 minutit aega, et talle selgeks teha, et on öö ja ma tahan magada ja ei ole huvitatud temaga lobisemisest ega ka kokku saamisest (äärmiselt lihtne on "ei" öelda, kui oled unine ja ainus soov on kõne lõpetada ja tagasi magama minna).

Pedja-Pede-Emajõgi

Just sellisel marsruudil nagu pealkirjas on (kui te enne kuulnud ei ole, siis Eestis on tõepoolest olemas Pede jõgi), liikusime me sel nädalavahetusel. Kanuudega. Seekord olid meil alumiiniumist kanuud (ma polnud varem selliseid eriti näinudki). Fortuuna tahtel sain mina endale kanuukaaslaseks ühe meie kahest meessoost matkalistest (noh, kui aus olla, siis ega teine tegelikult üldse polnudki ju loosirattas). Vaatamata sellele, et ta ei olnud kunagi varem kanuuga sõitnud, saime kenasti hakkama. Nojah, alguses kiskus asi natuke paremasse kaldasse kohati, aga pärast kohtade vahetust hakkas asi edukamalt minema (läksin ise ninasse ja lasin meesterahva tüüri juurde).
Esimene peatus tuli seekord päris ruttu - käisime vaatetornis, mis oli üsna alguspaiga lähedal. Istusime natuke, pritsisime üksteist OFFiga, proovisime kohaliku köiskiigu ära (ja ei kukkunudki jõkke) ja siis liikusime edasi. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, tuli varsti otsida koht kehakinnituseks. Seekord ei olnud see koha otsimine sugugi nii lihtne nagu Koiva peal - kaldad ei olnud sugugi mitte liivaranna nägu. Lõpuks otsustasime teha söögipausi kohas, kust nagu nii tuli kanuusid maad mööda lohistada. Koht ise oli suhteliselt mudane, nii et T.S. kaotas oma plätud mutta ära. Ta ise sellest erilist numbrit ei teinud, aga meie võtsime ette suure päästeoperatsiooni ning läksime mutta sobrama. Otsing kandis vilja - L leidis mõlemad plätud üles ja pärast puhtaks loputamist kõlbasid need jälle jalga panna. Peale kehakinnitust läksime jälle liikvele. Enne veel üritasime oma asukohta kaardil määratleda (hiljem selgus, et see oli meil enam-vähem õnnestunud), et teada saada, kui palju veel minna on. Seekordne distants oli umbes kaks korda pikem kui eelmisel aastal. Ja jällegi ei osanud kohe millegi järgi oma asukohta määrata, nii et mingil hetkel kui õlad ja käed juba valusaks hakkasid muutuma, tekkis tõsine vajadus GPSi või millegi sellise järele, millega oleks võimalik teada saada, kui palju siis veel Londonini on (üks mootorpaat sõitis vastu ja teatas, et Tallinn pole enam kaugel, aga kahjuks ei taibanud õigel ajal küsida, et kuidas Londoniga on). Õnneks nägime varsti paremalt poolt jõge sisse tulemas ja järeldasime, et tegu on Põltsamaa jõega, mis ühineb Pedjaga ning nüüd oleme Pede jõe peal ja Londoni (ehk siis ööbimispaik) pole enam kaugel. Ja õigus meil oli - varsti nägime L-i ja M-i kaldal. Olgugi, et nad soovitasid meil pikad püksid kanuus jalga tõmmata sääskede kaitseks, läksime ikkagi kaldale lühikeste riietega. Ja kohe ründas meid ka tõsine sääserügement. Ma pole elu sees nii palju sääski korraga näinud, nagu seal oli. Egas midagi, võimalikult ruttu pikad riided selga ja tuli üle elada. L ja M sõitsid korra tagasi, et vaadata, kas teisi ei paista veel. Tulid tagasi sama targalt, aga varsti juba hakkasid teised kanuud paistma. Tervitasime neid rõõmuhõisetega. Kahjuks ei õnnestunud kõigil turvaliselt kaldale saada - ühest kanuust kukkusid kaldele tõmbamise käigus inimesed välja. Õnneks jäid kõik terveks ja said ruttu kuivad riided selga panna. Õhtu möödus süüa tehes (supp, lõkkevorstid, tuhakartulid) ja okstega vehkides (muidu ei saanud kuidagi sääskedest lahti). Nii kesköö paiku olid aga üllataval kombel sääsed kadunud. Ja endalgi hakkas väsimus võimust võtma. Vaid kaks eriti vastupidavat meist jäid lõkke äärde laulma (ülejäänud olid telgis ja üritasid magama jääda). Lõpuks väsisid nemadki ja järele jäi vaid linnulaul (neid lõõritas seal kah päris palju).
Hommikul peale sööki, nõudepesu, veel ühte otsimisaktsiooni (T.S.-i üks plätu oli eelmisel õhtul taas mutta varjunud, aga seekord seda leida ei õnnestunudki) ja asjade pakkimist alustasime taas sõitu. Nii mõnedki kehaosad ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks oli see teekond lühem ja ka tunduvalt kergem, kuna Pede jõgi oli palju sirgem ja varsti jõudsime Emajõele, kus oli päris tugev vool, nii et kohati ei pidanudki sõudma, liikusime niisama ka edasi. Me olime taas kohti vahetanud ja nüüd olin mina tüüris (paar korda põrutasime kaldale natuke lähedale, aga üldiselt püsisime kursil). Ühel hetkel sõitis meile mootorpaat vastu. Et mitte lainetuses ümber minna, keerasime ennast jõele risti ja jäime kenasti vee peale. Varsti jõudsimegi ujumissilla juurde, kuhu kanuudele järgi pidi tuldama. Tõmbasime kanuud kaldale ja sättisime ennast ootama. Jõudsin isegi korra ujumas käia, nii et see on ka nüüd tehtud. Eriti kaua ootama ei pidanud, kanuutransport jõudis kohale natuke varemgi kui kokku oli lepitud. Ja nii lõppeski meie kanuumatk. Ja tulemus oli umbes sama nagu eelmisel aastal - pisut põlenud, mõningate valusate lihastega, aga rõõmus ja rahul :)

Siuhvilks ja valmis

Täna peale tööd otsisin üles ühe rehvitöökoja ja läksin uurima, kas minu poldiga rehvist veel asja saab. Töömees tuli ja vaatas, ütles, et saab asja küll, ajagu ma aga auto garaaži, nad teevad korda ja panevad kohe alla ka. Ja nii oligi - mul jäi üle ainult vaadata ja imestada, kuidas mõne minutiga oli rehv parandatud ja ratas auto allagi pandud (ise meenutasin, kuidas mina eelmine nädal võimlesin selle ratta kallal :p). Aga jah, neil on ka muidugi proffesionaalsemad tööriistad kasutusel.
Üks huvitav asi hakkas veel silma - seina peal oli läbipaistev kastike, kust vaatasid vastu rahatähed ja peal oli silt "Töö kiire ja korralik". Päris hea mõte... eks inimesed annavad vabatahtlikult ikka parema meelega raha välja kui sunniviisiliselt mingi hinnakirja alusel.

Kiirvisiit pealinna

Tegin nädalavahetusel kiirvisiidi pealinna, et üle vaadata mõningate sugulaste elamised ja ka sugulased endid.
Reede õhtul tormasin kohe peale tööd rongile. Jaamas oli vend koos pisipõnniga juba vastas. Põnn oli auto tagaistmel oma toolis ja mind juhatati ka tagaistmele, sest laps nõudis, et ma tema kõrval istuks :) Poes jagas ta meile juhiseid, kes peab käru lükkama ja kes asju kärusse asetama. Ja autoõidu ajal teatati igast trollist möödudes, kuhu see troll sõidab (laps on tõsine trollifänn). Peale poeskäiku jõudsime venna juurde. Kuigi ta on seal umbes aasta aega elanud, pole ma varem talle külla jõudnud. Aga päris kena elamine.
Laupäeval läksime koos vennaga teisi sugulasi vaatama. Ka neil polnud ma enne külas käinud ja mis veel tähtsam - 5 ja poole kuused kaksikud tüdrukutirtsud oli ka vaja üle vaadata (nemad olidki tegelikult põhiettekääne Tallinna minekuks). Toredad olid. Vanemate sõnul on üks isa nägu ja ema iseloomuga, teine ema nägu ja isa iseloomuga (lapse isa arvates ideaalne naine :p).
Peale mõningast aias istumist ja lobisemist ja laste imetlemist oligi aeg lapsevanemad igapäevatoimetuste juurde tagasi lasta ja minul bussi peale minna, sest Tartus ootas mind üks sünnipäev.

Kana riisi ja salatiga (ja lõpetuseks rummikoksid)

Mida teha siis, kui oled ostnud kotitäie kana poolkoibasid, aga viibid liiga vähe aega kodus selleks, et neid valmistada? Üks variant on näiteks kutsuda sõbrad kokku ja need ühiselt nahka pista. Täpselt nii ma eile tegingi. Kuigi lõpuks juhtus nii, et inimesed ei kogunenud mitte minu vaid hoopis H ja M-i juurde (O viidi suht alguses ära vanavanemate juurde). Aga sellegipoolest maitses kana hästi ja isegi Man jõudis enne muid asjatoiminguid läbi astuda ja kana ära süüa. Õhtu oli ka selle poolest produktiivne, et saime ka kümnenda kanuumatka osalise (meesterahva!), nii et nüüd on seltskond koos.

Järjekordne rattavahetus

Täna hommikul tabas mind mitte just kõige meeldivam üllatus, kui asusin tööle sõitma - tagumine vasakpoolne rehv oli tühi. Töökaaslane tuli mulle siis järgi ja katkise rehviga tegelemine jäi õhtu peale. Kui olin koju jõudnud ja söönud, panin dressid selga ja läksin rehviga tegelema. Seekord oli vähemalt lähemal vaatlusel aru saada, mis oli põhjustanud selle üllatuse - rehvist vaatas välja üks poldike. Ei tea, kust ma selle üles korjasin. Aga mis seal ikka, tervemaks see teadmine hetkel rehvi ei teinud ja nii tuligi tungraud ja muud vajalikud abivahendid välja otsida ning tagavararatas alla panna. Taaskord tekkis esimene takistus ratta poltide lahti keeramisel. Õnneks aga oli peale mu eelmisel aastal olnud samasugust sekeldust vanaisa valmistanud mulle selleks otstarbeks ühe abivahendi. See asjandus tundus esmapilgul natuke kahtlane, aga täna proovisin ära ja toimis väga hästi (tegu on sellise pika käepidemega, mille saab rattavõtme külge panna). Ja nii saingi ma täiesti oma jõududega poldid lahti, ratta vahetatud ja poldid pärast ka tugevamini kinni keeratud. Panin siis oma autoga sama värvi töökindad tagasi uksesahtlisse ja tulin tuppa. Mõni aeg hiljem akent pestes turgatas mulle pähe, et ma olin küll tõkiskingad rattavahetuseks auto rataste ette asetanud, aga sellist liigutust, et ma need pärast kokku oleks korjanud, ei tulnud nagu meelde. Pesin akna lõpuni ja läksin välja vaatama. Loomulikult olin mina kui tuntud hajameelne, need tõkiskingad kenasti oma kohale jätnud. Korjasin siis need ka kokku. Nüüd tuleb veel ainult leida aeg, et mõnes rehviparandustöökojas käia ja uurida, kas sellest rehvist ka veel asja saab või tuleb uus soetada.

Kuidas said kullerkupud minu lauale

Seik tänasest tööpäevast:

Teen rahulikult tööd, kui meie ruumi astub üks vallakodanik, kes ikka aeg-ajalt käib meid külastamas (ausalt öeldes ma pole päris täpselt aru saanud, mis asju ta ajab). Ühel hetkel astub minu juurde ja ütleb, et kuuldavasti pidi mul täna sünnipäev olema ning ulatab mulle kimbu kullerkuppe. Mina teatasin seepeale, et mul ei ole täna sünnipäev, aga aitäh lillede eest. Teine meie ruumis olev naistöötaja sai ka lilli.

24ndamal lehekuu päeval

Kuna nädalavahetusel oli ilus ilm (tuuline küll, aga siiski päikseline ja üsna soe), pidasime isa sünnipäeva väljas grillides. Eriti mõnus oli see, et seekord sai lausa linnast välja sõita, meie suvilasse (panen oma galeriisse mõned pildid ka sellest kohast). Need, kes Võrumaale jaanipäevale tulevad, näevad selle sama koha ka ise ära. Vaatasin ka asja selle pilguga üle, et mis tingimused on. Minu meelest on olukord hea ja usun, et need, kes tulevad, ei pea pettuma.

Lisaks isa sünnipäevale sai käidud ka ühe sõbranna sünnipäeval, kellel on see tähtis päev samal kuupäeval nagu mu isalgi. Oli selline mõnus koosistumine. Süüa oli palju ja kõik asjad olid väga head (sõbranna enda tehtud). Hiljem läksime ka ööklubisse edasi (seal ma polnudki käinud pärast seda, kui koht järjekordselt ümber nimetati.... aga vaatamata nimemuutusele nägi see enam-vähem samasugune välja kui varemgi).

Teine katse

Vaatamata sellele, et kaks aastat tagasi sain üsna ehmatava kogemuse osaliseks, käisin täna taaskord ühistu koosolekul. Seekord oli rohkem tsiviliseeritud, kuigi aeg-ajalt läks ikka läbisegi rääkimiseks ja aeg-ajalt kippus jutt venekeelseks minema. Ainus jama oli see, et otseselt midagi otsustada ei saanud, sest kvoorumit ei olnud koos (50 % on ikka päris raske kokku ka saada) ja seega tuleb varsti uus koosolek. Eks näis, kas aeg sobib.

Eestimaad avastamas

Eestimaa on küll väike, aga see ei tähenda, et ühest kohast teise sõitmine alati lihtne oleks. Näiteks Tartu kandist Loobusse sõita ei ole sugugi nii lihtne, et ainult istud rooli ja sõidad ja oledko kohal. Üksi sõites tuleb ikka aeg-ajalt peatusi teha ja kaarti uurida. Mõnikord pole aga sellestki kasu, sest üsna keeruline on kindlaks teha, kus sa parajasti paikned, kui ümbruskonnas ühtegi silti kohanimega pole. Ja nii on ainsaks usaldusväärseks allikaks hoopis kohalikud inimesed, kes ütlevad, kuhu poole minna, et õigesse kohta jõuda.
Öösel tagasi sõites oli mul küll kaardilugeja ka, aga seekord tulime teist teed pidi ja näiteks Tapa linnast läbi sõitmine ei ole teps mitte lihtne, kuna mõningad tänavad lihtsalt lõpevad tupikusse. Aga lõpuks jõudsime sealt välja ja 2 paiku olime Tartus. Muide, kas te teate kui valged ööd juba on? Mis näitab, et jaanipäev on ukse ees.

Seik põhikirjaarutelult

Eile õhtul käisime koos erakonnakaaslastega parvega Saadjärvel. Ilm oli suht kena, ainult pisut tuuliseks läks järve peal. Käisime korraks teisel kaldal Saadjärve lossi aia tagant piilumas ja hakkasime taas tagasi Tabivere poole peale tulema. Korraga jäi mootor seisma. Parve kapten oli sellest üsna üllatunud, sest kunagi varem polnud sellist asja juhtunud. Vaadati ja üritati mõnda aega. Kapten kutsus abigi. Kuna väga soojalt me riides ei olnud, siis tuli sooja hoidmiseks võtta ette Kaera-Jaan ja tibutants. Natuke aitasid, aga väga kõvasti seal hüpata ei saanud, sest muidu tekkis oht, et parv läheb ümber. Lõpuks, kui paat uue mootoriga oli juba teel, kontrollis üks tark meesterahvas küünlajuhtmeid. Ja ennäe imet - läkski tööle. Nii et saime õnnelikult kaldale ja soovijad said Tabivere vabaajakeskuse sauna minna.

Meil on elu keset metsa

http://www.hooliveesti.ee/index.php?menyy=6

Selle looga tuleb alati meelde 2003. aasta keskkonnafestival Rõuges...

Rattaretkest

Et siis selleaastane Roheliste rattaretk on nüüd möödas. Minu jaoks tähendas see rohkelt sebimist ja sagimist ja probleemidega tegelemist. Ja telefoni polnud mõtet endast väga kaugele panna, see helises pidevalt (pidin lausa 2 korda retke jooksul akut laadima, need toitlustusputkad võiksid vist lausa eraldi teenusena akude laadimise välja reklaamida, sest seal oli neid mobiile seinas ikka mitu tükki).
Tänu sellele, et ma nii mõneski kohas pidin viimaseks platsile jääma, ei sõitnud ma seekord ühelgi päeval korralikult täit rada läbi. Esimesel päeval sõitsin kuni lõunani ja siis edasi koos jäätmeid transportinud autoga, teisel päeval kasutasin lõunapaika sõitmiseks ühe toreda ja abivalmi tuttava noormehe abi, kes juhtus mulle täpselt õigel ajal helistama, et oma asju kätte saada ja viimasel päeval sõitsin lihtsalt laagripaigast lõpp-punkti lühemat teed pidi.
Ilmad olid üldiselt ilusad, reedel sadas natuke (öösel vist suht palju, aga laupäeva hommikuks oli jälle ilus ilm), aga muidu paistis päike ja selle tulemusena näen ma hetkel välja umbes nii nagu punastaks pidevalt (nägu õhetab ja kõrvad on täiesti punased). Aga pesukaru päevitust ei ole. Mul lihtsalt polnud prille ees. Kahjuks aga õnnestus päikesel mu huuled ära kärsatada ja kellele on selline olukord olnud kunagi, teab kui ebameeldiv see on. Aga mis seal ikka, läheb üle.
Öösel mul seekord külm ei olnudki, sest olin kaasa võtnud kaks magamiskotti ja proovisin seda nippi, et panna võimalikult vähe riideid selga, aga kindad kätte ja müts pähe. Töötas. Siiski väga hästi ma kahjuks ei maganud (kõige parem uni tuli muidugi pühapäeva hommikul pärast seda, kui äratuskell helises) ja pühapäeva pärastlõunaks, kui üritus läbi oli, olin mina ka suht läbi. Siiski tuli veel paar asja korda ajada ja logistilisi probleeme lahendada enne, kui lõpuks koju jõudsin. Kodus heitsin põhimõtteliselt esimese pilgu peeglisse alates sellest, kui reede hommikul kodust väljusin (ühe korra vaatasin helibussi peeglist seda, kui palju nägu punaseks läinud on päikese tõttu). Pärast duši all käimist hakkas jälle inimese tunne peale tulema.

Mida siis lõppkokkuvõtteks öelda? Tore, et inimesed on valmis vabatahtlikult prügi sees sobrama ja muidu jäätmetega jändama, tore, et retkelised on ka hakanud enamasti süsteemist aru saama. Eks mina õpin oma möödapanekutest ja lõppkokkuvõttes siiski sai asi tehtud. Ja ärge nüüd arvake, et ma retke ei nautinud. Oli teistmoodi, kui varasematel kordadel, aga siiski mõnus ja ei kahetse sugugi, et selle väljakutse vastu võtsin.

Ii-dee-ga

Tänasest alates olen korralik kodanik ja oman ka ID-kaarti. Ega ma tegelikult enne ei teadnudki, et ID on kohustuslik ja pass pole (ma arvasin kogu aeg, et pass on pigem kohustuslik), aga mõni aeg tagasi KMA kodukal ringi kolades avastasin selle fakti. Igatahes on mul nüüd kaks dokumenti, millel on putkas tehtud pilt peal (ei olnud aega selle ii-dee jaoks eraldi pilti tegemas käia ja tegin sealsamas KMA kontori pildiautomaadis pildi ära). Veider on see, et need pildid on nii erinevad. Ja mina ei tea, mis tõsidusfilter nendel putkadel peal on, aga püüa mis sa püüad, aga alati tuleb seal hirmtõsine nägu. Kui ma oma ii-dee-d vaatan, siis võiks öelda, et lausa ehmunud näoga on see pilt ja kuidagi... veider (ei meenuta väga seda nägu, mis mulle endale peeglist vastu vaatab). Aga loodetavasti nendele, kes iganes seda pildi ja minu vastavust kunagi kontrollivad, on sarnasus piisav :p

Nüüd on veel ainult ii-dee-kaardilugeja puudu, siis saab hakata selle uue plastikujupiga miskit asjalikku ka tegema :)

Et kõik ausalt ära rääkida...

... tuleb alustada sellest, et neljapäeval helistati mulle ja öeldi, et oleks ikkagi vaja, et ma nädalavahetusel Tallinnas koolitusel oleks. Võtsin mõtlemisaega. Mõtlesin ja otsustasin, et lähen siis ikkagi sinna koolitusele (kuigi korra olin ma ühele teisele inimesele põhimõtteliselt juba öelnud, et ei lähe sinna). Ja nii juhtuski, et laupäeva hommikul kell kümme olin hoopis Toompeal, mitte ei kogunenud töökaaslastega lipujaama juurde, et koristama asuda. Aga koolitus ise oli äärmiselt hea ja vajalik ja lõppude lõpuks oli veel ühel inimesel sellest kasu, et ma sel nädalavahetusel Tallinnas juhtusin olema.

P.S. Ja muude tegevuste kõrvalt sebisin Lumeussile küüliku vahepeal :)

Üks on kindel - igavust silmapiiril ei paista

Hea meel on tõdeda, et kõik tantsusammud pole veel päris ära ununenud (et te teaksite, siis endisele tantsupartnerile täiesti muul põhjusel helistamine võib lõppeda sellega, et jälle tantsutundi satud). Õpetajad olid üllatunud, kui me kohale ilmusime. Natuke uusi samme oli ka juurde õpitud.

Aga muidu.... küsimärke ripub õhus, telefoni ja e-maili teel käib tihe asjaajamine ja kahjuks on asju, mida ei saagi jonksu (aga loodetavasti saab sellest edaspidiseks midagi õppida või areneb laiapõhjalisem diskussioon selle üle, kuidas asjad ikkagi nii olla saavad).
Ja valikuid tuleb teha, igale poole ei jõua (taaskord tekib vajadus klooni või vähemalt sellise seadeldise järele, mis hetkega ühest punktist teise toimetaks).

Taaskord Aegviidus

Sel nädalavahetusel oli järjekordne Roheline Foorum. Seekord Aegviidus, täpsemalt Aegviidu põhikoolis (väga kena kool). Ja seekord oli see foorum natuke teisiti organiseeritud. Kui muudel aastatel on olnud seal ettekanded ja pärast on olnud aeg küsimusteks ja mõningaseks diskussiooniks, siis sel aastal oli tegu rohkem sissepoole pööratud üritusega, kus arutleti ERLi enda missiooni, liikmete olemuse ja põhimõtete üle. Ma küll ei tea, kes sellele mõttele tuli, et see sel aastal nii teha, aga kiidusõnad talle, sest see oli äärmiselt tore ja vajalik. Saime ükteisega rohkem tuttavaks ja mõtteid vahetada erinevatel teemadel. Ja vahele tehti ka energiatrenn, mis oli ka väga mõnus (rattaretkel teeb ka see sama inimene seda energiatrenni).
Täna oli ka see ametlikum osa, kus kuulati aruandeid eelmisel aastal tehtust ja majandusaruannet ja revisjonikomisjoni aruannet jne ühesõnaga käe tõstmise koht (mul oli lisaks enda häälele veel kaks volitust, millest üks oli kirjutatud eelmisel õhtul tänavalaterna valgel :p). Lisaks aruannetele, oli ka juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine. Mõned eelmise juhatuse liikmed pakkusid mindi kandidaadiks uude juhatusse, aga kuna sel aastal oli kandidaate 8 ja juhatus otsustati valida 5-liikmeline, jäin ma siiski välja (aga hääletus oli ise väga põnev - salajane kirjalik hääletus, mille tulemusi sai lugemise ajal jooksvalt arvutiekraanilt jälgida... ja et asi aus oleks, siis volitusi ei kasutatud, lugesid ainult nende hääled, kes kohal olid).
Igal juhul oli väga viljakas ja tore nädalavahetus ning ma usun, et see avaldab positiivset mõju kogu ogranisatsiooni arengule.

Sellest nädalast

Mõningaid seiku sellest nädalast siiamaani:

* Ühel hommikul nägin maantee ääres põtra seismas, õnneks ei olnud tal plaanis sel hetkel teed ületada, kui mina teda seal nägin.

* Muu töö kõrvalt kulub 100-leheküljelise strateegia lugemiseks terve nädal... aga läbi sain ja hakkas natuke mõikama ka, et misasi see on.

* Tuli kokku puutuda (õnneks küll meili teel) ühe isikuga, kellel on ilmselt isiklikud probleemid ja kelle esimesest kirjast ma päris täpselt arugi ei saanud, mis talle õigupoolest pinda käib. Vastasin siis viisakalt kõigile punktidele tema kirjas, selle peale tulnud vastusest (paarirealisest) sain lõpuks aru, mis teda häiris. Aga sellest ei saanudki päris täpselt aru, mida ta oma kirjadega taotles, kuid mulle suutis ta mõneks ajaks väga kehva tunde tekitada. Õnneks suutsin peale mõningast seedimist asja alla neelata. Teisele kirjale jätsin targu vastamata, sest esimese hooga oleks tahtnud midagi sarkastilist vastu kirjutada, aga kaine mõistus leidis, et oleks mõtekam see diskussioon üldse katki jätta (kui kedagi peaks huvitama, siis see ei olnud seotud tööga).

* Vallas sai ringi sõidetud paar korda - ükspäev käisime pildistamas ühte objekti ja muuseas sõitsime ka ühe teise olulise hoone juurest läbi, täna käisime ilusaid maju/õuesid otsimas, mõned ikka leidsime ka :)

* Minuni jõudis link ühe reisikaaslase Leedu reisi piltidega... :P

* Mis juhtub kui kolm kohukest vaatavad fotokast läbi arvuti pilte, aga ei tõmba neid kohe arvutisse? Aga loomulikult saab fotoka aku tühjaks. Ja nii ei saanudki ma küülikupoegade pilte meilile (ei, Haku pole vahepeal emaks saanud, töökaaslasel on kääbusküülikupojad kodus).

25 + 25

Seekord jõudsime V. juurde täiesti ilma viperusteta. Nii kui kohale jõudsime, anti süüa (väga hea supp oli, retsept võiks ilmuda toidublogisse) ja pärast tehti ringkäik maja ümber. Edasi sai valida, kas tubane töö või välitöö. Enamus võttis välitöö, sünnipäevalapsed jäid tubasele tööle. Tassisime oksi (mõni neist andis juba päris puu mõõdu välja tglt) ja pärast jupitasime neid. S. pani minu kirvega toksimist vaadates mulle nimeks Ajahammas (aega võtab, aga saab jagu :p). Kui oksad olid lõkkekoha juurde tassitud, hakkasime neid oksakesteks murdma (ehk siis piisavalt väikesteks, et neid normaalselt põletada saaks). Pika pusimise peale läks lõpuks lõke ka põlema (V. muidugi tõi endale normaalse ajalehe (1987. aasta Edasi), me olime enne üritanud tapeedi ja kriitpaberiga, mis meile alguses lõkke tarvis anti). Nii me siis seal ragistasime ja põletasime, kuni lõpuks said kõik oksad väiksemaks tehtud. Selle aja peale olid kõik teised ka kohal. Siis sai süüa ja juua ja sauna ja laulda ja lõkke ümber tantsida ja veel palju muudki teha. Mingil hetkel võttis väsimus võimust ja tuli endale magamiskoht leida. Tulenevalt mõnede teise toa asukate nasaalsetest eripäradest, mis tingisid teatava häälekuse magamise ajal, oli meie tuba päris suure rahvastikutihedusega. Aga nagu vanarahvaski öelnud on, mahub häid lambaid palju ühte lauta ja ma lisaks, et seda lõbusam on hommikul :)
Järjekordselt tervitas meid imeilus päev, nii et pärast hommikusööki võttis enamus rahvast ette väikse jalutuskäigu Pärlijõe äärde. Seal oli ilus ja kiikuda sai ka. Tagasi V. juures toideti meid veel jäätisega ja siis hakkas teise auto rahvas vihjeid tegema, et ma enda sõiduriistaga eest ära sõidaks... Kuna nagu nii oli Võrus plaanis pisut pikem peatus, tegingi seda.

(Vara)hommikused üllatused

Juba teist korda avastasin täna hommikul auto poole astudes, et üks politseibuss on ennast täpselt risti minu Sinilinnu ette parkinud. Eelmisel korral oli vähemalt üks politseionudest väljas, nii et ta märkas, kui ma oma masina lahti piuksutasin ja andis teisele märku, et sõitku eest. Seekord olid aga mõlemad bussis sees, nii et ma pidin minema ja aknale koputma, et neile selgeks teha, et tahaks autoga minema sõita. Õnneks said nad suht ruttu aru, mida ma tahan ja sõitsid eest ära. Aga ma ei ole siiski veel aru saanud, et mida nad hommikuti just selle koha peal teevad. Püüavad liiga vara lasteaeda jõudvaid lapsi?

Kui veel üllatustest rääkida, siis laupäeva öösel vastu pühapäeva äratas mind uksekell. Tõmbasin hommikumantli selga ja läksin siis ukse peale. Mingil põhjusel ei imestanud ma üldse, kui ukse taga võõrast rollerikiivriga vene keelt kõnelevat noormeest nägin. Noormees oli küll imestunud mind nähes ja kogeles, et läks vist valesti. Läks jah. Näitasin näpuga teise kella suunas ja seletasin talle sulaselges eesti keeles, et naabrite uksekell asub seal teisel pool ja et mina magasin ning pole sugugi rahul sellega, et ta mind üles ajas. Aga tema pani seepeale minekut ja kui ma olin tagasi voodisse roninud kuulsin mõne aja pärast mingit veidrat piibitamist akna taga, mis kõlas rolleri signaali moodi. Ilmselt üritas see tüüp naabriplikat nii üles ajada, aga selle peale ta ilmselt ei mõelnud, et minu aknad sealsamas on. Oli kiustus minna akna peale ja ta selle faktiga kurssi viia, aga ei viitsinud enam ennast voodist üles ajada. Kell oli pool viis.

Rattaretke rajaga tutvumas

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, olin reede õhtuks üsna väsinud. Aga see ei tähendanud seda, et ma koju puhkama oleks jäänud. Olin nimelt lubanud tegeleda sel aastal roheliste rattaretke jäätmekogumise ja vabatahtlike organiseerimisega. See aga tähendas omakorda seda, et reede õhtul tuli sõita Räpina kanti.
Mind võeti peale Tartust, ülejäänud seltskond oli tulnud põhja poolt ja oli väga lõbusas tujus. See jätkus ka Tartust edasi sõites, nii et sihtkohta (üks RMK majake Mehikoorma lähedal) jõudes olid kõhulihased naerust suht kõva trenni saanud. Lisaks sellele autole, millega mind kohale toodi, tuli veel mõni auto, nii et meid kogunes päris paras seltskond. Joodi, söödi, arutati retke asju. Ja kuigi alguses kuulutati välja, et keskööl algab öörahu, ei pidanud me sellest kinni (vähemalt tunni läksime üle). Sellegipoolest oli hommikusöök kell 7 (ei ole vist vaja mainidagi, et kohe kuidagi poleks tahtnud sel kellaajal voodist välja ronida). Sõime ära ja asusime teele retke raja poole. Kuna minule oli jäetud koht juhi kõrvale, pidin täna ka kaardilugeja olema (nendel teedel, mis kaardil olemas olid, läks kõik kenasti). Kuna meid oli "õnnistatud" külma ja lõpuks ka märja ilmaga, sai kohati korralikku mudarallit tehtud ja lõpuks (kohas, kus seda nagu ei oodanudki) jäi meie auto ka kinni, nii et tuli pisut lükata. Vahepeal tegime ka lõunapausi Räpinas Puuriida pubis (päris huvitav koht ja söök oli hea). Selleks ajaks, kui kogu rada (mida autoga võimalik läbida oli) läbitud ja veel arutamist vajavad küsimused läbi arutatud said, oli kell juba päris palju ja ilmselt polnud mina ainus, kes väsinud oli, sest tagasiteel Tartusse oli auto suht vaikne.

Ja nüüd lähen ma küll tuttu ära, sest unevõlg herr Mati Uni ees on küll juba vist väikse kodulaenu suurune...

P.S. Tänu sellele üritusele ei saanud minna kahjuks Dagö kontserdile, aga pole hullu, 9. mail esineb retkelistele ka Dagö :D

Leedust

Nii... kirjutaks siis natuke ka Leedus käigust.
Seltskond koosnes nii KOVide sporditöötajatest kui ka muudest ametnikest. Kokku oli esindatud 6 valda Tartumaalt ja lisaks 1 inimene Põlvast ning reisi korraldanud organisatsioonide esindajad. Kokku oli meid 17 (koos bussijuhiga), aga kuna algselt pidi rohkem inimesi tulema ja tellitud oli suurem buss, saime kõik kahel istmel laiutada ja ruumi jäi veel ülegi. Sattusin istuma täpselt keskele ja nagu alati, on bussi tagaosas see kõige lõbusam seltskond, seega ei jäänud minagi sellest naljast ja naerust ilma. Enne seda reisi teadsin ma vaid 1 inimest seltskonnast (ühte teist olin korra näinud, aga enne, kui ta ennast kõigile tutvustas, ei olnud päris kindel, kas ta ikka on see inimene, keda ma mõtlen). Õnneks selgus, et ma pole ainus "võõras" seltskonnas ning enne Vilniusse jõudmist tehti ka tutvustusring bussis.
Esimese päeva õhtul pärast väikest läbipõiget Leedu põllumajandusministeeriumist käisime linna peal. Jalutasime mööda peatänavat, vaatasime ilusaid hooneid, tuttavate nimedega poode jne. Tänav lõppes ühe kiriku juures, kuhu me ka sisse astusime. Seal käis parajasti jumalateenistus ja mul hakkas kohe peas heliseme laulurida ...ühes kesklinna kirikus, kus käimas oli õhtune missa... :p Pärast läksime vanalinna. Kinnitasime keha (proovisin ära kohaliku rahvusroa - külma peedisupi, täitsa hea oli) ja vaatasime presidendilossi ja ühte ülikooli. Ilmaga meil vedas, sest see oli üle pika aja üks päikseline päev Vilniuses, nii et oli mõnus õhtune jalutuskäik. Kokku jalutasime üle 10 km. Tagasi hotelli jõudes olime küll suhteliselt väsinud, kuid siiski otsustati minna kohalikku ööelu ka kaema ja nii me maandusimegi lõpuks Vilniuse Radissoni Sky Bari, mis asus 22. korrusel (meie oma hotellis baari ei olnud ja remonti polnud seal ka ilmselt juba mõnda aega tehtud). Jõime kokteile, nautisime vaadet, aga väga kaua me seal ei olnud, sest väsimus võttis siiski võimust.
Väga kaua meil järgmisel päeval magada ei lastud, sest ees ootas järgmine tihe päev. Reisi eesmärk oli tutvuda spordirajatistega Leedus ja seda me ka tegime. Paari rajatisega Vilniuses ja mõnedega Vilniusest natuke eemal (kahjuks ei jäänud selle koha nimi meelde). Aga tegu oli suht kena kohaga ja näiteks sealne ühikas, kuhu meid teisel ööl majutati, oli igal juhul kenam kui hotell Vilniuses. Sel õhtul oli meil lausa organiseeritud pidu. Natuke aeti asjalikku juttu ka (enamus juttu räägiti vene keeles, seega päris kõigest aru ei saanud) ja siis läks juba peoks. Kahjuks jäädi muusika orgunnimisega jänni, nii et me demonstreerisime seda, et eestalsed on ikkagi laulurahvas. Ja igasugu seltskonnamänge mängisime ka - Lapatuud tantsisime, Rukki lõikamist tegime ja veel paar mängu tegime. Mõne mängu juures oli natuke probleemiks see, et kohalikud ei saanud päris täpselt aru, mida nad tegema peavad... Ja see on natuke halb variant, kui mõni inimene mängu ajal kõrvalt pilte teeb... Mingil hetkel mõtlesime, et laseme korraldajatel magama ära minna ja saime ühikas ühe puhketoa afterpartyks. See oli suht rahulik, põhiliselt aeti juttu (mina rohkem ei joonud, kuna olin niigi päris mitu pitsi viina õhtu jooksul ära tarbinud). See võis vast 3 paiku olla, kui ma magama ära läksin, sest oli ikka tahtmine pisut magada enne kui hommikusöögile minna tuleb.
Hommikul sõime kõhud täis ja asusime kodu poole teele. Enne põikasime veel Ristimäelt ka läbi. Seal oli päris mitu risti. Esialgu olin plaaninud küll tagasiteel magada, aga reisikaaslastega jutustamise, piltide vaatamise ja anekdoodiplaadi kuulamise vahel ei jäänud selleks eriti aega. Seega koju jõudes olin suht väsinud.

Away

Ärge muretsege kui te mind järgnevate päevade jooksul MSNis ei näe - minuga ei ole midagi juhtunud, olen kolm päeva lihtsalt arvutist eemal. Täpsemalt kusagil Vilniuse ja Kaunase kandis.

Mööbeldaja

Täna töö juures mainisin, et tegelikult võiks minu laud olla teistpidi, kuna riiulid ja kaustad varjasid ära päevavalguse ja uks (ning ka kõik inimesed, kes sealt uksest tulevad) jäi täpselt selja taha. Selle peale leiti, et ma võin vabalt asja ringi tõsta. Aidati kaasagi... ühel hetkel tõstis kogu meie meespere minu lauda ringi. Ja nüüd ma siis istungi teistpidi.

Baltikum tantsis

Eile nägin mina ka lõpuks oma silmaga Tarbatu esinemise ära. Enne seda oli küll kerge kahtlus, kas Man ikka jõuab kohale sealt Itaaliast õigeks ajaks, aga nii kui tuli Tarbatu kord esineda, astus Tarbatu esitantsija lavale ja me veendusime selles, et ta tagasi on. Lisaks sellele veendumusele saime näha tema ja ta tantsupartneri soolot Suures suvises valguses (ehk Leto Svet nagu Ain Mäeots seda tantsu nimetas :p).
Lisaks eestlastele sai näha ka lätlasi ja leedukaid tantsimas. Leedukad tegid aeg-ajalt suht vingeid hüppeid ja viskeid. Lätlaste tantsud olid üldiselt suht kiirema muusika järgi ja seetõttu ka hoogsamad, kui Tarbatu omad. Tundus, et eestlased olid panustanud rohkem kunstilisele küljele. Aga kõiki kolme esinejat oli kokkuvõttes tore vaadata ja vähemalt minule küll meeldis see tantsuetendus.

Voiceboys

Käisime J.-ga reedel kontserdil. Nagu nimest "Voiceboys" järeldada võib, oli tegu a cappella grupiga. Rootsist. Seega suhtlesid publikuga inglise keeles.
Algus tundu natuke tavaline. Tabain ennast mõttelt, et Noorkuu on parem. Aga siis läks juba huvitavamaks. Nimelt mängisid nad Jukebox-i mängu - lasid rahval öelda, mis laulu nad järgmisena laulma peaksid. Esimesena tuli Waterloo, siis I Will Survive, siis Pretty Woman, edasi No Woman, No Cry ja lõpetuseks We Will Rock You. Viimasel polnud väga sõnu vaja teadagi, aga üldiselt koosnesid need esitused peamiselt viisist ja üminast ja mõnest sõnast refräänis. Välja arvatud No Woman, No Cry, mis oli (vähemalt) ühel lauljal peas (nad lasid erinevatel inimestel esilauljad olla laulude ajal). Teine üllatus, millega nad välja tulid oli see, et üks mees neist valdas beatboxi kunsti. Mingil hetkel läksid ülejäänud lavalt ära ja lasid tal demonstreerida oma oskusi. Selle mehe inglise keel polnud just kõige parem, aga vähemalt mina sain enamasti aru, mida ta öelda tahtis. Igal juhul oli väga nauditav etteaste.
Lisaks tuntud lauludele esitasid nad ka omatehtud laule, mis olid päris head. Lisaks sellele, et nad publukul lugusid lasid hõigata, lasid nad meil laulda ka. Stand by Me ajal tuli üks mees lavalt alla ja lasi inimestel mikrofoni laulda. Mind hämmastas see, et üks meesterahvas, kellele ta esimesena mikrofoni nina alla lükkas, laulis väga julgelt (ja täitsa hästi) ning ma mõtlesin juba, et näe, eestlased on päris julgeks läinud, aga pärast kontserti riidehoiust väljudes kuulsin ma, kuidas selle mehega tema kaaslanna inglise keeles rääkis, see seletas asja ära - polnudki eestlane. Aga ka paarilt järgmiselt inimeselt tuli lauluhäält välja, kui neile mikrofon suu ette torgati, edasi aga lõi eestalste tagasihoidlikkus välja ja rohkem keegi mikrisse ei piiksatanud. Samas ühel hetkel, kui lasti tervel saalil laulda, siis kõlas ikka päris ilus laul (mille peale rootslased kommenteerisid, et me oleme ju tuntud koorirahvas). Ja et publik ainult niisama ei istuks, siis lõpetuseks lasti meil ka püsti tõusta ja pandi meid tantsima Stayin' Alive-i järgi.

Nii et kokkuvõttes oli väga lahe ja originaalne kontsert. Eks see ilmselt olegi nii, et kui tänapäeval tahad olla edukas a cappella ansambel, siis ei piisa ainult ilusast häälest, pead millegagi ka üllatama.

Naljakas kevad

Eesti ilm on ikka hämmastav küll. Nädal tagasi kaevati autosid lumehangest, täna puhub õrn tuuleke ja linnud laulavad ja lumest on vaid laiguti mälestusi (see pilt on tehtud eelmisel nädalal).

Eile olid siis inimesed tavapärasest humoorikamad. Tartu linnavalitsus väljastas paar humoorikat pressiteadet (algatati Potjomkini küla detailplaneering ja avati Kaarsilla kaare elektroonilise broneerimine). Tööjuures täitsime vallavanema tervisetõendit haiguste osas. Nalja oli nabani. Aga kõige naljakam on see, et täna kui meil tervisekontroll oli, andiski vallavanem selle arstile ja tagasi ei saanud :p Minul olid tulemused üldiselt kõik normis, isegi uusi prille pole vaja, ainus asi on see, et õlalihased väga pinges. Nii et massaži vaja (oleks Laisik ligemal, saaks kingituse kohe asja ette ära kasutada). Pärast tuli välja, et seda oli kõigile soovitatud...